arvan ma praegu. Töises-erialases vallas.
Ja olen sellest masterplaanist lähtuvalt kuskil augus/vahefaasis/hõljuvas olekus kinni vaimlises mõttes.
Üles täheldada tahtsin hoopis teist emotsiooni - seda, et niipea kui ma kuulen võimsat esitust (mis polegi üldse igapäevane) tuleb kõik jälle meelde. Et miks ma sesse kõigesse armusin. Mida ma selles näen. Millesse ma panustada tahaksin, milles osaline olla. Ja kuidas asju võimsalt esitada, nii, et mina ka usun, et see vajalik on, et see ilmaruumi avaramaks kisub. Et tasub. Et päriselt on midagi anda - maailmakultuuri, eesti kultuuri, vaimuruumi.
No näiteks tänane hilisõhtu möödub Ülo Valgu seltsis.
Ma loodan ükspäe need asjad enda jaoks ära lahendada, et kuis aineliselt rahuldustpakkuvat elu ja heaolu ja tööelu ühitada.
Eks see vahefaasi auk ammendab end ära. Ja siis saab minna ära, et kunagi ehk tiiruga tagasi tulla.
Oleks ta ainult natuke valutum, see tiirutamine.
