Kuidas ma parajasti integreerun

Situatsioon: Olen viimased 4 päeva veetnud venekeelses lastelaagris vabatahtliku abikasvatajana ja kantseldanud 29 imearmsat 7-11-aastast tüdrukut, rääkinud kõigi käte-jalgadega ja kasutanud kõiki neid venekeelseid sõnu, mis mulle meelde tulevad. Kui ma purssimisega väga hoogu satun, siis kostub teiselt poolt pahatihti "Rjääkige palun eesti keeles!", sest eks mu vene keeles on kõik ilmakaared ja väljendid toredasti läbisegi, nii et see purssimine vist pigem takistab kui hõlbustab arusaamist.
Tunnen, et midagigi sellest emotsioonist, mis ma saanud olen, tuleb nüüd kohe kirja panna, sest sellise õhinaga ma võib-olla hiljem ei oska enam.
Katsun kokku võtta näituseks 3 kõige-kõige olulisemaks punktiks:

• Lapsed on imelised, lapsed on vahvad, siirad ja vähemasti nende tüdrukutega - no mina ei tea, mida vanemad neile süüa on andnud, et nad nii imelikult kohusetundlikud ja sõnakuulelikud on - toimivad kõik präänikumeetodid ja nende draamad ja tülid annab läbi rääkida ja kohati on võimalik nad leiutatud meetoditega isegi kõik korraga vait ja kuulama saada. Hetkeks.
• Need tüdrukud tunduvad samavõrd õrnad kui nunnukad - pisarad tulevad lihtsalt ja liiga teha on ka lihtne. Ja täiskasvanu - lihtsalt see fakt, et ma olen nende jaoks miski tädi, kasvataja ja täiskasvanu - omab hirmutavalt palju autoriteeti. Nad ei oska veel küsimärgistada, mida suured ümberringi teevad, ütlevad, neilt nõuavad. Ja taevas hoidku neid, et nad satuksid mõistlike inimeste kantseldada.
• Võtsin selle kogemuse ette testiks - et kuidas oleks töötada inimestega, lastega. Sest midagi selles perspektiivis mind tõmbab. Ja on just parajasti katsetamise aeg. See kontsentraatkatse ehk annab kätte kõige-kõige olulisema - et lapsed mulle üldiselt meeldivad ja kontakti tekitamine on võimalik. Ilmselt on tegemist ühe erakordselt toreda kambaga, kes seekord on sattunud. Kogenumad on nõus, et päris nii nunnukaid iga kord ei satu. Teistpidi lapsed just umbes nii võluvad ollagi, ka teistes laagrivahetustes. Ju siis ka koolides.

Vat selline hilisõhtune ports värsket läbi analüüsimata emotsiooni.

Sõiduõppija päevik: vägivallast

Autokool õpetab teadupärast elulist ja enese kohta kohutavalt palju – ehk isegi rohkem kui tehnilist. Selle suure õppimise sees avastasin end juurdlemas... vägivaldsuse üle. Ja leidsin, et viimastel kuudel olen lasknud enda kallal vaimset vägivalda tarvitada kahel inimesel – iseendal ja sõiduõpetajal nr 1. Tore, et märkasin, eksole. Ja ilmatuma tore, et mul on sellised sõbrad, kes moodustavad tõeliselt hea kaitse- ja arengukeskkonna. Näituseks L. käest sain väga konstruktiivselt, tõhusalt ja armsalt nahutada, et ma õiendavat sõiduõpetajat üldse veel pean. Tulemus on see, et enam ei pea. 

Autosõit ja üldse igasugused tehnilised praktilised oskused on midagi, mis on mulle võõras ja siiani katsetamata ja eks ma algul ikka kartsin küll väga. Siiani olen natukene pinges, suretan nagu kulda ja vigu ja lollusi teen omajagu. Muudkui maksan ja arenen. Hetkel x avastas sõiduõpetaja nr 1, et ma olen ikka veel närvis ja ikka veel teen neid vigu, mida ma tema plaani järgi enam teha ei tohiks. Päris algul oli täitsa leebe ja meeldiv, aga miskil hetkel muutus närviliseks ja ebameeldivaks - selline tingimisi sõbralikkus. Paar sõidutundi olid väga ebameeldivad ja ma päris vihastasin ja sealt edasi suutsin justkui end kehtestada ka, nii et ta võttis õiendamise poolest päris vaikseks. Nüüd viimane tund sisaldas uuesti tugevaid ebameeldivuselamusi. Tulemus on see, et ma tundsin end jube halvasti ja edenen tema tundides ilmselgelt aeglasemalt kui heas õhkkonnas. Ja õigus küll - sellist asja ei peaks nii kalli raha eest (või üldse ükskõik mis põhjustel või tingimustel) tolereerima. Nii et nüüd saan ma ka sõiduõpetaja nr 3.

Väga-väga arendav on sõiduõpetaja nr 2 (tema ma otsisin endale pärast noid esimesi ebameeldivusi) - vahva, natuke boheemlaslik inimene, kelle arusaamad ja õpetamisviis mulle väga sobivad. Ja kes on hämmastavalt tore ja rahulik, mida iganes ma ka ei teeks. Ja kiidab vahel. Ma ise arvan, et temast on väga-väga palju kasu eelkõige just "sõiduks elus ja pärast eksamit". Autokooli poolt tahan kõrvale süstemaatilisemat, rangemat ja igavamat õpetamislaadi, mis treeniks mu nõrgemaid külgi ja "eksamisõiduks". Aga sõimata saamiseks - ega isegi mitte ohuks sõimata saada - pole ma enam valmis. Nii et olgu parem tore ja flegma too õpetaja nr 3.
 

Mis mind kõige rohkem üllatab, on see, et ma enda jaoks jama keskkonda nii/liiga kaua talusin. Kuidagi vabandad välja - teiste käest oled ju kuulnud, et olla rahulik (jumal küll, ma ajan rahuliku õpetaja ka endast välja!); olukord on uus ja sa ei tea, mida oodata - siis ka talud ja tolereerid rohkem; aga äkki ma teengi nii hulle vigu, et...; võib-olla see ongi hea võimalus enesekehtestamist harjutada
Tegelikult pole jobutsemisel vabandusi. Tegelikult ei tohi endaga õiendamist lubada. Eks ma õpin ja arenen.

Muuseumitund 2: mis mõis see on - ja miks on siia vaja muuseumi

See töö, mida ma Sargveres teen, on üks paras punk. No Leila teeb siin vähemalt sama punki tööd. Punk selles mõttes, et see on otsene vastuvoolu ujumine, selle teostamine ja tõestamine, mis pole õieti majanduslikult mõistlik. Pole ei Tallinnas ega Tartus. Ega saa ilmselt eal end ära tasuma. Mina tahaks väita, et ei peagi. Et tasub ja on väärt muudes parameetrites kui raha ja majandusnäitajad. Silmasäras, inimeste uhkustundes, imetluses, eksootikas. Just täna nägin ühe proua liigutuspisaraid - ilmselt küll mitte praeguse tohuvabohu, küll aga mingite mälestuste peale, mis tal selle mõisaga seostuvad. Liigutab, läheb korda. Minu jaoks on see piisav põhjus hoida, sellele hoidmisele kaasa aidata.

Muuseumist rääkides on vist peaaegu et paras ülbus väita, et üks üsna kehval järjel pisimuuseum vajab vahendeid juurde, vajab mõistlikumaid olme- ja töötingimusi. Ülbuseks võiks see klassifitseeruda ümbritseva taustal, kus muuseumide võrku tuleb optimeerida ja kus muuseumidel peavad olema ette näidata näitajad. Rahanäitajad. Loe näituseks Maarja Vaino arvamust.
Ma väidan, et rahanäitajaid ei saa kuskil Järvamaa väikeses külas näidata, ei peagi saama ja mingil juhul ei peaks võistlema ja väga võitlema. Sellised pisimuuseumid (ja paljud muud - tasuvad või mittetasuvad - algatused ja paigad) on eelkõige sisejulgeoleku ja kaudselt rändepoliitika hoob. Annavad kaude või otse põhjuse elada - justnimelt kuskil mujal kui Tallinn või Tartu. Annavad märgi, et siin toimub ja siin on vaim värske. Väikeses mastaabis on siia vaja suurt raha, suures, riiklikus (ja alustuseks ka maakondlikus) mastaabis on vaja üsna vähest. See ei saa ilmselt kunagi suureks ja kallist ülalpidamist vajavaks muuseumiks, aga ülalpidamist on siiski vaja. On vaja otsust, et see on oluline, rohelist tuld ja seljatagust. Eks vastugi on tarvis anda - tõestada, et rohelise tule korral siin tõesti toimub ja toimibki. Siia peaks olema asja igal kohalikul (lasteaia)lapsel ja koolilapsel ja üldse võiks kohalikel asja olla. Kaugemalt tulijatega on lihtsam. Neil on niikuinii asja.

Ja kui keegi väidab, et raha, mida jagada, ju polegi, siis mulle näib see pigem otsuste ja valikute küsimusena. Kuni raha on see energia- ja väärtusühik, milles me arveldame, kuni see süsteem pole end ammendanud, seni ma väidan, et raha pole ei ilmast ega Eesti riigist kusagile kadunud. Nii et palun, aga palun, siia kaukasse!

Muuseumitund 1: misasja ma siin ajan?!

Olen enda hoole alla saanud ja võtnud ühe pisikese kohaliku muuseumi ühes üldse mitte enam nii pisikeses Järvamaa mõisas.
Aeg-ajalt seletan kellelegi, et mis asja ma siin ajan. Enda käest küsin märksa sagedamini ja vastus... või pigem vastuse toon või hinnang sõltub mu tujust, (viimasel ajal eriti) õhutemperatuurist, väsimusastmest.
Üldiselt ma tean küll, et olen ette võtnud sellele väikemuuseumile anda nii palju hoogu kui ma suudan, see jalule aidata ja sellele miski mõistlik suund anda. Ja leida hea, pühendunud ja millegipärast just seda tööd otsiv inimene, kes siin jätkab.
Praegu on seis selline, et siin on olemas esemete kogu, idee, muuseumi nimi ja tunda palju hoolimist - mis siia mõisa paistab olevat seintesse sadestunud ja minu arvates üldse seda maja püsti ja võimalikult heades kätes hoiab. Dokumentatsiooni ei ole. Süsteemi ei ole. Leiutamine, mu lemmik (brrr). Elektrit on muuseumi osas ka vaid ühes pistikus. Palk on leiutaja-töö eest väike ja kõik need muud vingumispunktid.
On eksootika. On täieline loominguline vabadus. On võimalus ja igapäevane vajadus kõike algusest ja otsast peale õppida, kurssi viia, kursis hoida, edasi anda. Seaduste ABC, määrused ja MuIS, puhtfüüsiline mööbeldamine, arvelevõtmine, arengukava, lasteaialapsed, pensionärid, kaasav juhtimine, projektikirjutus ja ukselinkide valik. Prouad, kellelt saab infot nende annetatu kohta - mul on seda väga vaja ja paberilt ma seda ei leia. Paberimajanduse ja paberil fikseerimisega on siin see õnnetu lugu, et muuseumi rajaja, Sale Talviste, oli eakas proua, kes kogu paberil vormistamiseni kunagi ei jõudnudki. Ja kõike seda, mis oli Sale peas, minu peas ju pole. Nii et eks ma hakkan kevadel mööda küla käima ja uurima, et kelle tindipott ja kelle koolivorm. Aga kas see õlasall on teie kootud? Aaga oodake-oodake, need käpikud?
(Minu peas) on eesmärk, miks ja kellele see paik on ja kõneleb. Eks on nüüd minu asi see oma peas olev fikseerida nii, et kogu küla teaks, seltsi liikmed ja vallaametnikud teaks ja aktsepteeriks. Ja uhkust tunneks. See on omaalgatuslik muuseum, kuulub MTÜle, tehtudki algusest peale põlve otsas. Nüüd tahaks ta põlve otsast laua peale tõsta. Minu meelest see omaalgatuslikkus ja valmidus põlve otsas selline algatus teha, on päris uhke asi. On piisav põhjus, et seda hoida ja arendada.

Päris palju muud olen siin ka õppinud ja oma piiridega põrkunud. Põrkunud linnatüdruku soovide, harjumuste ja standardite otsa. Ja küll on kasulik, et see testperiood siin läbitud saab, nii et me enam nii naiivselt pole võimelised hurraaga maale kolima. Mina küll pole. Kuldar on muidugi maapoiss ja teab olmeebamugavustest ja loobumistest märksa enam.
Oma tööootuste kohta tean märksa enam. Jajah, eks ma himustan edaspidi märksa isukamalt toimivaid süsteeme, ehk isegi käsuliine, töödejaotust. Täiskohta. Korralikku palka. On aeg. Nii et kui kellelgi on sügisest ideaaltöökohta pakkuda, siis ja-jaa, mina otsingi ideaaltööd. Ise ma olen ka selline... iseendana täitsa ideaalne.
Ja regionaalpoliitika ning kohalik areng, kohanemine ja vastuvõetuski on märksõnad, milles mu meeled on teritunud.
Rääkimata sellest, et mõisaid näen ma nüüd igal nurgal. Ja unes. Ja enne und.