2012 oli, ma ütleks, kuidaski rahulikum ja mõnusam kui 2011.
Jaguneb nelik-kuudeks. Esimesed neli kulgesid majandusliku ränkuse sildi all, ma pole kunagi nii kasinalt läbi ajanud. Range aeg. Õpetlik. Ja ühtaegu väga nauditav makatöö kirjutamisaeg.
Teine nelik, oi teine-teine. Sireliõite ja päikese ja kollase salli ja õunapiruka ja avastuste ja rändamiste ja, oojaa. Väga intensiivne, rändamist täis.
Ja selle kolmanda, sügis-talve broneerisin töö ja raha ja kehtestusteemadele. Ja nii ongi olnud. Selline kurnavavõitu. Teise sõnaga võib hoopis öelda, et edukas.
Nii et siin ma olen. Päris julgeks muutunud. Nõudlikuks. Enesekindlamaks ja -usksemaks. Vahel ujuvad muidugi kompleksid välja, ega nad kuhugi kao, vahel olen päris ebaadekvaatne (eriti üleväsinuna). Vahel on see armas udupäisus - vahel on jälle täiesti talumatu. Väsinud olen kahtlaselt tihti - natuke on aastaaeg selline, aga natuke teen vist midagi valesti ka, et need väsimushood nii suured on. Olen mõelnud palju juurte kasvatamisele, stabiilsustele ja paigalejäämistele - aga ega mu ümbrus ja olemus ei lase. Häirekell hakkab väga kõvasti tööle kui ma valet sorti juuri püüan juurutada. Siis tuleb jälle jalad selga võtta. Elu selline. Teistsorti juuri ja juurdumisi ma vajan küll, usun seda täitsa kindlalt - need vist ikka kasvavad.
Ja kuigi tundub, et üks märksõna on ja saab olemine rändamine (või muutused), kas siis sise- või välisilmas, aga miskil viisil kindlalt, tunnen ma; siis teistpidi olen ma muutunud hämmastavalt kodulembeseks. Jõudsin just (25.12) oma üle-Eesti jõulutuurilt koju Tartusse ja nii hea tunne on. Minu kodu, minu loodud ruum, mis sest, et ma olen siin pool ahjualune ega tea kaua ma siin veel elan - ilmselt mitte kaua. Aga just see sisemine oma koju tahtmine on tugev ja seostub praegu just sellesama Tartu ühikatoaga.
Lubadused mul pole kombeks, aga et mis ma sihin:
pesategemist omaenese elus ja süsteemis, et pesa muutub aina paremaks ja mõnusamaks, et karv läigib ja silm särab ja seljatagune ja jalad kannavad, eksole
koosolu, tasandite avastusi
avatust ja paindlikkust, veel rohkem ju vist - eks ma vaikselt õpin, et niipea, kui ma end ära sulgen, siis hakkab varvas valutama
rahu - ja raha - kuigi nii pole kombeks välja öelda
pingevabadust - sest mõttetust pingest, mis koormab, aga edasi ei vii
südame ja mis-ma-päriselt-tahan järgi valikuid, sisemist-välimist vabadust teada, et valin jah, ju niikuinii
