Tunnen, et midagigi sellest emotsioonist, mis ma saanud olen, tuleb nüüd kohe kirja panna, sest sellise õhinaga ma võib-olla hiljem ei oska enam.
Katsun kokku võtta näituseks 3 kõige-kõige olulisemaks punktiks:
- Lapsed on imelised, lapsed on vahvad, siirad ja vähemasti nende tüdrukutega - no mina ei tea, mida vanemad neile süüa on andnud, et nad nii imelikult kohusetundlikud ja sõnakuulelikud on - toimivad kõik präänikumeetodid ja nende draamad ja tülid annab läbi rääkida ja kohati on võimalik nad leiutatud meetoditega isegi kõik korraga vait ja kuulama saada. Hetkeks.
- Need tüdrukud tunduvad samavõrd õrnad kui nunnukad - pisarad tulevad lihtsalt ja liiga teha on ka lihtne. Ja täiskasvanu - lihtsalt see fakt, et ma olen nende jaoks miski tädi, kasvataja ja täiskasvanu - omab hirmutavalt palju autoriteeti. Nad ei oska veel küsimärgistada, mida suured ümberringi teevad, ütlevad, neilt nõuavad. Ja taevas hoidku neid, et nad satuksid mõistlike inimeste kantseldada.
- Võtsin selle kogemuse ette testiks - et kuidas oleks töötada inimestega, lastega. Sest midagi selles perspektiivis mind tõmbab. Ja on just parajasti katsetamise aeg. See kontsentraatkatse ehk annab kätte kõige-kõige olulisema - et lapsed mulle üldiselt meeldivad ja kontakti tekitamine on võimalik. Ilmselt on tegemist ühe erakordselt toreda kambaga, kes seekord on sattunud. Kogenumad on nõus, et päris nii nunnukaid iga kord ei satu. Teistpidi lapsed just umbes nii võluvad ollagi, ka teistes laagrivahetustes. Ju siis ka koolides.
