"Kogu asi on efektiivsuses!"*

Olen remontika ja mitmete muudegi asjadega seoses laiendamas mürinal ja mühinal seda tahku endast, mis on seotud ainelises, konkreetses, käegakatsutavas ilmas toimuva ja siin asjade ärategemise ja hakkamasaamisega. Arendamas ettevõtlikkust, konkreetsust, praktilisust, otsustavust. See ei ole mu tugevaim pool, aga eks ma saan vist isegi päris hästi hakkama.
Aga eile leidis aset üks vestlus, mis pani mu täpsemini sõnastama ja manifesteerima, et mis asja ma siin ilmas siis ikkagi ajan.
Mu päris baasuskumusi on see, et elus olles, toimetades ja valikuid tehes tegeleme me (ideaalis) kõik selle loomise ja rohkendamisega, mis meile kallis on => sellise maailma loomisega, nagu me tahame seda olevat. Iga sammu ja valikuga. Idealistlik muidugi, st minu arvates peaks see nii olema. Sellist juhtlõnga ma tahan iseenda valikute taga näha. Sestap ma ei taha kuigi paljude asjadega leppida, millega ma sisimas nõus ei ole - sest siis ma loon ju endale vastukarva maailma. Ja see tundub lausa rumal tegu.

Tegutsemist ja toimimist ma näen kahetasandilisena, nimetagem neid siis näituseks loomise ja tootmise dimensiooniks. Ei ole vastandlikud ega vastuolus, on lihtsalt täiesti eri tasandid elus. Loomine on seotud loendamatu, aistingulise, hapra, tunnetusliku-elamuslikuga, mida naljalt majanduslikesse terminitesse ei topi. Kuulub teise dimensiooni, hingeilma dimensiooni. No näita näiteks, kui efektiivselt sa armastad, lapsi kasvatad, maalid, kirjutad, tunnetad, kui efektiivsed on su elamused, kui efektiivselt sa maailma tajud...
Tootmise tasand on ette näidatav, selgem, konkreetsem, numbritesse ja aruannetesse konverteeritav, tulemuslikkuses näidatav.
Mina olen end tugevamana tundnud ikka selles loomise osas, olen väga tahtnud sellesse dimensiooni panustada, seda hoida, rohkendada. Muidugi need käivad koos, ainult ühes ei saa elada (ja no praegu mul ongi tunne, et ma eelisarendan oma toimetulekut ses teises, mulle mõnes mõttes võõramas kihis). Ma lihtsalt olen enda arvates rohkem unistaja kui tegutseja, rohkem mõtte- ja tundeilmas kinni kui minust on tolku rahmeldamisel. Ma väga vajan aega. Ei mitte eesmärgipäraselt, et pärast paremini ja kiiremini töötada - kuigi loomulikult ka selleks - vaid aega just enese ja elu tunnetamiseks, sõnastamiseks, lihtsalt aja ja kogemise enese pärast. Ja tahangi oma elu niimoodi ehitada, et mul suures plaanis on aega, enda jaoks, kallite jaoks, kõige jaoks, mida ma väärtuslikuks pean. Ja see kõik kehtib minu jaoks ka tööelus - ma tahan ka töötada pigem ses loomise dimensioonis, luua elamisruumi juurde sellele tunnetuslikule, unistuslikule maailmatunnetusele. Mulle näib, et seda tuleb kohati bürokraatliku maailmamudeli eest kaitsta, sellel aistingulisel ilmal on rahu vaja, on vaja, et ei peaks kogu aeg tõestama. Näitama. Taotlema. Aru andma.
Kuidas sa annad aru, kui nauditav miski on. Kui avaraks see ilmaruumi teeb. Kui palju see sind inimesena kasvatab.

No ei saa, ei pea saama, ei võigi saada kõike efektiivsusesse arvestada, kaaluda ja kalkuleerida. Minule isiklikult väga olulist ja kallist nurgakest kogemises ei saagi kuidagi efektiivsusesse arvestada. Ei saa üldse arvestada. Selle peale ütleb miski rahastusmaailm, et mida ei saa näidata, seda pole... olemas?? Seda ei saa kuluridadele kirjutada. Võib-olla miskis mõttes nii ongi õige, võib-olla ongi vaja muud energia saamise mudelit (raha = otseselt energia, mu meelest). Ma juba näen päris palju enda ümber naturaalmajandust, alternatiivseid süsteeme ja leiutamisi. Võib-olla miski ongi väga kõvasti muutumises, võib-olla raha kaotabki võimu ja universaalsust.

Mina püüan endale lubada, et ma otsin seni endale sobivaid lahendusi ja mudeleid, kuni ma leian. Väga palju leppida ei kavatse, kui ma ometigi näen nii palju eri süsteeme ja võimalusi. Näen päris palju süsteeme ja võimalusi. Panustamiseks tahan valida sellise, mis on minu ja mu uskumuste ja mu maailma nägu. Nii et see hoiaks ja jõudu annaks, ja mina saaksin hoida ja panustada. Nii, nagu mulle sobib.
 
* pole täpne tsitaat

See on remontika-a

Oleme siin kahe- ja kambapeale ette võtnud aguliremontika. Vuntsime oma ühiskodu, mis vuntsimise järele kangesti karjus küll.

Minu jaoks tõmbab see tapeedikäristamine ja krohviviskamine midagi väga lahti ka vaimses ja emotsionaalses plaanis. Heas ja halvas mõttes korraga, nagu ikka. Igati ootuspäraselt ja ikkagi ootamatult nagu ikka.
Miks ma seda teen: treeningu mõttes - vaimne treening, puhtoskusline õpetusi-iseseisvaks-eluks treening; pesa ja ruumi loomiseks (olgu seda pesa ja ruumi siis minu ja meie jaoks nii kaua või üürikeseks kui teda ongi; või... kui...); eks ta ole ka põgenemiseks, teadagi millest; et midagi pärist ja käegakatsutavat ära teha. Nii et eks ma tean küll, milleks.
Isiklikust siseelulisest karussellist ja ameerika mägedest olen pisut üllatunud ja ebameelitatud ikkagi, kuigi, ennast tundes peaksin ju teadma.
See energia ja hoog, millega me alustasime ja mille najal kogu see poolhull ettevõtmine püsib, on hämmastav ja imetlusväärne. Ma olen Aulile hirmsasti tänulik ja maru rõõmus, et miskis mõttes see kõik toimib täiesti õlitatult. Saamegi kokku lepitud, läbi räägitud, paika pandud, toimibki.

Et tulla tagasi, peab käima ära

arvan ma praegu. Töises-erialases vallas.
Ja olen sellest masterplaanist lähtuvalt kuskil augus/vahefaasis/hõljuvas olekus kinni vaimlises mõttes.

Üles täheldada tahtsin hoopis teist emotsiooni - seda, et niipea kui ma kuulen võimsat esitust (mis polegi üldse igapäevane) tuleb kõik jälle meelde. Et miks ma sesse kõigesse armusin. Mida ma selles näen. Millesse ma panustada tahaksin, milles osaline olla. Ja kuidas asju võimsalt esitada, nii, et mina ka usun, et see vajalik on, et see ilmaruumi avaramaks kisub. Et tasub. Et päriselt on midagi anda - maailmakultuuri, eesti kultuuri, vaimuruumi.
No näiteks tänane hilisõhtu möödub Ülo Valgu seltsis.

Ma loodan ükspäe need asjad enda jaoks ära lahendada, et kuis aineliselt rahuldustpakkuvat elu ja heaolu ja tööelu ühitada.
Eks see vahefaasi auk ammendab end ära. Ja siis saab minna ära, et kunagi ehk tiiruga tagasi tulla.

Oleks ta ainult natuke valutum, see tiirutamine.

Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.

Guajaana 2

Tahad, ma teen sulle matkakäru?

Sättisime end ühel laupäeva hommikul jalgsimatkale.
K: Me kaalume need kotid ÜLE ja kui sinu oma on raskem, siis sa annad ülejäägi ÄRA!
[Nojah, mis mul ikka vastu vaielda, seda enam, et mu koti suurus ja tühjus polnud mingi argument, kui panna võrrandisse ka see, et ma olen selgelt füüsiliselt nõrgem]
K: Nii, 1,2 kg asju mulle!
[kougin porinal šokolaadisaiad välja ja annan ära]
K: Nii, see on 500 grammi, 700 grammi veel! Anna vesi mulle!
M: Ei anna vett, mu kott läheb tasakaalust välja.
K: No anna siis midagi muud! [ohkan raskelt ja kougin võiku ka välja, rahu ja range sooline ja kaaluline võrdõiglus saab selleks korraks maapeale]

K: Tahad, ma teen sulle matkakäru?
M: ?
Matkakäru olla loodusteadlaste sõbralik komme üksteisele märkamatult jama matkale kaasa sokutada. Nii leiavad kotti tee puuhalud, tellisesuurused raamatud, triikrauad, suured peeglid ja muud luksusasjad. Mina matkakäru ei taha, aga oma kotti ja tavaari tahan küll ISE kanda ja midagi on minus sellist küll, mis ütleb, et see kott ei pea mitte kergem olema kui Kuldaril. Tema on kohati sellist nägu, et tahaks kanda oma kotti, minu kotti ja mind veel takkaotsa. Meie ISEd kohati põrkuvad ja enamasti tekib sellest armsaid naginaid.
Jalgsimatka pikkus on tsiviliseeritud teedega alguses ja lõpus kokku 22 km, 18 km metsateed. Raskustase on miski reisijuhi järgi kõige raskem. Mina ei oska suurt midagi kahtlustada, 18 km kõlab 2 päeva kohta sihukese kökimökina. Tegelikult pole teps mitte kökimöki ja lihased saavad tõustes, laskudes ja turnides paraja koosa, tempo on umbes 2 km tunnis. Algusosas paterdame mudas ja ühest jõest tuleb ka läbi minna. Mulle üle rinna ja vool viib mu ujuma. Kotiga koos ma sealt ise läbi ei saaks. Sel korral lasen oma kotti tassida küll, iseennast siiski mitte. Natuke raske on. Hästi ilus on. Väljakutsuv. Sunnib võtma ühte sammu korraga. Mis minu jaoks salvestub metafoorina elust või näituseks ka kooselust. Oskaks vaid samm korraga minna, mitte karta, oodata, probleemitseda tõusude ja languste pärast mis nuka taga tulla võivad. Ehk tuleks matkadel käia ja õppida seda samm korraga elamist.
Ilm on suurepärane, vihma me õigupoolest ei saagi ja tapva päikese eest kaitsevad puud.

Minu suur-suur lemmik sel matkal on seest tühi hiidpuu, kus helgivad nahkhiirte silmad ja valitseb täielik vaikus. Natuke nagu kirikus.

Öösel magame võrkkiikedes.

Matka sihtpunkt on pühapäevane Cacao küla. Cacaosse jõudes poetan, et ma pole varem korralikul jalgsimatkal käinud. Rattamatkal küll ja häälega tuuritanud, aga mitmepäevasel jalgsimatkal mitte. "Nojah, et siis sina said oma matkaristsed Guajaana vihmametsas..." Sain jah.

Cacao külas elavad Laosest pärit hmongid, kes tulid siia 1970ndatel aastatel sõjapõgenikena. Minu jaoks muljetavaldav ja imetlusväärne on see, et nad on oma pagulasestaatusest hoopis midagi toredat ja uhket vorminud. Ühtlasi pannud püsti oma küla ja omakeelse mikroühiskonna, vanem generatsioon prantsuse keelt väidetavasti ei oskagi. Igal pühapäeval on Cacaos turg, mis on paras turismimagnet. Turul müüdav supp jm toidud on tõesti maitsvad.

Nii et samm haaval matkamine saab Cacao näol vägagi väärikalt auhinnatud. Lisaks turule käime putukamuuseumis ja väga mõnusas ujumisaugus ujumas. Matkahammas on verel, ma nüüd natuke uurin seda asja Eesti matkaradade kohta ja olen pakkumistele täitsa avatud. Oandust Iklani on nagunii juba suvest saati isutanud.

Jätkub

Guajaana 1

Kuu aega Prantsuse Guajaanas. 4 põhjalaius. Temperatuur u 22-32 kraadi, valdavalt 30 kanti. Peakorter 60 km kaugusel pealinnast vihmametsas. Vihmahooaja kõige kuivemal ja kaunimal-päikesepaistelisemal kuul. Väga heades kätes ja hästi hoitud. Euroopa Liidust nina välja ei pistnud.

Väidetavasti olla uute asjade tegemine ja katsetamine kasulik. Guajaana reisi jooksul sai päris uusi asju tehtud ja kogetud õige ohtrasti ja intensiivselt.

Esimest korda...

...Pariisis. Kogu selle pompöössuse keskel. Minule mõjus tema külma ja üksildustunnet tekitavana hoopistükkis. Mul oli Pariisis väga tore hõust, nii et ma sain olla külaline mitte (ainult) turist. Antoine näitas linna ja rääkis juurde. Aga külmatunne linna osas jäi.

Guajaanast tagasi tulles uuesti Pariisis peatudes käisin purumagamata olekus Quai Branly muuseumis. Antropoloog minus hakkas vaidlema muuseumi kontseptsiooniga, unise porina saatel. Püsiväljapanek püüab nimelt hõlmata mitte-lääne kultuure (non-western). Unine porin kõlas umbes nii, et kuis me saame piiri tõmmata ja miks see piiritõmbamine vajalik on – kui dialoog, siis topitagu juba kogu maailm ühe katuse alla. Kuidas nii, et lõikame Euroopa ja USA välja?! Näitame „neid“ ilma „meieta“? Jajah, eks mul on koolitus selline, ideoloogiline.

...lendasin ajas-ruumis naa pikalt, Euroopast välja, Prantsuse emamaalt non-western Prantsusmaale. Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas on teistmoodi muidugi. Teistpidi oli ja jäi kuidagi kodune tunne. Mets on ikka roheline ja taevas oli kohati hall ja vihma sadas ja ilm vaheldus. Minu kodutunne on vist küllap mu inimestes kinni, nii et Kuldaril külas olles olin vägagi kodus, isemoodi kulissid olid vaid.

Minu sealoleku esimesel pühapäeval kõndisime suletud kullauurimisjaama. Mõned aastad tagasi taheti sinna kullakaevandust rajada, ei läind läbi. Vaat see paik tekitas küll „Sada aastat üksildust“ atmosfääri. Vihma kallas tol päeval ohtralt (soe-soe vihm, mis teeb pesuni märjaks) ja see vihmas ligunev, lagunev, räämas uurimisjaam. Puhta Marques´i maailmast.

Samal õhtul viisid poisid mu bambuse metsa. Ei-ei, käik ei olnud ette nähtud mitte minu lõbustamiseks, vaid kuulus tööülesannete hulka – vist 400 kg bambust tuli metsast välja tuua. Bambus lõhnab hästi! Ja too mets oli justkui „Harry Potterist“ välja karanud, teate küll, see Hagridi mets!

...Esimest korda tundsin teravalt puudust autojuhilubadest ja prantsuse keele oskusest. Juhilubade suunas plaanin end liigutada, prantsuse keelega mul ühtki suurt plaani pole.

Pr Guajaana on autoriik (maal ja metsas elades saab küll muidugi igast riigist autoriik), kus eluviisi tuleb sisse arvestada liiklusummikud ja pikad tagumiktunnid ja suur bensukulu.

...elasin naa pikalt maal. Jah, ma olen linnatüdruk, ma pole kunagi varem kuu aega maal elanud, päris maavanaema mul ka pole. Koristasin kanalat ja korjasin mune. Korjasin seda ja siis teist taime. Sääsed sõid ja päike võttis. Esimene nurgapealne pood, hiinakas, oli 30 km kaugusel. Poe ees, muide, napsitasid ikka üsna samasugused papid, lihtsalt pisut tumedama nahatooniga kui meil siin Eestis.

...mustade kultuuris, silma ja Wikipedia järgi on oma 60-70% sealsetest inimestest erineva tumedusastmega tumedat nahatooni.

...puutusin kokku illegaali-teemaga. Kuna Pr Guajaana on Lõuna-Ameerika palgaparadiis ja ametlik alampalk on Prantsusmaa miinimum, u 1200 eurot, siis on rahateenimise eesmärgil Brasiiliast või Surinamest tulijad võrdlemisi tavaline nähtus. Tullakse läbi džungli ja dokumendikontrollita, mõistagi. Vahel jäävad inimesed kadunuks. Suurematel maanteedel kontrollitakse aeg-ajalt dokumente, valgete dokumendid huvitavad politseid märksa vähem.

...puutusin kokku miskitsorti klassiühiskonnaga. Mede enda minikülaski - st turismitalus, kus Kuldar töötab - näis valitsevat miskitsorti töölistehierarhia. Eestlaste, st väärtuslikuma (ja kallima) tööjõu maja oli märksa kobedam kui ajutisemale, lihtsamale ja odavamale tööjõule mõeldu. Majahoidja Kristina, u 50-aastane Colombiast pärit naine, oma jalga näituseks kanalasse ei tõstnud :)
Kristinale ma plaanin pühendada siin all- või ülalpool veel mõned põhjalikumad read, ta on üks paras frukt - ja samal ajal võitis tükikese mu südant. 

...sõitsime purjekaga paradiisisaarte väljanägemisega Kuradisaartele, mis tegelikult on 100 aastat täitnud vangikoloonia ülesannet. Praegu turistilõks. Prantsuse Guajaana on üks väga funktsionaalne riik - kui 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigast saadeti sinna emamaalt kaake jm soovimatut kontingenti jalust ära, siis nüüd on see Prantsusmaale ja Euroopa Liidule kasulik eelkõige Euroopa Kosmoseagentuuri pärast.

...läbisin oma esimese korralikuma jalgsimatka. 18 km, mis kõlab kilometraažilt kökimökina, aga polnud seda maastikul teps mitte. Nii vahvalt proovilepanev oli, et hammas jäi verele. Telkimise asemel riputasime end ööseks võrkkiigega üles ja ümbritsesime sääsevõrguga.

...sain ettekujutuse, misasi on putukate ööpüük.

...sain oma päris esimese autoteooria tunni :)

...vehkisin pärast mõningast umbusku võsas pika noa ehk matšeetega
...kuulsin Kuldari suust oivalisi lugude esitusi, menüüsse kuulus linnanimede tekkemuistend Cayenne´ist ja Belemist ja... muinasjutt õhupallist, koerast ja kassist nimega Kass

Muljetused jätkuvad

Hirm ja segadus

EPLi "mis meist saab" rubriik muudab mind peaaegu ülevõlli emotsionaalseks ja siin on hea koht ennast välja elada ja mõelda. Korra isegi mõtlesin, kas mul oleks sesse diskussiooni midagi lisada, aga siis sain aru, et see on mulle stilistiliselt vastuoksa + ma olen LIIGA emotsionaalne ega taha teps mitte samas ämbris kolistada, et esitada seda muret - mis on täitsa asjakohane ja millega ma olen väga nõus - kuidagi natukenegi halisevalt.

Ma olen teemal "mis minust saab" absoluutselt riskigrupis ja mul on kohutavalt vedanud, et mul on erialane töö, eksole. Hästi tore töö. Ilmatuma toredad töökaaslased.
Ja siis on see tunne, et ma teen oma tööd kirega küll ja nii hästi kui ma iganes oskan. Aga no ei ole tegelikult rahul. Ja edasiliikumismõtted ilmselgelt haakuvad mis-must-saab teemaga ja tekitavad hirmu ja ärevust küll. Aga hirmust ei taha ma end küll nüüd juhtida lasta. Siit vist see asja emotsionaalsus, et puudutab nii mis mühiseb.

Iseenesest mulle väga-väga meeldib, et see diskussioon õhus on. Midagi on õhus juba jupp aega ja see on hea. Kuni õhus ja väljendatud ei ole, seni ei muutu midagi. Julgus häält teha ehk kusagile ikka viib, ju. Iseasi, et tahaks, et see diskussioon ei oleks nii kuri ja lahmiv. Realistlikkus on tore, hirmutamine ei ole. Maa peale toomist ehk vahel on vaja, halvustada küll mitte. Ma isiklikult tundun endale üsna maa peal olevat töö-palga-tööturu teemal, enda kohta (kes ma olen üks paras pilvepassija loomult) - ja teistpidi arvan ma enda ümber nägevat liigpaljugi maa peal, peaaegu et murumadalat olemist. Nii ma ei ole nõus! Nii maa peal ma ei taha olla, et õhku ja avarust pole, siis kaob tõesti visioon ära, aga just visioon ongi ju ometi see, mis viib ja tõmbab ja silmi säravana hoiab.
Mulle vist meeldiks üldse see diskussioon kuidagi... rohkem intelligentselt. Või selle diskussiooni järgmine aste, et mis ja kus viltu on. Võib-olla ei meeldiks ka - see puudutaks veel enam ja teeks veel enam emotsionaalseks kui lahkamisele tuleks küsimus, et mis värk on kehva palgaga kõigil neil kõrgharidusega aladel, kus see lihtsalt ongi täiesti sisse juurdunud ja norm (eesti keskmisega ma olen viimsel ajal täitsa kursis ja sealt edasi saab ju küsida ja võrrelda ja mõelda küll). Siis ilmselt tuleks nokk, st klaviatuur lahti teha küll, see on juba väga minu kapstamaa.