Ma tahaks jälle hõisata, et mul on olnud täitsa pöörane aasta, ma olen liikunud tont teab kust tont teab kuhu, and I like it! Ja tunnen end oma elus ja maailmas ja iseenese ilmaski vist tüki maad paremini. Struktuuride muutumise aasta. Haarete lõdvendamise ja kaasakulgemise õppimise aasta. Ja mul pole aimugi, kuhu see kõik liigub. Vahel on natuke ränk ju ikka ka. Vahel tundub väga ränk. Aga isegi ränkus on kuidaski ausamaks ja rahulikumaks muutunud. Ja kuna "õnnestumine on vältimatu", mitte isegi "varem või hiljem", vaid just praegu ja kogu aeg, siis nii ongi, et kulgeb kuhugi. Kulgen kuhugi.
Küll on ikka tore, et Moonike oma blogi märkab siis kirjutada, kui "kõik on hästi, kõik on selge...", Tartus, 2011. Sotapotat pole ju mõtet konserveerida.
Ja küllap mu hõiskamistes on ikka tubli annus protesti mustaprilsuse ja pessimismuse vastu ka, eluhoiakuna. Minu meelest täitsa toimimatu hoiak. Aga protest annab vahel päris hästi jõudu omaenda prille hoida kah, niiet kõik toimib.
Wednesday, December 28, 2011
Sunday, December 18, 2011
Imps ja ärnts tegutsevad jälle
Arutu raps 2011 - tšikid lustimas, kuuseoksad kaindla all, prillid peas (!) - muidu võib jama koju tassida ja seda me ju küll ei taha.
Uushulluse laine
vt ka uussiirus, uut ja vana, uus aasta, psühhiaatriakliinik, psühhodraama, piiritus, 2 tüüüdrukut läähevad Puiesteee tääänaval
Uushulluse laine
vt ka uussiirus, uut ja vana, uus aasta, psühhiaatriakliinik, psühhodraama, piiritus, 2 tüüüdrukut läähevad Puiesteee tääänaval
Saturday, December 10, 2011
Naabrid. Hetked. Põgus. Kohtumised
Nii äge, nii äge. Minu ajas on jälle miski kiirendus. Küsimused-vastused tulevad kuidaski pöörase tempoga. Selline väga tähendusrohke. Ja äkki need struktuurid muutuvad tõest, tasapisi, plahvatuslikult, kindlalt. Mingi tohutu kindlus tuli ka. Et kui ma saan pidevalt vastuseid ja seda, mida ma palun ja tellin, et ju siis tasub usaldada. Otsapidi ju oskan ka usaldada. Loll Ivani tee.
Kuulasin Ööülikoolist Argo Moori (ma ikka selle viite ja nonde teeotste eest olen väga tänulik, aga siin ma juba kordan ja kordan). Ja see ilmselgelt vastab üht, teist ja kolmandat. Ja juba vist saan kuulat niipalju ka, et natuke oskan lausa mõttes vaielda ja puha :).
Ja siis kirjutas Marge, naabritüdruk, meile ukse peale kontserdikuulutuse (ma ju kohe kuulen, kui keegi kirjutab :)). Ja teel teise koridoriotsa rääkisime paar sõna.
Ja just-just pidasime vastast naabritüdrukuga, Lauraga, koridoripeal maha väikese-kiir-põgus-elufilosoofilise seisangi. Lihtsalt niisama, täiesti spontaanselt. Pole varem elu sees rääkinud, nimegi ei teadnud. Nonäe, nüüd teame. Nii vahva! Ja eks saab teinekord juba nime teades kopsima minna. Laural on eriti äge uks ka. Ma ikka väga armastan meie Narva-89-elu. Ja see kiirendus on ka praegu kuidaski omal kohal, eks nad alati on.
Ma olen ikka vahel epateerit küll, Nüüd sai üles ka kirjutet
Kuulasin Ööülikoolist Argo Moori (ma ikka selle viite ja nonde teeotste eest olen väga tänulik, aga siin ma juba kordan ja kordan). Ja see ilmselgelt vastab üht, teist ja kolmandat. Ja juba vist saan kuulat niipalju ka, et natuke oskan lausa mõttes vaielda ja puha :).
Ja siis kirjutas Marge, naabritüdruk, meile ukse peale kontserdikuulutuse (ma ju kohe kuulen, kui keegi kirjutab :)). Ja teel teise koridoriotsa rääkisime paar sõna.
Ja just-just pidasime vastast naabritüdrukuga, Lauraga, koridoripeal maha väikese-kiir-põgus-elufilosoofilise seisangi. Lihtsalt niisama, täiesti spontaanselt. Pole varem elu sees rääkinud, nimegi ei teadnud. Nonäe, nüüd teame. Nii vahva! Ja eks saab teinekord juba nime teades kopsima minna. Laural on eriti äge uks ka. Ma ikka väga armastan meie Narva-89-elu. Ja see kiirendus on ka praegu kuidaski omal kohal, eks nad alati on.
Ma olen ikka vahel epateerit küll, Nüüd sai üles ka kirjutet
Friday, December 9, 2011
Kuku jääb ellu
Lonale hirmus tänulik olen eilse filmiõhtu eest.
Ja arutelu tekkis kohe ikka ka, ja korralikult.
Et kuidas ellu? Ja kas ellu? Ja kas nii hullult tugev naine on tugev või mis ta on? Et kas see ongi armastus, või sõltuvus või mis ta on?
Ja kust jookseb era ja avaliku piir?
Ja mis värk nende nõrkade/nõrgemate meestega on.
Edevusest. Põhjast.
Ja arutelu tekkis kohe ikka ka, ja korralikult.
Et kuidas ellu? Ja kas ellu? Ja kas nii hullult tugev naine on tugev või mis ta on? Et kas see ongi armastus, või sõltuvus või mis ta on?
Ja kust jookseb era ja avaliku piir?
Ja mis värk nende nõrkade/nõrgemate meestega on.
Edevusest. Põhjast.
Sunday, December 4, 2011
Pühendatud
Meeleolu laul, kummitas ükspäe (see ilusam ots kummitas)
Ma täiesti kogemata asusin kunagi kusagile väga intensiivselt teele, või lasin end minna. Ja see, mis mulle näidatakse, on kingitused ja mõõtmed ja avarused. Ja siis ma vahel jonnihoos küsin, et kas ma olen nii palju ja intensiivset teed üldse palunud, et kas ma olen palunud niisugust kraami kogeda (tegelikult ju olen vist küll, karta on). Kohati väga kiiresti väga palju. Ja ma ei tea, milleks ja kuhu see viib. Ja mis see mulle inimesena annab. Päris kindlasti avarama olemis- ja liigutamisruumi. Tervema minu. Indikeerib ühtlasi minu parajast tervusmäära (päris hästi on, vist!). Aga ega ma ei tea, millega ma ennast üllatada suudan. Või kus on piirid. Või kuhu ma kukun või lendan või ronin. Kui ma olen sellist kirkust näinud, siis äkki väga topakalt kukkuma pole ma lähiajal nõuski. Kui sellist kirkust on maailmas, siinsamas, mulle üsna lähedal olemas, siis jaksan mina ka oma tugevamat ja kirkamat poolt hoida. Ja sopasuse kuidagi muidu kanaliseerida kui labasustesse.
Ma olen väga-väga tänulik, et elu ja Universum mulle selliseid radu saadab! Antud juhul ühe väga kihvti inimese kaudu.
Kingitused ja koormad tulevad koos mingi jõuga, väidab üks tark tüdruk :)
Britti tahaks ka kaugelt kallistada, Britiga ehk ka annaks noid asju jagada.
Mul on jälle kuidagi ajatu, aastaajatu olemine, avastasin just. Ööpäeva ja kellaaja rütm on ka kuidaski sassis. Argisem oleks lihtsam. Aga kui tähendusplahvatuste aeg, siis tähendusplahvatuste aeg.
Ma vist sain aru ka, mis peatükki ma õpin - ajutisuse hindamist. Ma püüan alati mingit stabiilsust, inimeste ja olukordade küljes rippumist, ma kardan väga korraks-kontakte-ja-siis-jooksen-minema - mul on selle suhtes mingi tohutu hirm ja tühjusetunne. Ja ma vaikselt olen õppinud selliseid pidetumaid inimsuhteid hindama. Nüüd vist on aeg selle teema ja hirmuga mingi suuremat sorti samm teha. Et mitte enam karta. Katkendlikkust kui elu osa. Ja alles siis, kui ma ei taha maailma sellega üle kavaldada (noh, nüüd ma enam ju ei karda! - see tähendab, et stabiilsus saab tekkida, leppimine instrumentaalselt, selle pärast: ma ju väga hästi tean, et ainult vabaks lastes saavad asjad sündida - aga üle kavaldada ei anna, kuni see leppimine pole tegelik ja täielik, seni ei zaa midagi!). Oijahh.
Ma täiesti kogemata asusin kunagi kusagile väga intensiivselt teele, või lasin end minna. Ja see, mis mulle näidatakse, on kingitused ja mõõtmed ja avarused. Ja siis ma vahel jonnihoos küsin, et kas ma olen nii palju ja intensiivset teed üldse palunud, et kas ma olen palunud niisugust kraami kogeda (tegelikult ju olen vist küll, karta on). Kohati väga kiiresti väga palju. Ja ma ei tea, milleks ja kuhu see viib. Ja mis see mulle inimesena annab. Päris kindlasti avarama olemis- ja liigutamisruumi. Tervema minu. Indikeerib ühtlasi minu parajast tervusmäära (päris hästi on, vist!). Aga ega ma ei tea, millega ma ennast üllatada suudan. Või kus on piirid. Või kuhu ma kukun või lendan või ronin. Kui ma olen sellist kirkust näinud, siis äkki väga topakalt kukkuma pole ma lähiajal nõuski. Kui sellist kirkust on maailmas, siinsamas, mulle üsna lähedal olemas, siis jaksan mina ka oma tugevamat ja kirkamat poolt hoida. Ja sopasuse kuidagi muidu kanaliseerida kui labasustesse.
Ma olen väga-väga tänulik, et elu ja Universum mulle selliseid radu saadab! Antud juhul ühe väga kihvti inimese kaudu.
Kingitused ja koormad tulevad koos mingi jõuga, väidab üks tark tüdruk :)
Britti tahaks ka kaugelt kallistada, Britiga ehk ka annaks noid asju jagada.
Mul on jälle kuidagi ajatu, aastaajatu olemine, avastasin just. Ööpäeva ja kellaaja rütm on ka kuidaski sassis. Argisem oleks lihtsam. Aga kui tähendusplahvatuste aeg, siis tähendusplahvatuste aeg.
Ma vist sain aru ka, mis peatükki ma õpin - ajutisuse hindamist. Ma püüan alati mingit stabiilsust, inimeste ja olukordade küljes rippumist, ma kardan väga korraks-kontakte-ja-siis-jooksen-minema - mul on selle suhtes mingi tohutu hirm ja tühjusetunne. Ja ma vaikselt olen õppinud selliseid pidetumaid inimsuhteid hindama. Nüüd vist on aeg selle teema ja hirmuga mingi suuremat sorti samm teha. Et mitte enam karta. Katkendlikkust kui elu osa. Ja alles siis, kui ma ei taha maailma sellega üle kavaldada (noh, nüüd ma enam ju ei karda! - see tähendab, et stabiilsus saab tekkida, leppimine instrumentaalselt, selle pärast: ma ju väga hästi tean, et ainult vabaks lastes saavad asjad sündida - aga üle kavaldada ei anna, kuni see leppimine pole tegelik ja täielik, seni ei zaa midagi!). Oijahh.
Thursday, November 24, 2011
12 Karamazovit
24.11 hommikul arvan ma, et ootused on kole kõrgele aetud, st eks ma ise, ilutegija.
Kui guugeldamise peale - et mida ma siis vaatama lähen - tuleb nt selline muljetus... Ai-ai!
http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/2011/12-karamazovit-von-krahli-teatris/
Sellesse kursusse ma usun küll kinnisilmi. Näis.
Olemise soundtrack on eile hom´kust peale "Vaikuse laul", muudkui ketran.
Kui guugeldamise peale - et mida ma siis vaatama lähen - tuleb nt selline muljetus... Ai-ai!
http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/2011/12-karamazovit-von-krahli-teatris/
Sellesse kursusse ma usun küll kinnisilmi. Näis.
Olemise soundtrack on eile hom´kust peale "Vaikuse laul", muudkui ketran.
Saturday, November 5, 2011
Vene keele õppest hüppes, korraks
Manifesteerin hoopis, endale. Avalikult.
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Monday, October 24, 2011
Sünnipäeva (alustuse)ks
Kezdődött feissinduses ja telefonis ja.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.
Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.
Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.
*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.
Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.
Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.
Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.
*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.
Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.
Monday, October 17, 2011
Kohustuslik õppefilm maailmaparandajatele
Käisin just "Uut Maailma" vaatamas. Ja oli säändne, jah, natuke melanhoolne ja masendav, nagu mind oli ka hoiatet.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.
Thursday, October 13, 2011
"Siid"
Alessandro Baricco.
Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.
Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.
Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.
Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.
Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.
Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.
Tuesday, October 11, 2011
Soe tunne
Sõprade laul, võtsin kohe mitmes mõttes isiklikult. Ja saatsin mõttes edasi ka.
Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./
Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.
Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./
Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.
Friday, October 7, 2011
Tuesday, October 4, 2011
Lood, mis annavad: list
Kate, klassika: http://www.youtube.com/watch?v=SSbETMlpkIU
Hyvä Trio
Cimbaliband
Mari Boine
http://www.youtube.com/watch?v=GhXo-F_FcR4
Minu Inimesed - http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
http://www.youtube.com/watch?v=Ry5aZnlYTOY
Sellel maal abiellusin endaga - http://www.youtube.com/watch?v=ve2aC0u5_Uc
Kosmikud
Liivimaa pastoraal
Mis maa see on?
Tõnis Mägi - Palve
Mari Kalkun
Pokineni Mari
200 aasta pärast: http://www.youtube.com/watch?v=dxG7lZVrVOs&feature=BFa&list=AVTGnpyrBl25wTX33kXkgmxBDa-tWYeRRC&lf=list_related
Tulli Lum
Rahatuvi und Raudmees und nood teised
http://www.dailymotion.com/video/x6hs9s_i-linna-l-kuurmaa-h-uusmaa-l-ounapu_music
Greibi Vihma loits
http://www.youtube.com/watch?v=D6RaU9n4ZuI
http://www.youtube.com/watch?v=0vD0Q7gnnmc
Kino Kukuška
Töll ja vägevad meestelaulud: http://www.youtube.com/watch?v=PSQ4dLVUdrU&feature=related
Hyvä Trio
Cimbaliband
Mari Boine
http://www.youtube.com/watch?v=GhXo-F_FcR4
Minu Inimesed - http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
http://www.youtube.com/watch?v=Ry5aZnlYTOY
Sellel maal abiellusin endaga - http://www.youtube.com/watch?v=ve2aC0u5_Uc
Kosmikud
Liivimaa pastoraal
Mis maa see on?
Tõnis Mägi - Palve
Mari Kalkun
Pokineni Mari
200 aasta pärast: http://www.youtube.com/watch?v=dxG7lZVrVOs&feature=BFa&list=AVTGnpyrBl25wTX33kXkgmxBDa-tWYeRRC&lf=list_related
Tulli Lum
Rahatuvi und Raudmees und nood teised
http://www.dailymotion.com/video/x6hs9s_i-linna-l-kuurmaa-h-uusmaa-l-ounapu_music
Greibi Vihma loits
http://www.youtube.com/watch?v=D6RaU9n4ZuI
http://www.youtube.com/watch?v=0vD0Q7gnnmc
Kino Kukuška
Töll ja vägevad meestelaulud: http://www.youtube.com/watch?v=PSQ4dLVUdrU&feature=related
Monday, October 3, 2011
Luksus
Avastasin, et mina ju elangi luksuselu.
Olen 4. aastat mag-is, riigi raha eest ega tunne end üldse süüdi ega halvasti. Hoopis arvan, et ma olen selle ära teeninud ja et mul on sellele riigile ühtteist tagasi anda. Et mingil moel annan ju kogu aeg. Ja et säärased erialad, mis koolitavad eelkõige inimeseks olemise vallas, ongi väga kallid ja ähmase väljundiga. Ja et nii võib ja peab ja tulebki. Ja et udupäid on vaja, et maailm tasakaalus püsiks ja toredaid asju sünniks.
Ja siis ma teen veel tööd, mis annab mulle üsna suure ajalis-ruumilise vabaduse. Ja ma saan mh endale lugusid lugeda. Toas, mis on mõnesmõttes päris omamoodi, muuseum muuseumis.
Ja mul on sellised sõbrad!
Ja ma olen ära hellitatud - igasuguste väikeste imede poolt. Ja elangi sellist muinasjutuelu. Tahaks ainult oma juttudes püsida.
Olen 4. aastat mag-is, riigi raha eest ega tunne end üldse süüdi ega halvasti. Hoopis arvan, et ma olen selle ära teeninud ja et mul on sellele riigile ühtteist tagasi anda. Et mingil moel annan ju kogu aeg. Ja et säärased erialad, mis koolitavad eelkõige inimeseks olemise vallas, ongi väga kallid ja ähmase väljundiga. Ja et nii võib ja peab ja tulebki. Ja et udupäid on vaja, et maailm tasakaalus püsiks ja toredaid asju sünniks.
Ja siis ma teen veel tööd, mis annab mulle üsna suure ajalis-ruumilise vabaduse. Ja ma saan mh endale lugusid lugeda. Toas, mis on mõnesmõttes päris omamoodi, muuseum muuseumis.
Ja mul on sellised sõbrad!
Ja ma olen ära hellitatud - igasuguste väikeste imede poolt. Ja elangi sellist muinasjutuelu. Tahaks ainult oma juttudes püsida.
Monday, September 5, 2011
Selle sügise magustoidukursus
Avasin täna koolihooaja ja sain loenguelamuse, peaaegu oodatult. Ja kinnitust sellele, (mida ma ju tegelikult ammuilma tean,) et ülikoolis käid pigem kohtumas ja kogumas kui ametit õppimas (sest mis ameteid filosoofiateaduskonnast ikka saab - muud headparemat küll seda enam). Vello Salo - Armastus eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Peahoone aulas. Aktuse asemel. Tegelikult Kaisa ja Anna-Kristiinaga jagatud elamus. Mul oli siit-sealt kuuldu põhjal kahtlus küll, et võiks olla elamus. Aga nii võluvat raamist-välja loengut (jutlust?) pole ammu kogenud. Eestluse elujõust. Armastuse mõistest läbi teatmeteoste, Vikipeediani välja. Ja mitte Salo jutu sisu ei olnud kuidaski ennekuulmatult äge ja uudne mu jaoks - neid uudseid ja väga võluvaid lähenemisi olen kohanud kirjandusloengutes ja folgis ja küllap vist semiootikaski - vaid see, kuidas. Lõi oma isiksuse, mingi soojuse ja väga sõbraliku iroonianoodi ja hingehoidja imagoga. Ülikool jah vist kohtumisteks ongi. Elu ka.
Thursday, August 18, 2011
Imbi ja Ärni sündisid punasest vaibast
ehk tükikesi kruvideloginast, mis On, juuli- ja augustikuus 2011. Muidu läheb veel meelest.
"Leopold...!" (võimalikult läbilõikava häälega ja valjusti). Kõigi naabrite rõõmuks. "...Mu sõbra jaoks on vallal mu uksed ja mu hing!" - Appi, need hullud ärkasid jälle.
Tuleb Aunikene vett joomast, kell 4 hommikul. Vastu võtab ta tema hirmsõbralik toanaaber, magav, ajab pea püstü ja küsib - "Noh, mis passid seal?" Paneb pea padjale ja magab edasi. Hommikul ei tunnista omaks.
Imbi ja Ärni rattaretk. "Vasakule! Vasakule!!!!"
Kuidas Aunikene Genis suhteid klaarib ehk Tartu Hirm tegutseb jälle.
"Kuule, aga miks sa siin töötad?"
"Kurat, jälle see tee!"
Küüneviiliga lambikupleid vahetamas, edutult.
Kuidas me botaanikaaias veini ei joonud ja üle aia ei roninud ("Kui ma neid veel näen, siis ma küsin, kas nad botaanikaaias ei peaks olema või midagi!"), aga kohvi ja saiakeste pikniku päeva ajal tegime küll.
"Hommikune kohv teeb virgeks, käpad kärmeks, selja sirgeks."
Turul tuleb käia ikka kardulakotiga. Aga kõik kojutoodav enne üle vaadata, prillidega. Päevavalges.
"Kust sa selle leidsid? See vii küll tagasi, sinna, kust sa ta said!"
Vahel tuleb Kaubamaja põrandale maha istuda.
Nood piibuõhtud rõdul.
Oi, ja kolikamber. Ja diskosaal, kus saab tooliga ringi sõita!
Ärkan mina pärast 14-tunnist Kihnu-järgset und. Tuppa on ilmunud pruun kauss, sees kiri: "ÄRA NORI, SEE ON MINU ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST! (ja palju põõsast passimist kuulub asja juurde) :)" /29.08
Teretulemast 324. palatisse!
"Leopold...!" (võimalikult läbilõikava häälega ja valjusti). Kõigi naabrite rõõmuks. "...Mu sõbra jaoks on vallal mu uksed ja mu hing!" - Appi, need hullud ärkasid jälle.
Tuleb Aunikene vett joomast, kell 4 hommikul. Vastu võtab ta tema hirmsõbralik toanaaber, magav, ajab pea püstü ja küsib - "Noh, mis passid seal?" Paneb pea padjale ja magab edasi. Hommikul ei tunnista omaks.
Imbi ja Ärni rattaretk. "Vasakule! Vasakule!!!!"
Kuidas Aunikene Genis suhteid klaarib ehk Tartu Hirm tegutseb jälle.
"Kuule, aga miks sa siin töötad?"
"Kurat, jälle see tee!"
Küüneviiliga lambikupleid vahetamas, edutult.
Kuidas me botaanikaaias veini ei joonud ja üle aia ei roninud ("Kui ma neid veel näen, siis ma küsin, kas nad botaanikaaias ei peaks olema või midagi!"), aga kohvi ja saiakeste pikniku päeva ajal tegime küll.
"Hommikune kohv teeb virgeks, käpad kärmeks, selja sirgeks."
Turul tuleb käia ikka kardulakotiga. Aga kõik kojutoodav enne üle vaadata, prillidega. Päevavalges.
"Kust sa selle leidsid? See vii küll tagasi, sinna, kust sa ta said!"
Vahel tuleb Kaubamaja põrandale maha istuda.
Nood piibuõhtud rõdul.
Oi, ja kolikamber. Ja diskosaal, kus saab tooliga ringi sõita!
Ärkan mina pärast 14-tunnist Kihnu-järgset und. Tuppa on ilmunud pruun kauss, sees kiri: "ÄRA NORI, SEE ON MINU ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST! (ja palju põõsast passimist kuulub asja juurde) :)" /29.08
Teretulemast 324. palatisse!
Tuesday, August 16, 2011
"Inimene vajab imevähe, selleks, et hingel hakkaks soe"
Konserveerimaks: Olengi säändne, erinevate viisijuppide lainel, viimsel ajal. Ja korduvalt kätte saanud tunde, et olen hele ja helge ja kerge - nagu ma olen tahtnud. Ja vahel tahaks maailma kallistada, vahel on lihtsalt tänutunne nii tugev, et peaaegu fyysiliselt tahaks selle kusagile "panna", edasi anda. (Ja siis ma tunnen, et ma pole justkui päriselt ikka eestlane - et totakalt emotsionaalne v6i nii) Siin, Soomes, metsade vahel, on ilmatuma hea ja tore olnud. Ullale ja ta perele olen hirmus tänulik. Kes meid kutsus ja vastu v6ttis ja nunnutab. Isegi oma rahakotti ei v6i välja v6tta jäätiseleti ees. V6i suveteatri kassas. Hoolitset ja vastuv6et ja nunnutatud. Täna paadiga s6ites valdas selline maailma kallistamise tunne, taaskord see äratundmine, et olen ikka pagana 6nnelik inimene kyll - et mu ymber säärased inimesed on. Ja ju ma vist ikka oskan seda k6ike hinnata kyll. Väikeseid vahvaid asju, kihvte hetki, l6hnu, värve, valgust, inimesi, ahhaa-hetki. Ehk ma ei hakkagi elu kunagi kuidaski liiga iseenesestm6istetavana v6tma. Ärahellitatud olen ma kyll, aga ehk mitte igavlemise ja tuimuseni, ehk ei muutugi mitte kunagi tuimaks. Ehk ma olen selline heas m6ttes ärahellitatud, et oskangi ainult head-paremat oodata-tahta-endale korraldada.
Ulladest rääkides on meid sisse lastud ju tegelikult v66rasse igapäevaellu, kyll igapäeva koorekihti väikeste ekstratega, aga ikkagi igapäeva. See ongi see imevähe, mis mulle kyll m6jub päris paljuna. Väga lihtsalt on väga vahva. Just tunne. Ja seltskond. Ja Ilmataat on ka väga meie poolt olnud. Oo, ja Kokkolasse s6ites - ja tagasi tulles - kuulasime ahhaa-hetkede muusikat. Inspireeris mis hirmus. (Minu tulevases autos saab ka väga hea cd-kogu olema, otsustatud juba) Ulla teeb ise ka väga v6rratut muusikat, ja on natuke nagu Pipi ja natuke nagu My. Ja Tartusse kylla väga teretulnud.
Ulladest rääkides on meid sisse lastud ju tegelikult v66rasse igapäevaellu, kyll igapäeva koorekihti väikeste ekstratega, aga ikkagi igapäeva. See ongi see imevähe, mis mulle kyll m6jub päris paljuna. Väga lihtsalt on väga vahva. Just tunne. Ja seltskond. Ja Ilmataat on ka väga meie poolt olnud. Oo, ja Kokkolasse s6ites - ja tagasi tulles - kuulasime ahhaa-hetkede muusikat. Inspireeris mis hirmus. (Minu tulevases autos saab ka väga hea cd-kogu olema, otsustatud juba) Ulla teeb ise ka väga v6rratut muusikat, ja on natuke nagu Pipi ja natuke nagu My. Ja Tartusse kylla väga teretulnud.
Tuesday, August 9, 2011
Tuumajäätmefilm romantikutele
"Igavene haud", Tartuff, 8.08
Dokkidel on miski uus-vana laine, tundub mulle. Lugude jutustamise laine, oma loo konstrueerimise laine. Mulle tuli "Pingviinide marss" meelde.
Futuroloogia ja ökofilosofeerimisfilm tuumajäätmete ladustamise teemal Soomes. Säändsest teemast võiks ju teha hoopis teistsuguse filmi (ja küllap on tehtud ja tehaksegi), asjaliku ja hea korraliku ökodoku. Aga "Igavene haud" on hoopis emotsioonifilm, once-upon-a-time film inimkonna tulevikumõtisklustest, pärandi jätmise ja matmise, Maa tuleviku, inimloomuse, muutlikkuse ja igavikulisuse (ja stabiilsuse) teemadel. Viib natukeseks harjunud kategooriatest välja, hoopis muusse aeg-ruumi, peaaegu ajatusse ja ruumitusse. "Igavesele" on igaks juhuks, nii konkreetsuse nimel, pandud külge silt "100000 aastat". Väidetavasti nii kaua peaksid nood tuumajäätmed lagunema, nii kaua peaks maa-alune tunnel vastu pidama.
Teema on suur, mõte on suur, kuidagi haardega, laia pintsliga film on. Meeleolult ehk pisut-pisut Toomingu "Põrgupõhjat" meenutab.
Aga Aunet näituseks hoopis masendas - minu jaoks oli see vist niipalju abstraktne ja suurte kategooriate asi - ja pisut naiivnegi ehk seetõttu (niisugustes kategooriates ja näitamisviisiga vist ei saagi ilma naiivsuseta) - et masendav ta küll polnud. Oli hoopis igapäevast korraks väljasaamisvõimalus ja sellisena inspireeriv, andis mõtet ja haaret ja suuri kategooriaid.
Ja filmimuusika ja aeglane kaader, ja viis, kuidas tuumaasjatundjad olid kõnelema pandud, oojaa!
Dokkidel on miski uus-vana laine, tundub mulle. Lugude jutustamise laine, oma loo konstrueerimise laine. Mulle tuli "Pingviinide marss" meelde.
Futuroloogia ja ökofilosofeerimisfilm tuumajäätmete ladustamise teemal Soomes. Säändsest teemast võiks ju teha hoopis teistsuguse filmi (ja küllap on tehtud ja tehaksegi), asjaliku ja hea korraliku ökodoku. Aga "Igavene haud" on hoopis emotsioonifilm, once-upon-a-time film inimkonna tulevikumõtisklustest, pärandi jätmise ja matmise, Maa tuleviku, inimloomuse, muutlikkuse ja igavikulisuse (ja stabiilsuse) teemadel. Viib natukeseks harjunud kategooriatest välja, hoopis muusse aeg-ruumi, peaaegu ajatusse ja ruumitusse. "Igavesele" on igaks juhuks, nii konkreetsuse nimel, pandud külge silt "100000 aastat". Väidetavasti nii kaua peaksid nood tuumajäätmed lagunema, nii kaua peaks maa-alune tunnel vastu pidama.
Teema on suur, mõte on suur, kuidagi haardega, laia pintsliga film on. Meeleolult ehk pisut-pisut Toomingu "Põrgupõhjat" meenutab.
Aga Aunet näituseks hoopis masendas - minu jaoks oli see vist niipalju abstraktne ja suurte kategooriate asi - ja pisut naiivnegi ehk seetõttu (niisugustes kategooriates ja näitamisviisiga vist ei saagi ilma naiivsuseta) - et masendav ta küll polnud. Oli hoopis igapäevast korraks väljasaamisvõimalus ja sellisena inspireeriv, andis mõtet ja haaret ja suuri kategooriaid.
Ja filmimuusika ja aeglane kaader, ja viis, kuidas tuumaasjatundjad olid kõnelema pandud, oojaa!
Wednesday, August 3, 2011
Kulissid
... küsivad sinult ju ikka neidsamu küsimusi, mis varem, ütles Liisi eile. Jätsin meelde. Ja tunnen ennast täna tugevamalt. August tuli tuppa (Aunele: Herbertit ei lase enam üldse! Meie boksi mitte!). Ja esimest korda oli Tartus korraks sama tunne, mis Budapestis, see helge ja kerge omaenda elus turistiks olemise tunne, säändses heas mõttes. Laial tänaval ja silla peal. Nii tore, nii tore!
Tuesday, July 12, 2011
Vanadus, seks, naeruväärsus
"Sügiskulla" ainetel, Pärnu filmifestival, 8.07.2011
Sain filmielamuse und liigutatud, mõtteid äratas ka.
"Sügiskuld" on film Lahti (80+(++)) maailmameistrivõistlustele läinud naistest ja meestest. 85-aastastest, kellele pealtnäha üle 65 ei pakuks ja 100-aastastest, kelle pealt vast suurt üle 75 ei paista. Võib-olla annaksid lühimaajooksus mulle silmad ette, kõrgushüppest-kuulitõukest jms (mida ma ei oska) rääkimata. Oma vanaema tuli meelde. Moonika Siimetsa "Maailmameister" ka.
Film kerib vaataja vaikselt nende meeste ja naiste lugudesse ja olemisse sisse. Mingil hetkel avastad, et naerad omamoodi kohatult. Kohaselt ka, sest huumorimeelt neil vanainimestel on. Aga palju naerad ka kohatult. Või vaatad veidralt. Imelik on. Vaadata noid vanu kehasid, mis ju tegelikult on supervormis. Kortsus lihtsalt. Oled harjunud mõtlema neist teistes terminites. Hoia-ennast termineis. Muigad ehk, sest liigutused on veidrad ja harjumuspäratud. Vana keha pingutamas näha on veider, tekitab automaatse tunde, et ta on ju nii habras, kohe läheb katki, kohe läheb midagi valesti. Sest nii ma olen ju harjunud mõtlema või suhtuma. Või – nii ollakse harjunud vanadest inimestest mõtlema. Nende kehalisus ei seostu spordi, pingutusega (saati seksi ja seksikusega) – seostub rohu- ja salvilõhnalisuse, haigla, hoolduse, sootuse, kortsulisusega.
Aga siin! Ekraanil näidatakse tõelisi daame ja prouasid. Tõepoolest imekenad. Hoolitsetud. Nooruslikud. Enne võistlust värvivad huuled ära, tupsutavad silmaaluseid, panevad pärlid kaela. Nende kortsudest kumaks justnagu hästi elatud elu. Naeratavad, säravad. Sportlikud ja elevil on nagunii. Näidatakse mehi, kes maalivad akte. Mehi, kel hiljuti on olnud tüdruksõber (ja kui see pole just ära surnud, siis kolis teise linna) ja regulaarne seksielu. Meest, kes oma naise sõnul ilma sportimiseta oleks üks torssis ja riiakas vanainimene ja sureks ilmselt kohe ära – ja seda ta naine küll ei taha.
Ja kui ma siin natuke ehk tunnengi igavese nooruse kultuse lõhna (surmakartuse? Surmaga leppimatuse? Vananemisega/loomulikkusega leppimatuse?), siis peamiselt on need vanainimesed ikkagi hirmus eluterved, asi pole niivõrd asjade loomuliku käiguga leppimatuses ega katses loodust üle trumbata, kuivõrd pürgimuses elada aktiivset ja täisverelist elu. Mida ju ei sega niivõrd keha, kuivõrd kultuurikood, millega me harjunud oleme (just seesama, et vana keha sportimas tundub harjumatu ja ehk pisut naeruväärne). Nii et sääraseid filme peaks vaatama veel ja veel ja veel ja sääraseid vanaemasid tundma rohkem – siis vast harjuks ära. Siis vast õpiks ära, et 70+ elu ei lõpe, soolisus ei kao – vähemasti mitte tingimata. Küllap asjad nii ka tasapisi lähevad, mida põlvkond edasi, seda vähem ju vast (meie Euroopa heaoluühiskondades vähemalt, kus on raha ja aega ja energiat selliste asjadega üldse tegelda) naudingute kaotamisega lepitakse, elu ilu osatakse ja tahetakse vist justkui pikemaks ja laiemaks venitada. Ja taeva päralt – õige ka, kui see inimesi vähegi õnnelikuks teeb!
Subscribe to:
Posts (Atom)