Kersna vähiraamat - inspireeriv, väga; nii, et pool neelasin ühe ampsuga alla, teise poole panin kõrvale, et öö ikkagi - tuletas meelde minu esimese armastuse töö vallas. Hea ajakirjandus. Need olemuslood, mis mõjuvad nagu hea kirjandus või väärtfilmid. Pärast oled liigutatud ja raputatud ja mõju all.
Kuskil põhikooli lõpust kuni keskkoolilõpu veebruarini olin ju üsna veendunud žurnasse astuja. Kribisin lugusid kirjutada koolilehte, plika- ja naisteajakirjadesse, üsna mitu ja järjekindlalt. Keskkoolilõpu veebruaris sain hästi selgelt aru, et seda ajakirjandusosakonda, mida mina oleksin otsima läinud, enam Tartu Ülikoolis ei ole. Too minu oma oli ju 80ndatest.
Võtsin teadmiseks ja tegin oma plaanid ruttu ümber. Lappasin erialade tutvustusi ja semiootika jäi silma. Ja jäigi. Hea valik oli, selles ajas kindlasti. Sisseastumiskatsetel seletasin midagi kultuuriajakirjandusest, ju mul siis oli tunne, et peab hirmsasti väljund olema.
Üliõpilaslehte kirjutasin midagi pisut veel, aga mulle küll tundus, et akadeemia oli mu ära rikkunud. Tempo oli hoopis teine, aeglasem, kaalutletum, tömbim. Võib-olla oli enesekriitilisuse määr lihtsalt kasvanud. Igatahes tundus mulle, et varem olin kirjutanud kergemalt, paremini, teravamalt. Tömbi sulega ninnunännu ajakirjanduses mulle üldse ei meeldi, aga neid olemuslugusid on (mul) vist jälle kõige lihtsam kirjutada. Välja tuleb nagu halb lastekirjandus. Moosi mekk on, aga Kalle Blomkvisti ja seiklusi ei kuskilgi.
Akadeemilisse maailma elasin sisse märksa aeglasemalt. Aga see-eest põhjalikult ja sisemiselt kuidagi jube täie rauaga. Kuskil siin jääbki jutustus toppama, sest ma pole päriselt raatsinud lahti lasta. See humanitaaria ja kultuuriuurimine on ju ikka täiesti alles ja olemas. See on, nii ei ole, vähemasti mina ei näe. Ma olen ju kusagile õhku jätnud ikka mõtte, et kunagi tiiruga doktorantuuri. Ja aeg-ajalt veeretan seda, aeg-ajalt isutab, või kripeldab. Aga ainult siis võib minu meelest minna, kui kuidagi teisiti ei saa. Ja ainult siis, kui ma tean, mis asja ma täpselt ajan. Kui mulle endale tundub, et vot nüüd on anda ka. Et on, mida vahetada.
Kiireltlõppenud õpetajakarjäär paigutub sellisesse perspektiivi panduna juba üsna kiireks ja profiks põgenemiseks. Sellises perspektiivis. Kui nii jutustada. Endale olen rääkinud pigem eriti intensiivsest inimkatsest, ebaõnnestumisest, sobimatusest. Kui Kirmuse lugu on mõnel teisel õhtul ikka üsna olemas, siis kooli lugu veel üldse ei ole. Ma ei julge torkida. Ma kardan (uuesti?) väga haiget saada. Hell koht.
Hea ajakirjandus, näe, teeb nii. Tõmbab seosed ja niidid mõne hoopis ootamatu seosestiku nägemiseks.
