Kõiksuguseid totakaid* emmede klubisid on olemas - aga kas kusagil äpardunud emmede klubi ka koos käib? No nende naiste, kelle beebimajanduse ja lapsekasvatuse kogemus ühiskondliku normiga heast emadusest ei haaku. Minu oma ei haaku mu omaenda normiga ka mitte. Kui kodusolemine tundus talumatu? Kui pea kõikide vabaduste kaotus tundub talumatu? Kui see mittetalumine ei lähe üle? Kui maru tihti ei jaksa, ei suuda, ei oska, tihtipeale enam ei taha ka. Ja kui see vist ei ole ka mitte sünnitusjärgne depressioon. Ja kui selle susaga ei oska mitte miskist otsast midagi teha. Ja ei saa aru, kust otsast ennast harutama hakata, et toimivaks muutuda. Ja tänu taevale, pole ka seda luksust, et hommikust õhtuni end harutada. E. tahab pai, ja mõnikord on siiski täitsa ausalt kah minu kord mähkutada, potitada, joota-sööta ja tuttu panna. Vahel tuleb täitsa hästi välja. Ja kui ma enese harutamisega nii ametis poleks, küllap tuleks veel paremini. Siis oleks jonnitõrjeks rohkem energiat.
Ühesõnaga - küsimus on mingis mõttes täiesti tõsine. Mul vist hakkaks kergem, kui ma teaks kedagigi sarnase kogemusega. Kohtaksin inimest, kes on väikelapse möllu taustal iseendaga tõsiselt kimpu jäänud; veel parem, kui sest võitjana välja tulnud. Ja kes oleks valmis oma kogemust jagama. See kimpujäämine on ilmselge tabu. Kui ma tänaval E-ga sädistan, ei paista välja see kimp kusagilt. Mõnel paremal päeval või nädalal ei mäleta ise ka enam. Ja kui kellelegi piiksatad, et jube raske on, siis tagasi kostub, et väikeste lastega ongi raske. Mis ilmsesti on täiesti tõsi. Aga seda ma ei usu, et päris nii kraavist kraavi see teekond peaks käima.
*totakus seisab peamiselt minu mustade prillide ja isiklike eelistuste taga - mulle ei sobi, ei haaku, ei aita, järelikult totakas, eksole
