EPLi "mis meist saab" rubriik muudab mind peaaegu ülevõlli emotsionaalseks ja siin on hea koht ennast välja elada ja mõelda. Korra isegi mõtlesin, kas mul oleks sesse diskussiooni midagi lisada, aga siis sain aru, et see on mulle stilistiliselt vastuoksa + ma olen LIIGA emotsionaalne ega taha teps mitte samas ämbris kolistada, et esitada seda muret - mis on täitsa asjakohane ja millega ma olen väga nõus - kuidagi natukenegi halisevalt.
Ma olen teemal "mis minust saab" absoluutselt riskigrupis ja mul on kohutavalt vedanud, et mul on erialane töö, eksole. Hästi tore töö. Ilmatuma toredad töökaaslased.
Ja siis on see tunne, et ma teen oma tööd kirega küll ja nii hästi kui ma iganes oskan. Aga no ei ole tegelikult rahul. Ja edasiliikumismõtted ilmselgelt haakuvad mis-must-saab teemaga ja tekitavad hirmu ja ärevust küll. Aga hirmust ei taha ma end küll nüüd juhtida lasta. Siit vist see asja emotsionaalsus, et puudutab nii mis mühiseb.
Iseenesest mulle väga-väga meeldib, et see diskussioon õhus on. Midagi on õhus juba jupp aega ja see on hea. Kuni õhus ja väljendatud ei ole, seni ei muutu midagi. Julgus häält teha ehk kusagile ikka viib, ju. Iseasi, et tahaks, et see diskussioon ei oleks nii kuri ja lahmiv. Realistlikkus on tore, hirmutamine ei ole. Maa peale toomist ehk vahel on vaja, halvustada küll mitte. Ma isiklikult tundun endale üsna maa peal olevat töö-palga-tööturu teemal, enda kohta (kes ma olen üks paras pilvepassija loomult) - ja teistpidi arvan ma enda ümber nägevat liigpaljugi maa peal, peaaegu et murumadalat olemist. Nii ma ei ole nõus! Nii maa peal ma ei taha olla, et õhku ja avarust pole, siis kaob tõesti visioon ära, aga just visioon ongi ju ometi see, mis viib ja tõmbab ja silmi säravana hoiab.
Mulle vist meeldiks üldse see diskussioon kuidagi... rohkem intelligentselt. Või selle diskussiooni järgmine aste, et mis ja kus viltu on. Võib-olla ei meeldiks ka - see puudutaks veel enam ja teeks veel enam emotsionaalseks kui lahkamisele tuleks küsimus, et mis värk on kehva palgaga kõigil neil kõrgharidusega aladel, kus see lihtsalt ongi täiesti sisse juurdunud ja norm (eesti keskmisega ma olen viimsel ajal täitsa kursis ja sealt edasi saab ju küsida ja võrrelda ja mõelda küll). Siis ilmselt tuleks nokk, st klaviatuur lahti teha küll, see on juba väga minu kapstamaa.
