Avasin täna koolihooaja ja sain loenguelamuse, peaaegu oodatult. Ja kinnitust sellele, (mida ma ju tegelikult ammuilma tean,) et ülikoolis käid pigem kohtumas ja kogumas kui ametit õppimas (sest mis ameteid filosoofiateaduskonnast ikka saab - muud headparemat küll seda enam). Vello Salo - Armastus eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Peahoone aulas. Aktuse asemel. Tegelikult Kaisa ja Anna-Kristiinaga jagatud elamus. Mul oli siit-sealt kuuldu põhjal kahtlus küll, et võiks olla elamus. Aga nii võluvat raamist-välja loengut (jutlust?) pole ammu kogenud. Eestluse elujõust. Armastuse mõistest läbi teatmeteoste, Vikipeediani välja. Ja mitte Salo jutu sisu ei olnud kuidaski ennekuulmatult äge ja uudne mu jaoks - neid uudseid ja väga võluvaid lähenemisi olen kohanud kirjandusloengutes ja folgis ja küllap vist semiootikaski - vaid see, kuidas. Lõi oma isiksuse, mingi soojuse ja väga sõbraliku iroonianoodi ja hingehoidja imagoga. Ülikool jah vist kohtumisteks ongi. Elu ka.
