"Kogu asi on efektiivsuses!"*

Olen remontika ja mitmete muudegi asjadega seoses laiendamas mürinal ja mühinal seda tahku endast, mis on seotud ainelises, konkreetses, käegakatsutavas ilmas toimuva ja siin asjade ärategemise ja hakkamasaamisega. Arendamas ettevõtlikkust, konkreetsust, praktilisust, otsustavust. See ei ole mu tugevaim pool, aga eks ma saan vist isegi päris hästi hakkama.
Aga eile leidis aset üks vestlus, mis pani mu täpsemini sõnastama ja manifesteerima, et mis asja ma siin ilmas siis ikkagi ajan.
Mu päris baasuskumusi on see, et elus olles, toimetades ja valikuid tehes tegeleme me (ideaalis) kõik selle loomise ja rohkendamisega, mis meile kallis on => sellise maailma loomisega, nagu me tahame seda olevat. Iga sammu ja valikuga. Idealistlik muidugi, st minu arvates peaks see nii olema. Sellist juhtlõnga ma tahan iseenda valikute taga näha. Sestap ma ei taha kuigi paljude asjadega leppida, millega ma sisimas nõus ei ole - sest siis ma loon ju endale vastukarva maailma. Ja see tundub lausa rumal tegu.

Tegutsemist ja toimimist ma näen kahetasandilisena, nimetagem neid siis näituseks loomise ja tootmise dimensiooniks. Ei ole vastandlikud ega vastuolus, on lihtsalt täiesti eri tasandid elus. Loomine on seotud loendamatu, aistingulise, hapra, tunnetusliku-elamuslikuga, mida naljalt majanduslikesse terminitesse ei topi. Kuulub teise dimensiooni, hingeilma dimensiooni. No näita näiteks, kui efektiivselt sa armastad, lapsi kasvatad, maalid, kirjutad, tunnetad, kui efektiivsed on su elamused, kui efektiivselt sa maailma tajud...
Tootmise tasand on ette näidatav, selgem, konkreetsem, numbritesse ja aruannetesse konverteeritav, tulemuslikkuses näidatav.
Mina olen end tugevamana tundnud ikka selles loomise osas, olen väga tahtnud sellesse dimensiooni panustada, seda hoida, rohkendada. Muidugi need käivad koos, ainult ühes ei saa elada (ja no praegu mul ongi tunne, et ma eelisarendan oma toimetulekut ses teises, mulle mõnes mõttes võõramas kihis). Ma lihtsalt olen enda arvates rohkem unistaja kui tegutseja, rohkem mõtte- ja tundeilmas kinni kui minust on tolku rahmeldamisel. Ma väga vajan aega. Ei mitte eesmärgipäraselt, et pärast paremini ja kiiremini töötada - kuigi loomulikult ka selleks - vaid aega just enese ja elu tunnetamiseks, sõnastamiseks, lihtsalt aja ja kogemise enese pärast. Ja tahangi oma elu niimoodi ehitada, et mul suures plaanis on aega, enda jaoks, kallite jaoks, kõige jaoks, mida ma väärtuslikuks pean. Ja see kõik kehtib minu jaoks ka tööelus - ma tahan ka töötada pigem ses loomise dimensioonis, luua elamisruumi juurde sellele tunnetuslikule, unistuslikule maailmatunnetusele. Mulle näib, et seda tuleb kohati bürokraatliku maailmamudeli eest kaitsta, sellel aistingulisel ilmal on rahu vaja, on vaja, et ei peaks kogu aeg tõestama. Näitama. Taotlema. Aru andma.
Kuidas sa annad aru, kui nauditav miski on. Kui avaraks see ilmaruumi teeb. Kui palju see sind inimesena kasvatab.

No ei saa, ei pea saama, ei võigi saada kõike efektiivsusesse arvestada, kaaluda ja kalkuleerida. Minule isiklikult väga olulist ja kallist nurgakest kogemises ei saagi kuidagi efektiivsusesse arvestada. Ei saa üldse arvestada. Selle peale ütleb miski rahastusmaailm, et mida ei saa näidata, seda pole... olemas?? Seda ei saa kuluridadele kirjutada. Võib-olla miskis mõttes nii ongi õige, võib-olla ongi vaja muud energia saamise mudelit (raha = otseselt energia, mu meelest). Ma juba näen päris palju enda ümber naturaalmajandust, alternatiivseid süsteeme ja leiutamisi. Võib-olla miski ongi väga kõvasti muutumises, võib-olla raha kaotabki võimu ja universaalsust.

Mina püüan endale lubada, et ma otsin seni endale sobivaid lahendusi ja mudeleid, kuni ma leian. Väga palju leppida ei kavatse, kui ma ometigi näen nii palju eri süsteeme ja võimalusi. Näen päris palju süsteeme ja võimalusi. Panustamiseks tahan valida sellise, mis on minu ja mu uskumuste ja mu maailma nägu. Nii et see hoiaks ja jõudu annaks, ja mina saaksin hoida ja panustada. Nii, nagu mulle sobib.
 
* pole täpne tsitaat

See on remontika-a

Oleme siin kahe- ja kambapeale ette võtnud aguliremontika. Vuntsime oma ühiskodu, mis vuntsimise järele kangesti karjus küll.

Minu jaoks tõmbab see tapeedikäristamine ja krohviviskamine midagi väga lahti ka vaimses ja emotsionaalses plaanis. Heas ja halvas mõttes korraga, nagu ikka. Igati ootuspäraselt ja ikkagi ootamatult nagu ikka.
Miks ma seda teen: treeningu mõttes - vaimne treening, puhtoskusline õpetusi-iseseisvaks-eluks treening; pesa ja ruumi loomiseks (olgu seda pesa ja ruumi siis minu ja meie jaoks nii kaua või üürikeseks kui teda ongi; või... kui...); eks ta ole ka põgenemiseks, teadagi millest; et midagi pärist ja käegakatsutavat ära teha. Nii et eks ma tean küll, milleks.
Isiklikust siseelulisest karussellist ja ameerika mägedest olen pisut üllatunud ja ebameelitatud ikkagi, kuigi, ennast tundes peaksin ju teadma.
See energia ja hoog, millega me alustasime ja mille najal kogu see poolhull ettevõtmine püsib, on hämmastav ja imetlusväärne. Ma olen Aulile hirmsasti tänulik ja maru rõõmus, et miskis mõttes see kõik toimib täiesti õlitatult. Saamegi kokku lepitud, läbi räägitud, paika pandud, toimibki.