Maast ja ilmast: October 2011

Monday, October 24, 2011

Sünnipäeva (alustuse)ks

Kezdődött feissinduses ja telefonis ja.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.

Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.

Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.

*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.

Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.

Monday, October 17, 2011

Kohustuslik õppefilm maailmaparandajatele

Käisin just "Uut Maailma" vaatamas. Ja oli säändne, jah, natuke melanhoolne ja masendav, nagu mind oli ka hoiatet.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.

Thursday, October 13, 2011

"Siid"

Alessandro Baricco.

Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.

Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.

Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.

Tuesday, October 11, 2011

Soe tunne

Sõprade laul, võtsin kohe mitmes mõttes isiklikult. Ja saatsin mõttes edasi ka.

Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./

Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.

Friday, October 7, 2011

Rõõm

Mul on ühe kalli sõbra pärast nii hea meel! Natuke kade meel on ka.

Tuesday, October 4, 2011

Lood, mis annavad: list

Monday, October 3, 2011

Luksus

Avastasin, et mina ju elangi luksuselu.

Olen 4. aastat mag-is, riigi raha eest ega tunne end üldse süüdi ega halvasti. Hoopis arvan, et ma olen selle ära teeninud ja et mul on sellele riigile ühtteist tagasi anda. Et mingil moel annan ju kogu aeg. Ja et säärased erialad, mis koolitavad eelkõige inimeseks olemise vallas, ongi väga kallid ja ähmase väljundiga. Ja et nii võib ja peab ja tulebki. Ja et udupäid on vaja, et maailm tasakaalus püsiks ja toredaid asju sünniks.

Ja siis ma teen veel tööd, mis annab mulle üsna suure ajalis-ruumilise vabaduse. Ja ma saan mh endale lugusid lugeda. Toas, mis on mõnesmõttes päris omamoodi, muuseum muuseumis.

Ja mul on sellised sõbrad!

Ja ma olen ära hellitatud - igasuguste väikeste imede poolt. Ja elangi sellist muinasjutuelu. Tahaks ainult oma juttudes püsida.