Auntsik, kallis, kirjutus kohealgavasse homsesse

Aitäh, et sa olemas oled!
25 pole naljaasi, vigyazz magadra!

Ja kui ma sinu ukse taha kraapima tulen, jalakalaga, siis vaata enne sisselaskmist, mis värvi mu kingad on. Või ega ma üldse paljajalu või jalutult ei tulnud.

Mina katsun omalt poolt nuhutada õhku, et kas otihäire või mitte.

Aga hoolimata otist ja häiretest, on sulle mu uksed ja hing valla, tral-lal-laa, kingavärvist, aastaajast ja lembelauludest sõltumata.

Siinkohal klassikaline pühenduslaul - mis must ikka midagi muud oodata ;)

Tantsuöö ja kardulapraadimismõtted

Gikši tantsuöö oli väga äge. Et Triinule saadetaks palju jõudu sihukeste asjade korraldamiseks. Ja et tantsuoskuslisi inimesi (mehed huvitavad mind eelisjärjekorras, kuigi vahel on täitsa tore kihnlaste moodi naistega keerutada ka) oleks ikka just nii palju ja kihvte nagu neid säändsetel üritustel on!

Peale selle loo jäi mind kummitama paar lauset ja mõtet, mis haakisid muude mõtete ja lausetega, nagu nad ikka teevad, eksole. Ja siis ma poolunise peaga neid köögis kardulaid praadides harutasin. Paiskasin eile välja steitmendi, et ma elan just nii nagu ma elada tahan ja kui mult küsiti, et kas see on alati nii olnud, siis ma küsisin täpsustuseks vastu, et "Kas see teadmine, et minu elu on minu jagu?" Eks ma ju tegelikult õpin seda teadmist. Ja kuipalju ma seda tegelikult tean või tunnistan. Või kuipalju ma ikka olen nõus leppima ja omaks võtma, et ma ise ilutegija...

Ja teine oli tolle teise inimese õhkupaisat mõte - et kui saakski elada täitsa ausalt. Mis jälle mulle tundus (ja tundub) utoopiana. Meie kellegi egod ei kannataks sellist värki välja. Reeglid (ja ka silmakirjalikkus ju) on ju kaitseks. Ja siis ma mõtlesin enese aus olemise oskuse ja julguse peale. No ega ikka päriselt ei oska ega julge küll. Enda ees tahaks ju olla, täitsa. Aga sedagi blokivad kaitsemehhanismid, ja ju need mehhanismid selleks ongi. Mõtlesin enda servade ja põhjade ja äärte peale, ja et palju ma neid kompida olen julgenud. No väga pole. Alati tahaks jätta puhvri, aga päris radikaalselt aus koledus, lahtilastud koledus tähendab ju arvestamist, et äkki puhvrit enam polegi. Mingite põhjade ja piiride kompimise soov on justkui, või kas ikka on. Pigem on vist selleks, et leida mingi põhi, millest enam läbi ei vajugi. Aga see on vist ka utoopia. Ja kui kompida ja serva taha ka vaadata, siis tahaks jälle väga leebelt. Aga leebelt ei olegi ju päris seesama. Nii et ega ikka ei taha neid piire tegelikult küll mitte, puha enesepett. Ja mõttega mängimine.

Tegelt peaks magama minema ja mitte tegelema elufilosoofiliste küsimustega enda ja teiste piiridest. Ööd!

Talsipühi pido

Sissekanne sel päeval, kui Mallel (Hiiemäel, eksole) on sünnipäev ja ta on muuhulgas saatnud presidendi kantselei metsa ja palunud Ilvesel endale lilli mitte saata.
Võrratu naine! <= mitte küll nende lillede pärast

Deniss** käis eile ukse taga trummi tagumas ja teatas, et me saame varsti Uebanda kontserdile, öelgu aga uksenumber. Juhhuu!

Ja sel päeval, kui ma olen - hämmastavalt külma kõhuga, muide; täitsa uus nähtus - saanud hambadristis pandud vene keele arvestuse. ÕISi pole veel ilmunud, vara hõisata äkki? Etteaste oli kergelt... noh, kesine. Ja kui ma nüüd mõtlen, mis ma olen Liisilt, Kailt ja Reedalt laiskade ja lohakate keeleõppijate kohta kuulnud, siis on ikka piinlik küll, aga no... elu on selline. Kui olla *peopõrsas.

Aga mitte sellest ei plaaninud ma kirjutada. Hoopis talsipühist. Ma olen Annikale hirmus tänulik, et ta minekut pakkus. Mul on nimelt kombeks toredatele pakkumistele "jah" öelda (sinna see vene keele arvestus läks, muuhulgas). Ühesõnaga käisin laupäeval Obinitsas setode jõule tähistamas. Talsipühad on, sellisel kujul nagu me neid seal pidasime, kogukonnapidu, kogukonnajõulud. Vist ju ka uustraditsioon, mille Viljandi omad (taas)käivitasid. Setod tähistavad kahtesid jõule, eesti jõule ja vana kalendri järgi talsipühi ka. Viimased, nii nagu need nüüd Obinitsa seltsimajas välja nägid, on tõesti kogukonnapüha ja -pidu, ehk isegi seto-liikumise aktivistide ja importsetode pidu eelkõige. Korralikud inimesed käisid enne Petseris kirikus. Aga Obinitsa seltsimajas oli laulu ja etteasteid, küünlavalgust, lauake-kata-end külalislahkust. Peremees käis ringi õlle- ja viinaklaasiga. Mulle hirmsasti meeldib rituaalne joomine, mil on taga mingi tunne, jagamine, ühendatus, seltskondlikkus. See klaasitäitmine=>tagasi=>järgmine rüüpab=> tagasi täidab kuidaski enam just seda ülesannet, tundub mulle. Tantsida sain päris palju.
Ja Vuss saab oma sõle. Aune ähvardas, et muidu ma koduuksest sisse ei pääse, kui Vussile Setost meenet ei too, eks ma siis hirmuga...

Enne õhtust ilutsemist käisime Maarjaga Terje Lillmaa juures. Ta on kodus, kosub jalaopist. Ja mul on hästi hea meel, et me läksime. Tema ja ta pere on nii vahvad, levitavad seda sooja tunnet ja pereidülli, millest on hea osa saada (idüll oleks justkui kahtlane ja magus sõna; aga no on idüll, kõige mittemagusamas tähenduses, kiirgava soojuse tähenduses). Nii säravat opistkosujat ma polegi varem näinud kui Terje.

Taarka haual käisime Maarjaga ka. Too Taarka haual käik oli tegelikult ka miski otste kokkujooks(uta)mine. Mul on kooliasjades seto etapp. Nii et ma vaatasin 1. jaanuaril "Taarka" filmi uuesti üle. Ja pisardasin lõpus paar pisarat, nende naiste teemal, kes justkui siia maailma ei mahugi. Ühtlasi ma olen väga soojalt ja tänutundega Siiri Sisaskile mõelnud, kui säärasele naisele, kes Eestis midagi ülal hoiab. Oma energia ja olemasolu ja eripära ja väega. Nii et Obinitsa ja setondus ja filmi-Taarka ja päris-Taarka ja Siiri Sisask kuuluvad minu peas natuke nagu ühte potti, ühe suure plaani, suure jutustuse juurde. Nii me siis jõime Taarka haual oma rituaalsed lonksud ja laulsime talle.

Püha pidamisest varem
Pidu pildis
* põrsas, sest kaldub pidutsema?
**meie koridori kõige kuulsam poiss