Wednesday, May 9, 2012

Luksushariduse kiituseks

Ei jõua mina ära imestada, kuidas mu maka saab tõepoolest Juhendamist suure tähega. Kusjuures ju mitte eelduselt, et ma ise möku olen ja mõelda või kirjutada ei oska. See on väga demokraatlik ja vabu käsi andev ja salliv juhendamislaad. Vaid lihtsalt ongi päris pühendumine. Ja pole vist minu asi mõelda, et kuidas juhendaja jõuab (sest ega ma sellest aru ei saa ka mitte), minu asi on tänulik olla. Seeju ongi minu arusaamise järgi päris-ülikool.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.

K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.

No comments:

Post a Comment