Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.

Guajaana 2

Tahad, ma teen sulle matkakäru?

Sättisime end ühel laupäeva hommikul jalgsimatkale.
K: Me kaalume need kotid ÜLE ja kui sinu oma on raskem, siis sa annad ülejäägi ÄRA!
[Nojah, mis mul ikka vastu vaielda, seda enam, et mu koti suurus ja tühjus polnud mingi argument, kui panna võrrandisse ka see, et ma olen selgelt füüsiliselt nõrgem]
K: Nii, 1,2 kg asju mulle!
[kougin porinal šokolaadisaiad välja ja annan ära]
K: Nii, see on 500 grammi, 700 grammi veel! Anna vesi mulle!
M: Ei anna vett, mu kott läheb tasakaalust välja.
K: No anna siis midagi muud! [ohkan raskelt ja kougin võiku ka välja, rahu ja range sooline ja kaaluline võrdõiglus saab selleks korraks maapeale]

K: Tahad, ma teen sulle matkakäru?
M: ?
Matkakäru olla loodusteadlaste sõbralik komme üksteisele märkamatult jama matkale kaasa sokutada. Nii leiavad kotti tee puuhalud, tellisesuurused raamatud, triikrauad, suured peeglid ja muud luksusasjad. Mina matkakäru ei taha, aga oma kotti ja tavaari tahan küll ISE kanda ja midagi on minus sellist küll, mis ütleb, et see kott ei pea mitte kergem olema kui Kuldaril. Tema on kohati sellist nägu, et tahaks kanda oma kotti, minu kotti ja mind veel takkaotsa. Meie ISEd kohati põrkuvad ja enamasti tekib sellest armsaid naginaid.
Jalgsimatka pikkus on tsiviliseeritud teedega alguses ja lõpus kokku 22 km, 18 km metsateed. Raskustase on miski reisijuhi järgi kõige raskem. Mina ei oska suurt midagi kahtlustada, 18 km kõlab 2 päeva kohta sihukese kökimökina. Tegelikult pole teps mitte kökimöki ja lihased saavad tõustes, laskudes ja turnides paraja koosa, tempo on umbes 2 km tunnis. Algusosas paterdame mudas ja ühest jõest tuleb ka läbi minna. Mulle üle rinna ja vool viib mu ujuma. Kotiga koos ma sealt ise läbi ei saaks. Sel korral lasen oma kotti tassida küll, iseennast siiski mitte. Natuke raske on. Hästi ilus on. Väljakutsuv. Sunnib võtma ühte sammu korraga. Mis minu jaoks salvestub metafoorina elust või näituseks ka kooselust. Oskaks vaid samm korraga minna, mitte karta, oodata, probleemitseda tõusude ja languste pärast mis nuka taga tulla võivad. Ehk tuleks matkadel käia ja õppida seda samm korraga elamist.
Ilm on suurepärane, vihma me õigupoolest ei saagi ja tapva päikese eest kaitsevad puud.

Minu suur-suur lemmik sel matkal on seest tühi hiidpuu, kus helgivad nahkhiirte silmad ja valitseb täielik vaikus. Natuke nagu kirikus.

Öösel magame võrkkiikedes.

Matka sihtpunkt on pühapäevane Cacao küla. Cacaosse jõudes poetan, et ma pole varem korralikul jalgsimatkal käinud. Rattamatkal küll ja häälega tuuritanud, aga mitmepäevasel jalgsimatkal mitte. "Nojah, et siis sina said oma matkaristsed Guajaana vihmametsas..." Sain jah.

Cacao külas elavad Laosest pärit hmongid, kes tulid siia 1970ndatel aastatel sõjapõgenikena. Minu jaoks muljetavaldav ja imetlusväärne on see, et nad on oma pagulasestaatusest hoopis midagi toredat ja uhket vorminud. Ühtlasi pannud püsti oma küla ja omakeelse mikroühiskonna, vanem generatsioon prantsuse keelt väidetavasti ei oskagi. Igal pühapäeval on Cacaos turg, mis on paras turismimagnet. Turul müüdav supp jm toidud on tõesti maitsvad.

Nii et samm haaval matkamine saab Cacao näol vägagi väärikalt auhinnatud. Lisaks turule käime putukamuuseumis ja väga mõnusas ujumisaugus ujumas. Matkahammas on verel, ma nüüd natuke uurin seda asja Eesti matkaradade kohta ja olen pakkumistele täitsa avatud. Oandust Iklani on nagunii juba suvest saati isutanud.

Jätkub

Guajaana 1

Kuu aega Prantsuse Guajaanas. 4 põhjalaius. Temperatuur u 22-32 kraadi, valdavalt 30 kanti. Peakorter 60 km kaugusel pealinnast vihmametsas. Vihmahooaja kõige kuivemal ja kaunimal-päikesepaistelisemal kuul. Väga heades kätes ja hästi hoitud. Euroopa Liidust nina välja ei pistnud.

Väidetavasti olla uute asjade tegemine ja katsetamine kasulik. Guajaana reisi jooksul sai päris uusi asju tehtud ja kogetud õige ohtrasti ja intensiivselt.

Esimest korda...

...Pariisis. Kogu selle pompöössuse keskel. Minule mõjus tema külma ja üksildustunnet tekitavana hoopistükkis. Mul oli Pariisis väga tore hõust, nii et ma sain olla külaline mitte (ainult) turist. Antoine näitas linna ja rääkis juurde. Aga külmatunne linna osas jäi.

Guajaanast tagasi tulles uuesti Pariisis peatudes käisin purumagamata olekus Quai Branly muuseumis. Antropoloog minus hakkas vaidlema muuseumi kontseptsiooniga, unise porina saatel. Püsiväljapanek püüab nimelt hõlmata mitte-lääne kultuure (non-western). Unine porin kõlas umbes nii, et kuis me saame piiri tõmmata ja miks see piiritõmbamine vajalik on – kui dialoog, siis topitagu juba kogu maailm ühe katuse alla. Kuidas nii, et lõikame Euroopa ja USA välja?! Näitame „neid“ ilma „meieta“? Jajah, eks mul on koolitus selline, ideoloogiline.

...lendasin ajas-ruumis naa pikalt, Euroopast välja, Prantsuse emamaalt non-western Prantsusmaale. Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas on teistmoodi muidugi. Teistpidi oli ja jäi kuidagi kodune tunne. Mets on ikka roheline ja taevas oli kohati hall ja vihma sadas ja ilm vaheldus. Minu kodutunne on vist küllap mu inimestes kinni, nii et Kuldaril külas olles olin vägagi kodus, isemoodi kulissid olid vaid.

Minu sealoleku esimesel pühapäeval kõndisime suletud kullauurimisjaama. Mõned aastad tagasi taheti sinna kullakaevandust rajada, ei läind läbi. Vaat see paik tekitas küll „Sada aastat üksildust“ atmosfääri. Vihma kallas tol päeval ohtralt (soe-soe vihm, mis teeb pesuni märjaks) ja see vihmas ligunev, lagunev, räämas uurimisjaam. Puhta Marques´i maailmast.

Samal õhtul viisid poisid mu bambuse metsa. Ei-ei, käik ei olnud ette nähtud mitte minu lõbustamiseks, vaid kuulus tööülesannete hulka – vist 400 kg bambust tuli metsast välja tuua. Bambus lõhnab hästi! Ja too mets oli justkui „Harry Potterist“ välja karanud, teate küll, see Hagridi mets!

...Esimest korda tundsin teravalt puudust autojuhilubadest ja prantsuse keele oskusest. Juhilubade suunas plaanin end liigutada, prantsuse keelega mul ühtki suurt plaani pole.

Pr Guajaana on autoriik (maal ja metsas elades saab küll muidugi igast riigist autoriik), kus eluviisi tuleb sisse arvestada liiklusummikud ja pikad tagumiktunnid ja suur bensukulu.

...elasin naa pikalt maal. Jah, ma olen linnatüdruk, ma pole kunagi varem kuu aega maal elanud, päris maavanaema mul ka pole. Koristasin kanalat ja korjasin mune. Korjasin seda ja siis teist taime. Sääsed sõid ja päike võttis. Esimene nurgapealne pood, hiinakas, oli 30 km kaugusel. Poe ees, muide, napsitasid ikka üsna samasugused papid, lihtsalt pisut tumedama nahatooniga kui meil siin Eestis.

...mustade kultuuris, silma ja Wikipedia järgi on oma 60-70% sealsetest inimestest erineva tumedusastmega tumedat nahatooni.

...puutusin kokku illegaali-teemaga. Kuna Pr Guajaana on Lõuna-Ameerika palgaparadiis ja ametlik alampalk on Prantsusmaa miinimum, u 1200 eurot, siis on rahateenimise eesmärgil Brasiiliast või Surinamest tulijad võrdlemisi tavaline nähtus. Tullakse läbi džungli ja dokumendikontrollita, mõistagi. Vahel jäävad inimesed kadunuks. Suurematel maanteedel kontrollitakse aeg-ajalt dokumente, valgete dokumendid huvitavad politseid märksa vähem.

...puutusin kokku miskitsorti klassiühiskonnaga. Mede enda minikülaski - st turismitalus, kus Kuldar töötab - näis valitsevat miskitsorti töölistehierarhia. Eestlaste, st väärtuslikuma (ja kallima) tööjõu maja oli märksa kobedam kui ajutisemale, lihtsamale ja odavamale tööjõule mõeldu. Majahoidja Kristina, u 50-aastane Colombiast pärit naine, oma jalga näituseks kanalasse ei tõstnud :)
Kristinale ma plaanin pühendada siin all- või ülalpool veel mõned põhjalikumad read, ta on üks paras frukt - ja samal ajal võitis tükikese mu südant. 

...sõitsime purjekaga paradiisisaarte väljanägemisega Kuradisaartele, mis tegelikult on 100 aastat täitnud vangikoloonia ülesannet. Praegu turistilõks. Prantsuse Guajaana on üks väga funktsionaalne riik - kui 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigast saadeti sinna emamaalt kaake jm soovimatut kontingenti jalust ära, siis nüüd on see Prantsusmaale ja Euroopa Liidule kasulik eelkõige Euroopa Kosmoseagentuuri pärast.

...läbisin oma esimese korralikuma jalgsimatka. 18 km, mis kõlab kilometraažilt kökimökina, aga polnud seda maastikul teps mitte. Nii vahvalt proovilepanev oli, et hammas jäi verele. Telkimise asemel riputasime end ööseks võrkkiigega üles ja ümbritsesime sääsevõrguga.

...sain ettekujutuse, misasi on putukate ööpüük.

...sain oma päris esimese autoteooria tunni :)

...vehkisin pärast mõningast umbusku võsas pika noa ehk matšeetega
...kuulsin Kuldari suust oivalisi lugude esitusi, menüüsse kuulus linnanimede tekkemuistend Cayenne´ist ja Belemist ja... muinasjutt õhupallist, koerast ja kassist nimega Kass

Muljetused jätkuvad