2012 oli, ma ütleks, kuidaski rahulikum ja mõnusam kui 2011.
Jaguneb nelik-kuudeks. Esimesed neli kulgesid majandusliku ränkuse sildi all, ma pole kunagi nii kasinalt läbi ajanud. Range aeg. Õpetlik. Ja ühtaegu väga nauditav makatöö kirjutamisaeg.
Teine nelik, oi teine-teine. Sireliõite ja päikese ja kollase salli ja õunapiruka ja avastuste ja rändamiste ja, oojaa. Väga intensiivne, rändamist täis.
Ja selle kolmanda, sügis-talve broneerisin töö ja raha ja kehtestusteemadele. Ja nii ongi olnud. Selline kurnavavõitu. Teise sõnaga võib hoopis öelda, et edukas.
Nii et siin ma olen. Päris julgeks muutunud. Nõudlikuks. Enesekindlamaks ja -usksemaks. Vahel ujuvad muidugi kompleksid välja, ega nad kuhugi kao, vahel olen päris ebaadekvaatne (eriti üleväsinuna). Vahel on see armas udupäisus - vahel on jälle täiesti talumatu. Väsinud olen kahtlaselt tihti - natuke on aastaaeg selline, aga natuke teen vist midagi valesti ka, et need väsimushood nii suured on. Olen mõelnud palju juurte kasvatamisele, stabiilsustele ja paigalejäämistele - aga ega mu ümbrus ja olemus ei lase. Häirekell hakkab väga kõvasti tööle kui ma valet sorti juuri püüan juurutada. Siis tuleb jälle jalad selga võtta. Elu selline. Teistsorti juuri ja juurdumisi ma vajan küll, usun seda täitsa kindlalt - need vist ikka kasvavad.
Ja kuigi tundub, et üks märksõna on ja saab olemine rändamine (või muutused), kas siis sise- või välisilmas, aga miskil viisil kindlalt, tunnen ma; siis teistpidi olen ma muutunud hämmastavalt kodulembeseks. Jõudsin just (25.12) oma üle-Eesti jõulutuurilt koju Tartusse ja nii hea tunne on. Minu kodu, minu loodud ruum, mis sest, et ma olen siin pool ahjualune ega tea kaua ma siin veel elan - ilmselt mitte kaua. Aga just see sisemine oma koju tahtmine on tugev ja seostub praegu just sellesama Tartu ühikatoaga.
Lubadused mul pole kombeks, aga et mis ma sihin:
pesategemist omaenese elus ja süsteemis, et pesa muutub aina paremaks ja mõnusamaks, et karv läigib ja silm särab ja seljatagune ja jalad kannavad, eksole
koosolu, tasandite avastusi
avatust ja paindlikkust, veel rohkem ju vist - eks ma vaikselt õpin, et niipea, kui ma end ära sulgen, siis hakkab varvas valutama
rahu - ja raha - kuigi nii pole kombeks välja öelda
pingevabadust - sest mõttetust pingest, mis koormab, aga edasi ei vii
südame ja mis-ma-päriselt-tahan järgi valikuid, sisemist-välimist vabadust teada, et valin jah, ju niikuinii
Tuesday, December 25, 2012
Monday, November 19, 2012
Järelnoppijad ja Agnes Varda
Agnes Varda - "Järelnoppijad ja mina" või kui piraadilahte õngitsema minna, siis "The Gleaners and I" või originaalkeeles "Les Glaneurs et la Glaneuse".
Wikipedia artikkel järelnoppimisest.
Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.
Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.
Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.
Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"
Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.
Visuaalse märksõnana sobivad südamekujulised kartulid.
Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.
Wikipedia artikkel järelnoppimisest.
Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.
Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.
Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.
Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"
Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.
Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.
Monday, September 17, 2012
Rahast, võimust, kehtestamisest, (humanitaar)teadusfilosoofiast
Me, humanitaarid, kahtleme liiga palju, liiga läbinähtavalt ja väljapaistvalt.
Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.
Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.
Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.
Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.
Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733
Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.
Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.
Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.
Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.
Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733
Monday, September 3, 2012
Nisa, jutustus ühe !kuni naise elust
Etendus
lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval
Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.
Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.
Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud.
Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.
Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.
lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval
Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.
Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.
Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud.
Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.
Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.
Tuesday, August 28, 2012
Turistitsen Tallinnas
Päeva soundtrackid
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Sunday, August 5, 2012
Kas tunned maad 2012
Kes millega kuulsaks saab, eksole! <= tsitaat Ristolt
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Saturday, July 14, 2012
Peipsi äärt mööda Narva, Kirsikivikestest rääkimata
Selle suve rattamatkast, et päris meelest ei läeks (näe, juuksed ja hambad puhtad ja päriskohv hinge all, nüüd hea rääkida). Statistikat:
- Kai tegi pilte, eks me selle peale vist kõik lootsime
- 5 päeva ja 5 telgiööd, 6 inimest (selle seltskonnaga, jaa, võib Tartust Narva minna küll), ainult üks vihm, seegi läbi telgiseina - ilmataat armastab ..., ... ja lillekesi
- ujumiskordi minul isiklikult 7 ringis
Teekond kaartidel
1. päev: Tartu - Varnja - Kasepää- Kolkja -Alatskivi - Kallaste - Peipsiäärne võsa
2. päev: Vihmajärgne (Peipsiäärne) võsa - Omedu - Kasepää (Jõgeva mk) - Mustvee - Alajõe - Karjamaa
3. päev: Karjamaa - marjamaa - Vasknarva - Kuremäe - Kurtna järved
4. päev, rattaga jupiti: Kurtna järved- Jõhvi, bussiga Jõhvist Narva => Modern => Narva linnus => sjupermarket ja õhtul ratastega Narva - Narva-Jõesuu - maaliline maaliline sääserand
5. päev Narva-Jõesuu - Sillamäe - Toila - Kohtla-Järve - Põld
6. päev: varavalges Kohtla rongijaama Narva-Tallinna rongi peale - Tapal rongivahetus => Tartu
Kokku ümmarguselt 305 km (eriti ümmarguselt 300, eksole)
Muljetuskatkeid:
Ma ajasin Peipsiäärt ja Narvat peale vist küll juba eelmise aasta rattamatka planeerimise aegu, eks ma vist ikka eksootika peal väljas olen. Vanausulised ja Ida-Viru, värviline sibulatee, õigeusk ja Ida-Viru tondilinnad, üks jälle natukene teistsugune Eesti nukk, mida ju tegelikult üldse ei tunne. Tööstus, eelarvamused, pankrannik. Mina näiteks käisin Narvas teist korda elus (Eesti suuruselt 3. linn).
Oli väga venekeelne ja -kultuurne matk, juba Varnjast peale. See "venesuse" määr ja tonaalsus küll varieerus suurel määral, vanausuliste tänavkülad on hoopis teistsuguse meeleoluga kui näituseks Narva-Jõesuu slaavihõnguline kuurort ja sellest omakorda erinevad on tööstus/stalinistlik/paljuski mahajäetud majadega Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva. Kui zoomida veel natuke, on kõik need ka omavahel päris erinevad, aga lahmimise korras kõlbab ühte potti panna küll.
Mis eelarvamustesse stiilis "nagu Venemaa..." ...teed/...korrasolu/...mentaliteet puutub, siis Narva turismiinfos ja kõrtsis Modern räägiti meiega väga korralikku eesti keelt, Sillamäe Konsumis ka. Kaiga täheldasime vist üsna ühtemoodu, et Narva sildindus oli eestikeelne sedavõrd, kuivõrd keeleseadus just häda-hädapärast nõuab (?), siseturismile orienteerunult räägitakse ja kirjutatakse eesti keeles küllap ka, Sillamäel ja Kohtla-Järvel oli seesama sildindus juba märksa eestikeelsem.
Narva tänavate kohta naapalju, et jalgrattaid, lapsevankreid, ratastoole ses linnas vist küll pole, vähemalt minu silm ei haaranud ühtki rattatee märgistust + kohtasime vist küll eranditult kõrgete äärekividega kõnniteid. Augud ka.
Suvine Narva ei mõjunud küll mitte selle pimeda-kõleda tondilinnana nagu ma teda talvisena mäletasin. Turiste oli, rohelust oli, head teenindust ja toitu kohtasime ka.
Kommentaar purjakil (?) onult, kes kuulis meid eesti keelt kõnelevat:
- Mis te sinnapoole lähete, kui te eesti keelt räägite! Ma olen narva eestlane... (Kuldar rääkis onuga pikemalt, mina ei jaksanud suurt keskustelutada, et miks me sinnapoole minna ei võiks ja mis ta oma narva eestlusest veel mõtleb).
Kolledži uus kerkiv hoone oli minu silmis pisut kummaline oma nokaga.
Narva kohta veel: Vot, üles leidsin: 3,81 % eestlasi viimase rahvaloenduse järgi. 64057 elanikku => Narva arvudes <= lõbutsetagu, siin on kõiksugu fakte, a la Narva pikimad ja lühimad tänavad ja edukaimad olümpiaadidel käijad nimepidi. Ärahirmutatud eestlasi võiks huvitada peatükk "turvalisus", aga neist numbritest millegi väljalugemiseks peaks ma omama võrdlusmaterjali.
Folkloristlikke ja ideoloogia-alaseid tähelepanekuid:
Folkloristi kiiksuga vaadates oli väga põnev Meriküla mänd ehk Musumänd ehk Šiškini mänd. Just see imponeeris mulle, kuidas on segunenud pulmarituaal, mis minu meelest võiks minna ühte patta Russalka ja tabade kinnitamisega ning hiiepuule lintide kinnitamine, mis oleks justkui hoopis teisest ooperist, sestsamusest maausu/taarausu ooperist.
Mälestusmärgid ja nende juurde kuuluv info oli põnev, just II ms mälestusmärkide tutvustused ja retoorika, a la fašistide vastane võitlus, sangarid ja isamaa vabastamine. Kuldari sõnul olla nt atlases n mälestusmärgi tutvustus lahendet väga neutraalses laadis. Ise ta tegi ühest järjekordsest fašistide vastase võitluse mälestusmärgist vahva kokkuvõtte: "Mälestusmärk neljakümne neljanda aasta sissetungi auks" (!) Ajaloojutustused - et kuis on õpetatud "meid" ja "neid" ja kuidas me näeme, mõistame ja retooritseme.
- Kai tegi pilte, eks me selle peale vist kõik lootsime
- 5 päeva ja 5 telgiööd, 6 inimest (selle seltskonnaga, jaa, võib Tartust Narva minna küll), ainult üks vihm, seegi läbi telgiseina - ilmataat armastab ..., ... ja lillekesi
- ujumiskordi minul isiklikult 7 ringis
Teekond kaartidel
1. päev: Tartu - Varnja - Kasepää- Kolkja -Alatskivi - Kallaste - Peipsiäärne võsa
2. päev: Vihmajärgne (Peipsiäärne) võsa - Omedu - Kasepää (Jõgeva mk) - Mustvee - Alajõe - Karjamaa
3. päev: Karjamaa - marjamaa - Vasknarva - Kuremäe - Kurtna järved
4. päev, rattaga jupiti: Kurtna järved- Jõhvi, bussiga Jõhvist Narva => Modern => Narva linnus => sjupermarket ja õhtul ratastega Narva - Narva-Jõesuu - maaliline maaliline sääserand
5. päev Narva-Jõesuu - Sillamäe - Toila - Kohtla-Järve - Põld
6. päev: varavalges Kohtla rongijaama Narva-Tallinna rongi peale - Tapal rongivahetus => Tartu
Kokku ümmarguselt 305 km (eriti ümmarguselt 300, eksole)
Muljetuskatkeid:
Ma ajasin Peipsiäärt ja Narvat peale vist küll juba eelmise aasta rattamatka planeerimise aegu, eks ma vist ikka eksootika peal väljas olen. Vanausulised ja Ida-Viru, värviline sibulatee, õigeusk ja Ida-Viru tondilinnad, üks jälle natukene teistsugune Eesti nukk, mida ju tegelikult üldse ei tunne. Tööstus, eelarvamused, pankrannik. Mina näiteks käisin Narvas teist korda elus (Eesti suuruselt 3. linn).
Oli väga venekeelne ja -kultuurne matk, juba Varnjast peale. See "venesuse" määr ja tonaalsus küll varieerus suurel määral, vanausuliste tänavkülad on hoopis teistsuguse meeleoluga kui näituseks Narva-Jõesuu slaavihõnguline kuurort ja sellest omakorda erinevad on tööstus/stalinistlik/paljuski mahajäetud majadega Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva. Kui zoomida veel natuke, on kõik need ka omavahel päris erinevad, aga lahmimise korras kõlbab ühte potti panna küll.
Mis eelarvamustesse stiilis "nagu Venemaa..." ...teed/...korrasolu/...mentaliteet puutub, siis Narva turismiinfos ja kõrtsis Modern räägiti meiega väga korralikku eesti keelt, Sillamäe Konsumis ka. Kaiga täheldasime vist üsna ühtemoodu, et Narva sildindus oli eestikeelne sedavõrd, kuivõrd keeleseadus just häda-hädapärast nõuab (?), siseturismile orienteerunult räägitakse ja kirjutatakse eesti keeles küllap ka, Sillamäel ja Kohtla-Järvel oli seesama sildindus juba märksa eestikeelsem.
Narva tänavate kohta naapalju, et jalgrattaid, lapsevankreid, ratastoole ses linnas vist küll pole, vähemalt minu silm ei haaranud ühtki rattatee märgistust + kohtasime vist küll eranditult kõrgete äärekividega kõnniteid. Augud ka.
Suvine Narva ei mõjunud küll mitte selle pimeda-kõleda tondilinnana nagu ma teda talvisena mäletasin. Turiste oli, rohelust oli, head teenindust ja toitu kohtasime ka.
Kommentaar purjakil (?) onult, kes kuulis meid eesti keelt kõnelevat:
- Mis te sinnapoole lähete, kui te eesti keelt räägite! Ma olen narva eestlane... (Kuldar rääkis onuga pikemalt, mina ei jaksanud suurt keskustelutada, et miks me sinnapoole minna ei võiks ja mis ta oma narva eestlusest veel mõtleb).
Kolledži uus kerkiv hoone oli minu silmis pisut kummaline oma nokaga.
Narva kohta veel: Vot, üles leidsin: 3,81 % eestlasi viimase rahvaloenduse järgi. 64057 elanikku => Narva arvudes <= lõbutsetagu, siin on kõiksugu fakte, a la Narva pikimad ja lühimad tänavad ja edukaimad olümpiaadidel käijad nimepidi. Ärahirmutatud eestlasi võiks huvitada peatükk "turvalisus", aga neist numbritest millegi väljalugemiseks peaks ma omama võrdlusmaterjali.
Folkloristlikke ja ideoloogia-alaseid tähelepanekuid:
Folkloristi kiiksuga vaadates oli väga põnev Meriküla mänd ehk Musumänd ehk Šiškini mänd. Just see imponeeris mulle, kuidas on segunenud pulmarituaal, mis minu meelest võiks minna ühte patta Russalka ja tabade kinnitamisega ning hiiepuule lintide kinnitamine, mis oleks justkui hoopis teisest ooperist, sestsamusest maausu/taarausu ooperist.
Mälestusmärgid ja nende juurde kuuluv info oli põnev, just II ms mälestusmärkide tutvustused ja retoorika, a la fašistide vastane võitlus, sangarid ja isamaa vabastamine. Kuldari sõnul olla nt atlases n mälestusmärgi tutvustus lahendet väga neutraalses laadis. Ise ta tegi ühest järjekordsest fašistide vastase võitluse mälestusmärgist vahva kokkuvõtte: "Mälestusmärk neljakümne neljanda aasta sissetungi auks" (!) Ajaloojutustused - et kuis on õpetatud "meid" ja "neid" ja kuidas me näeme, mõistame ja retooritseme.
Wednesday, May 9, 2012
Luksushariduse kiituseks
Ei jõua mina ära imestada, kuidas mu maka saab tõepoolest Juhendamist suure tähega. Kusjuures ju mitte eelduselt, et ma ise möku olen ja mõelda või kirjutada ei oska. See on väga demokraatlik ja vabu käsi andev ja salliv juhendamislaad. Vaid lihtsalt ongi päris pühendumine. Ja pole vist minu asi mõelda, et kuidas juhendaja jõuab (sest ega ma sellest aru ei saa ka mitte), minu asi on tänulik olla. Seeju ongi minu arusaamise järgi päris-ülikool.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.
K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.
K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.
Tuesday, May 8, 2012
Et mis must alles jääb
Ei ma hakka surema ühti, aga eks ma olen mõelnud küll, et mis ma tahan endast siia ilma kiirata, anda, jätta, pärandada. Heledust ja helgust, biit sobib ka, aga olgu parem hea ;)
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Sunday, April 8, 2012
Annele
Kullake, ilusat sünnipäeva!
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Mooni käekiri: Pärnu, 10:00 dejavu
5 autot - Poola piir
Katu annab ülevaate pealesaadud autode markidest ja võtab kokku, et: Ühesõnaga kõik masinad olid praktiliselt viimasepeal (va Ford)
27. mai ja 2005 kui me peax lõplikult ajataju kaotama.
Ooooo - sürr! Väga sürr. Tšehhis. 2 päevaga - 6 autoga. Läbi Poola Sassiga ja Terminaatori ja Tinasõduri ja lastelauludega. Öövalves. Oleme turvalised. Lageda taeva all ~lagedal platsil mingi ringtee ääres. A la bensukas. Tähistaevas. Poolas oli 33 ja 38 C. Praegu meeldivalt jahe. Ja ritsikad laulavad. PS Passin PUNAST kuud.
28. mai 05.00 Anne võtab valvekorra üle. HEA uni oli. Eelmised 2 päeva uskumatud siiski - nii kaugel nii vähese ajaga. Katu ja Moon magavad nii nummilt :P
Päike paistab juba üle põõsaste - ikka esimesena tuleb pea soojaks saada.
Tiboriga Tšehhi-Austria piiri. Edasi lennukiga Viini (kesklinn on ilus küll, aga suured linnad pole siiski päris toredad kohad). Auring Viini mustlas-moslemi-tööstuslinnaosas. Siia turistid juba ei satu! Tegelikult "natuke" valus. Aga saab küll Tondilt Narva.
Hea tava kohaselt oleme pärast südaööd Sloveenias ja Severina juures. Voodi.
Viin - juuakse palju (6 h päikeses kottidega), aga peale ei võeta. Õhtuks oleme nii väsinud, et alles 3. kord sain aru, et Moon räägib viina asemel Viinist.
2. juuni. Naine Ljubljanasse. Mu elu parim käeviibutus (et tema sõbranna). Blanca.
3. juuni, päev nr 9
Kodune hommikusöök kenade sloveenia kuttidega (loe: nemad valmistasid). Ja Koperisse sõit. Portorož. Väga nunnu => rannas nagu turistid.
Hääletasime väikesi otsi ja veel päikest.
Lõpuks jõudsime ka Horvaatiasse. Väike turismilinn - Vrsar. Vanalinn ja vaateplatvormid. Kotid jätsime mere äärde põõsasse. Hukust päästsime:
dokumendid&raha
Mooni lõpukleit
Katu pesu (piisab kõigile)
Anne roheline kleit (pesu pole vaja)
juuksehari
hambaharjad
Katu fotokas + Anne 2 filmi
LOGI + pastakas!
Anne rätik
cd-pleier
suits + tikud
päikeseprillid
telefonid
hügieeniline + nöör
küünal (jutupunkt)
Jutupunkt minu poolt ka, praeguseks. Järjejutt jätkub ühel ilusal hetkel. Mul hakkas film küll jooksma.
Friday, April 6, 2012
Inimvõrgustikud
... on ühed isemoodi asjad. Mõtlesin just inimestele, kes on ilmselt ise seda teadmatagi mind viimsel ajal hoidnud ja kaitsnud. Inimesed, kes on lihtsalt tuttavad, kellelt ma eal midagi ei ootaks. Või ka näituseks töökaaslased, kelle olemasolu on oluline. Kellega harutatud mingid jutujupid on mulle väga paljut tähendanud. Või ühikanaabrid. Kõik need inimesed, kes on kuskil kuklataga olemas ja see olemasolu on tegelikult poolnähtamatult väga oluline. Kui väga ootama hakkad, ei saa midagi (või saad väga valusalt vastu näppe), ütleb mulle viimaste aegade kogemus. Ja ega ma seda kogemust väga aktsepteerima kipu. Samas need on need mängud minu enda siseilmas, selles pole midagi "objektiivset", ikka mu enda blokid ja ootused ja tee, mis lihtsalt tuleb käia. Seda teed saab jagada ehk kunagi, kuidagi, kellegagi. Kõigepealt tuleb ära käia. Aga see nähtamatu võrgustik on mind väga-väga hoidnud küll. See tekitab tohutu tänutunde.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.
Wednesday, March 28, 2012
Vahelduvvool
See aasta kriibib-kraabib kõik vanad hirmud ja taagad ja muu koleda kraami lagedale. Ja ajuti ma lihtsalt ei jaksa - ei jaksa uskuda imesid ega ennast ega midagi. Ja tundub, et ma olen kõike valesti teinud. Siis võtan end jälle kokku. Sest selline õhus- ja õhustelamine nõuab palju usku.
Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!
Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.
Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!
Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.
Wednesday, March 21, 2012
Vitamiinisid Maailmafilmilt
Minu Maailmafilmi väljavalik oli küll täna... väga vitamiinine.
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
Tuesday, March 13, 2012
Raha otsas, kurjad ilmad
Rahast nii palju ja nii mitmel eri levelil kui sel aastal pole ma küll vist kunagi mõelnudki. Ümbrus ju ka soosib. On suur plaan, eriti suur plaan, keskmine plaan, minu isiklik mikrotasand nagunii. Töö. Raha. Panus. Energia. Väärtus. Enese eest seismine. Kultuuripoliitika. Raha on otsas. Praekartul. Pangaarve. Sõbrad. Arved. Ja et mis ma päriselt tahan. Ja kuidas asjad toimivad. Hirmud. Paanika. Haprus.
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Friday, March 9, 2012
Baabaprazdnik ja olemise ramp raskus
-
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./
--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./
--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.
Wednesday, February 22, 2012
Soe
Kuulan Tõnis Mäge, toksin Exceli tabelit ja avar on olla. Tahaks sooja hoida ja anda ja kiirata ja saata. Selline ehe* välgatus.
*Bendixi definitsiooni vt, autentsuseotsingute vallas
*Bendixi definitsiooni vt, autentsuseotsingute vallas
Wednesday, February 1, 2012
Külm
Ärkasin täna hommikul külmatunde peale, selle vastiku, ahistava külmatunde, et teki tihedamini ümbermässimine ei aita. Üles tõusta külma sisse ammugi ei taha. Midagi ei taha. Ja pääsu ei ole. Selline unesegane väljapääsmatustunne. Ma ei tea, kas nii käibki kohastumine? Lillekesest mingiks vastupidavamaks olendiks. Sest pimedaga - teise elemendiga, miks ma talvesid pööraselt kartnud olen - olen vist päris-päriselt ära leppinud. Mina ja Pime justkui saamegi läbi. Aga külmaga - oo ei.
Ja siis ma duši all ligunedes mõtlesin, et see ju ongi see, miks hingeline külm, inimsuhete külm mind täitsa maatasa teeb. Praegu elangi nii, justkui mingi duši all käimise sooja pealt, väljast saadud soojusest, ajutisest. Aga ega niimoodi lõpmatult ei saa. Ega muu ei toida ega aita, kui oma sisepõlemismootor, sõpruse sõlmimine tollega, keda ma justkui taludagi ei suuda.
Ja siis ma duši all ligunedes mõtlesin, et see ju ongi see, miks hingeline külm, inimsuhete külm mind täitsa maatasa teeb. Praegu elangi nii, justkui mingi duši all käimise sooja pealt, väljast saadud soojusest, ajutisest. Aga ega niimoodi lõpmatult ei saa. Ega muu ei toida ega aita, kui oma sisepõlemismootor, sõpruse sõlmimine tollega, keda ma justkui taludagi ei suuda.
Monday, January 30, 2012
Auntsik, kallis, kirjutus kohealgavasse homsesse
Aitäh, et sa olemas oled!
25 pole naljaasi, vigyazz magadra!
Ja kui ma sinu ukse taha kraapima tulen, jalakalaga, siis vaata enne sisselaskmist, mis värvi mu kingad on. Või ega ma üldse paljajalu või jalutult ei tulnud.
Mina katsun omalt poolt nuhutada õhku, et kas otihäire või mitte.
Aga hoolimata otist ja häiretest, on sulle mu uksed ja hing valla, tral-lal-laa, kingavärvist, aastaajast ja lembelauludest sõltumata.
Siinkohal klassikaline pühenduslaul - mis must ikka midagi muud oodata ;)
25 pole naljaasi, vigyazz magadra!
Ja kui ma sinu ukse taha kraapima tulen, jalakalaga, siis vaata enne sisselaskmist, mis värvi mu kingad on. Või ega ma üldse paljajalu või jalutult ei tulnud.
Mina katsun omalt poolt nuhutada õhku, et kas otihäire või mitte.
Aga hoolimata otist ja häiretest, on sulle mu uksed ja hing valla, tral-lal-laa, kingavärvist, aastaajast ja lembelauludest sõltumata.
Siinkohal klassikaline pühenduslaul - mis must ikka midagi muud oodata ;)
Sunday, January 15, 2012
Tantsuöö ja kardulapraadimismõtted
Gikši tantsuöö oli väga äge. Et Triinule saadetaks palju jõudu sihukeste asjade korraldamiseks. Ja et tantsuoskuslisi inimesi (mehed huvitavad mind eelisjärjekorras, kuigi vahel on täitsa tore kihnlaste moodi naistega keerutada ka) oleks ikka just nii palju ja kihvte nagu neid säändsetel üritustel on!
Peale selle loo jäi mind kummitama paar lauset ja mõtet, mis haakisid muude mõtete ja lausetega, nagu nad ikka teevad, eksole. Ja siis ma poolunise peaga neid köögis kardulaid praadides harutasin. Paiskasin eile välja steitmendi, et ma elan just nii nagu ma elada tahan ja kui mult küsiti, et kas see on alati nii olnud, siis ma küsisin täpsustuseks vastu, et "Kas see teadmine, et minu elu on minu jagu?" Eks ma ju tegelikult õpin seda teadmist. Ja kuipalju ma seda tegelikult tean või tunnistan. Või kuipalju ma ikka olen nõus leppima ja omaks võtma, et ma ise ilutegija...
Ja teine oli tolle teise inimese õhkupaisat mõte - et kui saakski elada täitsa ausalt. Mis jälle mulle tundus (ja tundub) utoopiana. Meie kellegi egod ei kannataks sellist värki välja. Reeglid (ja ka silmakirjalikkus ju) on ju kaitseks. Ja siis ma mõtlesin enese aus olemise oskuse ja julguse peale. No ega ikka päriselt ei oska ega julge küll. Enda ees tahaks ju olla, täitsa. Aga sedagi blokivad kaitsemehhanismid, ja ju need mehhanismid selleks ongi. Mõtlesin enda servade ja põhjade ja äärte peale, ja et palju ma neid kompida olen julgenud. No väga pole. Alati tahaks jätta puhvri, aga päris radikaalselt aus koledus, lahtilastud koledus tähendab ju arvestamist, et äkki puhvrit enam polegi. Mingite põhjade ja piiride kompimise soov on justkui, või kas ikka on. Pigem on vist selleks, et leida mingi põhi, millest enam läbi ei vajugi. Aga see on vist ka utoopia. Ja kui kompida ja serva taha ka vaadata, siis tahaks jälle väga leebelt. Aga leebelt ei olegi ju päris seesama. Nii et ega ikka ei taha neid piire tegelikult küll mitte, puha enesepett. Ja mõttega mängimine.
Tegelt peaks magama minema ja mitte tegelema elufilosoofiliste küsimustega enda ja teiste piiridest. Ööd!
Peale selle loo jäi mind kummitama paar lauset ja mõtet, mis haakisid muude mõtete ja lausetega, nagu nad ikka teevad, eksole. Ja siis ma poolunise peaga neid köögis kardulaid praadides harutasin. Paiskasin eile välja steitmendi, et ma elan just nii nagu ma elada tahan ja kui mult küsiti, et kas see on alati nii olnud, siis ma küsisin täpsustuseks vastu, et "Kas see teadmine, et minu elu on minu jagu?" Eks ma ju tegelikult õpin seda teadmist. Ja kuipalju ma seda tegelikult tean või tunnistan. Või kuipalju ma ikka olen nõus leppima ja omaks võtma, et ma ise ilutegija...
Ja teine oli tolle teise inimese õhkupaisat mõte - et kui saakski elada täitsa ausalt. Mis jälle mulle tundus (ja tundub) utoopiana. Meie kellegi egod ei kannataks sellist värki välja. Reeglid (ja ka silmakirjalikkus ju) on ju kaitseks. Ja siis ma mõtlesin enese aus olemise oskuse ja julguse peale. No ega ikka päriselt ei oska ega julge küll. Enda ees tahaks ju olla, täitsa. Aga sedagi blokivad kaitsemehhanismid, ja ju need mehhanismid selleks ongi. Mõtlesin enda servade ja põhjade ja äärte peale, ja et palju ma neid kompida olen julgenud. No väga pole. Alati tahaks jätta puhvri, aga päris radikaalselt aus koledus, lahtilastud koledus tähendab ju arvestamist, et äkki puhvrit enam polegi. Mingite põhjade ja piiride kompimise soov on justkui, või kas ikka on. Pigem on vist selleks, et leida mingi põhi, millest enam läbi ei vajugi. Aga see on vist ka utoopia. Ja kui kompida ja serva taha ka vaadata, siis tahaks jälle väga leebelt. Aga leebelt ei olegi ju päris seesama. Nii et ega ikka ei taha neid piire tegelikult küll mitte, puha enesepett. Ja mõttega mängimine.
Tegelt peaks magama minema ja mitte tegelema elufilosoofiliste küsimustega enda ja teiste piiridest. Ööd!
Monday, January 9, 2012
Talsipühi pido
Sissekanne sel päeval, kui Mallel (Hiiemäel, eksole) on sünnipäev ja ta on muuhulgas saatnud presidendi kantselei metsa ja palunud Ilvesel endale lilli mitte saata.
Võrratu naine! <= mitte küll nende lillede pärast
Deniss** käis eile ukse taga trummi tagumas ja teatas, et me saame varsti Uebanda kontserdile, öelgu aga uksenumber. Juhhuu!
Ja sel päeval, kui ma olen - hämmastavalt külma kõhuga, muide; täitsa uus nähtus - saanud hambadristis pandud vene keele arvestuse. ÕISi pole veel ilmunud, vara hõisata äkki? Etteaste oli kergelt... noh, kesine. Ja kui ma nüüd mõtlen, mis ma olen Liisilt, Kailt ja Reedalt laiskade ja lohakate keeleõppijate kohta kuulnud, siis on ikka piinlik küll, aga no... elu on selline. Kui olla *peopõrsas.
Aga mitte sellest ei plaaninud ma kirjutada. Hoopis talsipühist. Ma olen Annikale hirmus tänulik, et ta minekut pakkus. Mul on nimelt kombeks toredatele pakkumistele "jah" öelda (sinna see vene keele arvestus läks, muuhulgas). Ühesõnaga käisin laupäeval Obinitsas setode jõule tähistamas. Talsipühad on, sellisel kujul nagu me neid seal pidasime, kogukonnapidu, kogukonnajõulud. Vist ju ka uustraditsioon, mille Viljandi omad (taas)käivitasid. Setod tähistavad kahtesid jõule, eesti jõule ja vana kalendri järgi talsipühi ka. Viimased, nii nagu need nüüd Obinitsa seltsimajas välja nägid, on tõesti kogukonnapüha ja -pidu, ehk isegi seto-liikumise aktivistide ja importsetode pidu eelkõige. Korralikud inimesed käisid enne Petseris kirikus. Aga Obinitsa seltsimajas oli laulu ja etteasteid, küünlavalgust, lauake-kata-end külalislahkust. Peremees käis ringi õlle- ja viinaklaasiga. Mulle hirmsasti meeldib rituaalne joomine, mil on taga mingi tunne, jagamine, ühendatus, seltskondlikkus. See klaasitäitmine=>tagasi=>järgmine rüüpab=> tagasi täidab kuidaski enam just seda ülesannet, tundub mulle. Tantsida sain päris palju.
Ja Vuss saab oma sõle. Aune ähvardas, et muidu ma koduuksest sisse ei pääse, kui Vussile Setost meenet ei too, eks ma siis hirmuga...
Enne õhtust ilutsemist käisime Maarjaga Terje Lillmaa juures. Ta on kodus, kosub jalaopist. Ja mul on hästi hea meel, et me läksime. Tema ja ta pere on nii vahvad, levitavad seda sooja tunnet ja pereidülli, millest on hea osa saada (idüll oleks justkui kahtlane ja magus sõna; aga no on idüll, kõige mittemagusamas tähenduses, kiirgava soojuse tähenduses). Nii säravat opistkosujat ma polegi varem näinud kui Terje.
Taarka haual käisime Maarjaga ka. Too Taarka haual käik oli tegelikult ka miski otste kokkujooks(uta)mine. Mul on kooliasjades seto etapp. Nii et ma vaatasin 1. jaanuaril "Taarka" filmi uuesti üle. Ja pisardasin lõpus paar pisarat, nende naiste teemal, kes justkui siia maailma ei mahugi. Ühtlasi ma olen väga soojalt ja tänutundega Siiri Sisaskile mõelnud, kui säärasele naisele, kes Eestis midagi ülal hoiab. Oma energia ja olemasolu ja eripära ja väega. Nii et Obinitsa ja setondus ja filmi-Taarka ja päris-Taarka ja Siiri Sisask kuuluvad minu peas natuke nagu ühte potti, ühe suure plaani, suure jutustuse juurde. Nii me siis jõime Taarka haual oma rituaalsed lonksud ja laulsime talle.
Püha pidamisest varem
Pidu pildis
* põrsas, sest kaldub pidutsema?
**meie koridori kõige kuulsam poiss
Võrratu naine! <= mitte küll nende lillede pärast
Deniss** käis eile ukse taga trummi tagumas ja teatas, et me saame varsti Uebanda kontserdile, öelgu aga uksenumber. Juhhuu!
Ja sel päeval, kui ma olen - hämmastavalt külma kõhuga, muide; täitsa uus nähtus - saanud hambadristis pandud vene keele arvestuse. ÕISi pole veel ilmunud, vara hõisata äkki? Etteaste oli kergelt... noh, kesine. Ja kui ma nüüd mõtlen, mis ma olen Liisilt, Kailt ja Reedalt laiskade ja lohakate keeleõppijate kohta kuulnud, siis on ikka piinlik küll, aga no... elu on selline. Kui olla *peopõrsas.
Aga mitte sellest ei plaaninud ma kirjutada. Hoopis talsipühist. Ma olen Annikale hirmus tänulik, et ta minekut pakkus. Mul on nimelt kombeks toredatele pakkumistele "jah" öelda (sinna see vene keele arvestus läks, muuhulgas). Ühesõnaga käisin laupäeval Obinitsas setode jõule tähistamas. Talsipühad on, sellisel kujul nagu me neid seal pidasime, kogukonnapidu, kogukonnajõulud. Vist ju ka uustraditsioon, mille Viljandi omad (taas)käivitasid. Setod tähistavad kahtesid jõule, eesti jõule ja vana kalendri järgi talsipühi ka. Viimased, nii nagu need nüüd Obinitsa seltsimajas välja nägid, on tõesti kogukonnapüha ja -pidu, ehk isegi seto-liikumise aktivistide ja importsetode pidu eelkõige. Korralikud inimesed käisid enne Petseris kirikus. Aga Obinitsa seltsimajas oli laulu ja etteasteid, küünlavalgust, lauake-kata-end külalislahkust. Peremees käis ringi õlle- ja viinaklaasiga. Mulle hirmsasti meeldib rituaalne joomine, mil on taga mingi tunne, jagamine, ühendatus, seltskondlikkus. See klaasitäitmine=>tagasi=>järgmine rüüpab=> tagasi täidab kuidaski enam just seda ülesannet, tundub mulle. Tantsida sain päris palju.
Ja Vuss saab oma sõle. Aune ähvardas, et muidu ma koduuksest sisse ei pääse, kui Vussile Setost meenet ei too, eks ma siis hirmuga...
Enne õhtust ilutsemist käisime Maarjaga Terje Lillmaa juures. Ta on kodus, kosub jalaopist. Ja mul on hästi hea meel, et me läksime. Tema ja ta pere on nii vahvad, levitavad seda sooja tunnet ja pereidülli, millest on hea osa saada (idüll oleks justkui kahtlane ja magus sõna; aga no on idüll, kõige mittemagusamas tähenduses, kiirgava soojuse tähenduses). Nii säravat opistkosujat ma polegi varem näinud kui Terje.
Taarka haual käisime Maarjaga ka. Too Taarka haual käik oli tegelikult ka miski otste kokkujooks(uta)mine. Mul on kooliasjades seto etapp. Nii et ma vaatasin 1. jaanuaril "Taarka" filmi uuesti üle. Ja pisardasin lõpus paar pisarat, nende naiste teemal, kes justkui siia maailma ei mahugi. Ühtlasi ma olen väga soojalt ja tänutundega Siiri Sisaskile mõelnud, kui säärasele naisele, kes Eestis midagi ülal hoiab. Oma energia ja olemasolu ja eripära ja väega. Nii et Obinitsa ja setondus ja filmi-Taarka ja päris-Taarka ja Siiri Sisask kuuluvad minu peas natuke nagu ühte potti, ühe suure plaani, suure jutustuse juurde. Nii me siis jõime Taarka haual oma rituaalsed lonksud ja laulsime talle.
Püha pidamisest varem
Pidu pildis
* põrsas, sest kaldub pidutsema?
**meie koridori kõige kuulsam poiss
Subscribe to:
Posts (Atom)