See aasta kriibib-kraabib kõik vanad hirmud ja taagad ja muu koleda kraami lagedale. Ja ajuti ma lihtsalt ei jaksa - ei jaksa uskuda imesid ega ennast ega midagi. Ja tundub, et ma olen kõike valesti teinud. Siis võtan end jälle kokku. Sest selline õhus- ja õhustelamine nõuab palju usku.
Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!
Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.
Wednesday, March 28, 2012
Wednesday, March 21, 2012
Vitamiinisid Maailmafilmilt
Minu Maailmafilmi väljavalik oli küll täna... väga vitamiinine.
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
Tuesday, March 13, 2012
Raha otsas, kurjad ilmad
Rahast nii palju ja nii mitmel eri levelil kui sel aastal pole ma küll vist kunagi mõelnudki. Ümbrus ju ka soosib. On suur plaan, eriti suur plaan, keskmine plaan, minu isiklik mikrotasand nagunii. Töö. Raha. Panus. Energia. Väärtus. Enese eest seismine. Kultuuripoliitika. Raha on otsas. Praekartul. Pangaarve. Sõbrad. Arved. Ja et mis ma päriselt tahan. Ja kuidas asjad toimivad. Hirmud. Paanika. Haprus.
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Friday, March 9, 2012
Baabaprazdnik ja olemise ramp raskus
-
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./
--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./
--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.
Subscribe to:
Posts (Atom)