Olen "Puhta mõtte ruumi" näinud kaks korda - esimesel korral ootustega (ootasin filmi kaua ja sisu ootasin selle järgi, mida sünopsise( mustandi?)st kunagi välja lugesin). Teisel korral läksin ootamata, tahtsin lihtsalt näha, kuis ülevaatamisel mõjub.
Ja seda kaja siin kirjutan, sest mulle tundub, et vastukajades arutatakse kõige enam just selle üle, mis on ühtaegu kaarega mööda ja täpselt pihta. Arutatakse selle üle, kas sellist elu ikka võib (= on lubatud) elada ja kas see on nüüd siis filosoofiale ja Jan Jõemetsale karuteene või mis see on...
Mina leidsin filmist enese jaoks tuuma just raamist-välja mõtlemise kujul, raamist-välja olemises ja raamist-välja mõtlemise eluõiguses sellise distsipliini raames, mis ju peakski olema piiritu, võimaldama mitte ainult mängu piiridega, vaid piiride endi kahtluse alla panemist. Minu jaoks oli see film elu- ja mõtteviisist, mis ei sobitu. Ei kasti. Ega akadeemiasse. Ja edasi mõtlesin vist pärast esimest vaatamiskorda just akadeemia piiratusest.
Film ju ei küsi, kas nii võib ja saab. Pigem küsib Vahur-Paul murelikult, et kuidas saada nii(kaugele), et sel konkreetsel piiritusel oleks elementaarne eluõigus.
Kas molutamisel on eluõigus?
Kas pealtnäha molutamisel on eluõigus?
Ja mis ajast alates on kollektiivse otsustusorgani meelest okei väita, et kõik, mis ei ole kasulik - see ei või olla? Nii, et sellele saab ja võib (hävitava) hinnangu anda?
See film annab minu meelest just selle väikese jalatäie maad - et jah, nii võib ja saab ja on võimalik. On võimalik küsimärgistada meie ühiskonna vaikimisi kasulikkuse-reeglit (ja kasumlikkuse-reeglit ka). On valus ja ohtlik. Aga võimalik. Ei ole ei kiidu- ega laiduväärne (<= meeldib mulle välja lugeda). Lihtsalt on. Võimalik. Ka nii.
No comments:
Post a Comment