Hull aasta

Ma tahaks jälle hõisata, et mul on olnud täitsa pöörane aasta, ma olen liikunud tont teab kust tont teab kuhu, and I like it! Ja tunnen end oma elus ja maailmas ja iseenese ilmaski vist tüki maad paremini. Struktuuride muutumise aasta. Haarete lõdvendamise ja kaasakulgemise õppimise aasta. Ja mul pole aimugi, kuhu see kõik liigub. Vahel on natuke ränk ju ikka ka. Vahel tundub väga ränk. Aga isegi ränkus on kuidaski ausamaks ja rahulikumaks muutunud. Ja kuna "õnnestumine on vältimatu", mitte isegi "varem või hiljem", vaid just praegu ja kogu aeg, siis nii ongi, et kulgeb kuhugi. Kulgen kuhugi.

Küll on ikka tore, et Moonike oma blogi märkab siis kirjutada, kui "kõik on hästi, kõik on selge...", Tartus, 2011. Sotapotat pole ju mõtet konserveerida.

Ja küllap mu hõiskamistes on ikka tubli annus protesti mustaprilsuse ja pessimismuse vastu ka, eluhoiakuna. Minu meelest täitsa toimimatu hoiak. Aga protest annab vahel päris hästi jõudu omaenda prille hoida kah, niiet kõik toimib.

Imps ja ärnts tegutsevad jälle

Arutu raps 2011 - tšikid lustimas, kuuseoksad kaindla all, prillid peas (!) - muidu võib jama koju tassida ja seda me ju küll ei taha.
Uushulluse laine
vt ka uussiirus, uut ja vana, uus aasta, psühhiaatriakliinik, psühhodraama, piiritus, 2 tüüüdrukut läähevad Puiesteee tääänaval

Naabrid. Hetked. Põgus. Kohtumised

Nii äge, nii äge. Minu ajas on jälle miski kiirendus. Küsimused-vastused tulevad kuidaski pöörase tempoga. Selline väga tähendusrohke. Ja äkki need struktuurid muutuvad tõest, tasapisi, plahvatuslikult, kindlalt. Mingi tohutu kindlus tuli ka. Et kui ma saan pidevalt vastuseid ja seda, mida ma palun ja tellin, et ju siis tasub usaldada. Otsapidi ju oskan ka usaldada. Loll Ivani tee.
Kuulasin Ööülikoolist Argo Moori (ma ikka selle viite ja nonde teeotste eest olen väga tänulik, aga siin ma juba kordan ja kordan). Ja see ilmselgelt vastab üht, teist ja kolmandat. Ja juba vist saan kuulat niipalju ka, et natuke oskan lausa mõttes vaielda ja puha :).
Ja siis kirjutas Marge, naabritüdruk, meile ukse peale kontserdikuulutuse (ma ju kohe kuulen, kui keegi kirjutab :)). Ja teel teise koridoriotsa rääkisime paar sõna.
Ja just-just pidasime vastast naabritüdrukuga, Lauraga, koridoripeal maha väikese-kiir-põgus-elufilosoofilise seisangi. Lihtsalt niisama, täiesti spontaanselt. Pole varem elu sees rääkinud, nimegi ei teadnud. Nonäe, nüüd teame. Nii vahva! Ja eks saab teinekord juba nime teades kopsima minna. Laural on eriti äge uks ka. Ma ikka väga armastan meie Narva-89-elu. Ja see kiirendus on ka praegu kuidaski omal kohal, eks nad alati on.

Ma olen ikka vahel epateerit küll, Nüüd sai üles ka kirjutet

Kuku jääb ellu

Lonale hirmus tänulik olen eilse filmiõhtu eest.
Ja arutelu tekkis kohe ikka ka, ja korralikult.
Et kuidas ellu? Ja kas ellu? Ja kas nii hullult tugev naine on tugev või mis ta on? Et kas see ongi armastus, või sõltuvus või mis ta on?
Ja kust jookseb era ja avaliku piir?
Ja mis värk nende nõrkade/nõrgemate meestega on.
Edevusest. Põhjast.

Pühendatud

Meeleolu laul, kummitas ükspäe (see ilusam ots kummitas)

Ma täiesti kogemata asusin kunagi kusagile väga intensiivselt teele, või lasin end minna. Ja see, mis mulle näidatakse, on kingitused ja mõõtmed ja avarused. Ja siis ma vahel jonnihoos küsin, et kas ma olen nii palju ja intensiivset teed üldse palunud, et kas ma olen palunud niisugust kraami kogeda (tegelikult ju olen vist küll, karta on). Kohati väga kiiresti väga palju. Ja ma ei tea, milleks ja kuhu see viib. Ja mis see mulle inimesena annab. Päris kindlasti avarama olemis- ja liigutamisruumi. Tervema minu. Indikeerib ühtlasi minu parajast tervusmäära (päris hästi on, vist!). Aga ega ma ei tea, millega ma ennast üllatada suudan. Või kus on piirid. Või kuhu ma kukun või lendan või ronin. Kui ma olen sellist kirkust näinud, siis äkki väga topakalt kukkuma pole ma lähiajal nõuski. Kui sellist kirkust on maailmas, siinsamas, mulle üsna lähedal olemas, siis jaksan mina ka oma tugevamat ja kirkamat poolt hoida. Ja sopasuse kuidagi muidu kanaliseerida kui labasustesse.

Ma olen väga-väga tänulik, et elu ja Universum mulle selliseid radu saadab! Antud juhul ühe väga kihvti inimese kaudu.

Kingitused ja koormad tulevad koos mingi jõuga, väidab üks tark tüdruk :)

Britti tahaks ka kaugelt kallistada, Britiga ehk ka annaks noid asju jagada.

Mul on jälle kuidagi ajatu, aastaajatu olemine, avastasin just. Ööpäeva ja kellaaja rütm on ka kuidaski sassis. Argisem oleks lihtsam. Aga kui tähendusplahvatuste aeg, siis tähendusplahvatuste aeg.

Ma vist sain aru ka, mis peatükki ma õpin - ajutisuse hindamist. Ma püüan alati mingit stabiilsust, inimeste ja olukordade küljes rippumist, ma kardan väga korraks-kontakte-ja-siis-jooksen-minema - mul on selle suhtes mingi tohutu hirm ja tühjusetunne. Ja ma vaikselt olen õppinud selliseid pidetumaid inimsuhteid hindama. Nüüd vist on aeg selle teema ja hirmuga mingi suuremat sorti samm teha. Et mitte enam karta. Katkendlikkust kui elu osa. Ja alles siis, kui ma ei taha maailma sellega üle kavaldada (noh, nüüd ma enam ju ei karda! - see tähendab, et stabiilsus saab tekkida, leppimine instrumentaalselt, selle pärast: ma ju väga hästi tean, et ainult vabaks lastes saavad asjad sündida - aga üle kavaldada ei anna, kuni see leppimine pole tegelik ja täielik, seni ei zaa midagi!). Oijahh.