Filosoofiast välja?

Olen "Puhta mõtte ruumi" näinud kaks korda - esimesel korral ootustega (ootasin filmi kaua ja sisu ootasin selle järgi, mida sünopsise( mustandi?)st kunagi välja lugesin). Teisel korral läksin ootamata, tahtsin lihtsalt näha, kuis ülevaatamisel mõjub.

Ja seda kaja siin kirjutan, sest mulle tundub, et vastukajades arutatakse kõige enam just selle üle, mis on ühtaegu kaarega mööda ja täpselt pihta. Arutatakse selle üle, kas sellist elu ikka võib (= on lubatud) elada ja kas see on nüüd siis filosoofiale ja Jan Jõemetsale karuteene või mis see on...

Mina leidsin filmist enese jaoks tuuma just raamist-välja mõtlemise kujul, raamist-välja olemises ja raamist-välja mõtlemise eluõiguses sellise distsipliini raames, mis ju peakski olema piiritu, võimaldama mitte ainult mängu piiridega, vaid piiride endi kahtluse alla panemist. Minu jaoks oli see film elu- ja mõtteviisist, mis ei sobitu. Ei kasti. Ega akadeemiasse. Ja edasi mõtlesin vist pärast esimest vaatamiskorda just akadeemia piiratusest.

Film ju ei küsi, kas nii võib ja saab. Pigem küsib Vahur-Paul murelikult, et kuidas saada nii(kaugele), et sel konkreetsel piiritusel oleks elementaarne eluõigus. 

Kas molutamisel on eluõigus?
Kas pealtnäha molutamisel on eluõigus?
Ja mis ajast alates on kollektiivse otsustusorgani meelest okei väita, et kõik, mis ei ole kasulik - see ei või olla? Nii, et sellele saab ja võib (hävitava) hinnangu anda?

See film annab minu meelest just selle väikese jalatäie maad - et jah, nii võib ja saab ja on võimalik. On võimalik küsimärgistada meie ühiskonna vaikimisi kasulikkuse-reeglit (ja kasumlikkuse-reeglit ka). On valus ja ohtlik. Aga võimalik. Ei ole ei kiidu- ega laiduväärne (<= meeldib mulle välja lugeda). Lihtsalt on. Võimalik. Ka nii.

Seltsimees Tamme seiklused ehk kuidas eesti keele õpe edeneb

Õpetan augustist alates ühele Armeeniast pärit pereisale eesti keelt. Hobi korras ja vabatahtlikult (= tasuta). Selleks, et oma potentsiaali, ideid ja pedagoogika vallas õpitut rakendada. Minul on olnud üle ootuste põnev ja meeldiv 4 kuud hobitööd. Kui õpilane ja ta pere on hirmus toredad, siis... juba ongi väga motiveeriv. Põhimõtteliselt on sellest saanud iganädalane sõpradel külas käimine, loodetavasti integratsiooni- ja keeleoskuskasudega.

Alustuseks marssisin raamatukokku ennast materjalidega kurssi viima ja tarisin asjakohasemad ja uuemad õpikukomplektid koju. Pusisime valdavalt "E nagu Eesti" järgi. Juurde joonistasin kõiksugu tabeleid ja kokkuvõtteid. Kuni eelmisel nädalal pakkus peretütar (kelle eesti keel on väga hea) õpikut, mille järgi ta ise algajana õppis. Olevat alustuseks hea lihtne, edeneb kiiresti ja põhiasjad saab edukalt selgeks. Minugi poolest, proovitagu. Õpikuga ("Õpime eesti keelt" Helmi Leberecht, 1983) on nende paari tunniga saanud parajalt nalja ja sinise pastaka keeletsensuur tegutseb usinalt. Iga kord, kui dialoogis lülitub mängu järjekordne seltsimees Tamm, haarab õpilane R. väikese porinaga sinise pastaka ja kriipsutab seltsimehe maha. Populaarne amet on ka näiteks ökonomist, kõiksugustest inseneridest ja muudest nõukogude ajal eriti auväärsetest ametitest rääkimata. Täna esines ühes telefonikõne dialoogis lause "Kas te räägite veel?" - mõjus iseäralikult. Ja siis mul plahvatas, et see on ju kaugekõnede ühendamise maailma lause - keegi kaugekõne jaama tädi või onu küllap tõesti küsis seda, ja siis täitsa asjakohasena. Või no näiteks küsimus, et kas sa oled õhtul kodus - kas ma saan sulle helistada. Mobiile ju ei olnud. Ühesõnaga - elu ja keel on muutunud. Ja aeg-ajalt mõjub 32 aasta tagune õpik sestap naljakalt. Aga üldiselt on tõesti täitsa hea õpik. Tekitab ehk kergemini eduelamusi kui tänapäevased õpikud, mille ülesehitus on tõesti pisut keerulisem.

Muide, ma laenasin selle ülikooli raamatukogu avariiulilt. Järelikult kasutab seda keegi veel. Ja/või on see näiteks keeleõpetajateks õppijate õppematerjal? Oli näiteks omas ajas väga uuenduslik ja teedrajav?

Üks tore kogemus keeleõpetamisest veel: kui muidu on supermarketid jube tüütud asutused, siis elavaks ja eluliseks keeleõppeks kõlbavad need täitsa hästi. Poole tunniga jõuab väga edukalt harjutada ainsuse ja mitmuse nimetavat + ainsuse osastavat koos arvsõnadega. Ja sellise situatsioonõppe käigus, paistis, et jääb päris hästi meelde ka. Nii me siis käisime õhtuses Selveris ja studeerisime - [mahla]pakk, pakid, 5 pakki; purk, purgid, 3 purki; [koera]konserv, konservid, 6 konservi... jne, jne. Kõige lustakam ja võib-olla ka kõige kasulikum pooltund, mis ma kunagi toidupoes veetnud olen.