24.11 hommikul arvan ma, et ootused on kole kõrgele aetud, st eks ma ise, ilutegija.
Kui guugeldamise peale - et mida ma siis vaatama lähen - tuleb nt selline muljetus... Ai-ai!
http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/2011/12-karamazovit-von-krahli-teatris/
Sellesse kursusse ma usun küll kinnisilmi. Näis.
Olemise soundtrack on eile hom´kust peale "Vaikuse laul", muudkui ketran.
Thursday, November 24, 2011
Saturday, November 5, 2011
Vene keele õppest hüppes, korraks
Manifesteerin hoopis, endale. Avalikult.
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Subscribe to:
Posts (Atom)