Wikipedia artikkel järelnoppimisest.
Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.
Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.
Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.
Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"
Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.
Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.
