Seltsimees Tamme seiklused ehk kuidas eesti keele õpe edeneb

Õpetan augustist alates ühele Armeeniast pärit pereisale eesti keelt. Hobi korras ja vabatahtlikult (= tasuta). Selleks, et oma potentsiaali, ideid ja pedagoogika vallas õpitut rakendada. Minul on olnud üle ootuste põnev ja meeldiv 4 kuud hobitööd. Kui õpilane ja ta pere on hirmus toredad, siis... juba ongi väga motiveeriv. Põhimõtteliselt on sellest saanud iganädalane sõpradel külas käimine, loodetavasti integratsiooni- ja keeleoskuskasudega.

Alustuseks marssisin raamatukokku ennast materjalidega kurssi viima ja tarisin asjakohasemad ja uuemad õpikukomplektid koju. Pusisime valdavalt "E nagu Eesti" järgi. Juurde joonistasin kõiksugu tabeleid ja kokkuvõtteid. Kuni eelmisel nädalal pakkus peretütar (kelle eesti keel on väga hea) õpikut, mille järgi ta ise algajana õppis. Olevat alustuseks hea lihtne, edeneb kiiresti ja põhiasjad saab edukalt selgeks. Minugi poolest, proovitagu. Õpikuga ("Õpime eesti keelt" Helmi Leberecht, 1983) on nende paari tunniga saanud parajalt nalja ja sinise pastaka keeletsensuur tegutseb usinalt. Iga kord, kui dialoogis lülitub mängu järjekordne seltsimees Tamm, haarab õpilane R. väikese porinaga sinise pastaka ja kriipsutab seltsimehe maha. Populaarne amet on ka näiteks ökonomist, kõiksugustest inseneridest ja muudest nõukogude ajal eriti auväärsetest ametitest rääkimata. Täna esines ühes telefonikõne dialoogis lause "Kas te räägite veel?" - mõjus iseäralikult. Ja siis mul plahvatas, et see on ju kaugekõnede ühendamise maailma lause - keegi kaugekõne jaama tädi või onu küllap tõesti küsis seda, ja siis täitsa asjakohasena. Või no näiteks küsimus, et kas sa oled õhtul kodus - kas ma saan sulle helistada. Mobiile ju ei olnud. Ühesõnaga - elu ja keel on muutunud. Ja aeg-ajalt mõjub 32 aasta tagune õpik sestap naljakalt. Aga üldiselt on tõesti täitsa hea õpik. Tekitab ehk kergemini eduelamusi kui tänapäevased õpikud, mille ülesehitus on tõesti pisut keerulisem.

Muide, ma laenasin selle ülikooli raamatukogu avariiulilt. Järelikult kasutab seda keegi veel. Ja/või on see näiteks keeleõpetajateks õppijate õppematerjal? Oli näiteks omas ajas väga uuenduslik ja teedrajav?

Üks tore kogemus keeleõpetamisest veel: kui muidu on supermarketid jube tüütud asutused, siis elavaks ja eluliseks keeleõppeks kõlbavad need täitsa hästi. Poole tunniga jõuab väga edukalt harjutada ainsuse ja mitmuse nimetavat + ainsuse osastavat koos arvsõnadega. Ja sellise situatsioonõppe käigus, paistis, et jääb päris hästi meelde ka. Nii me siis käisime õhtuses Selveris ja studeerisime - [mahla]pakk, pakid, 5 pakki; purk, purgid, 3 purki; [koera]konserv, konservid, 6 konservi... jne, jne. Kõige lustakam ja võib-olla ka kõige kasulikum pooltund, mis ma kunagi toidupoes veetnud olen.