Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.
Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.
Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.
Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.
Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733
