Imbi ja Ärni sündisid punasest vaibast

ehk tükikesi kruvideloginast, mis On, juuli- ja augustikuus 2011. Muidu läheb veel meelest.

"Leopold...!" (võimalikult läbilõikava häälega ja valjusti). Kõigi naabrite rõõmuks. "...Mu sõbra jaoks on vallal mu uksed ja mu hing!" - Appi, need hullud ärkasid jälle.

Tuleb Aunikene vett joomast, kell 4 hommikul. Vastu võtab ta tema hirmsõbralik toanaaber, magav, ajab pea püstü ja küsib - "Noh, mis passid seal?" Paneb pea padjale ja magab edasi. Hommikul ei tunnista omaks.

Imbi ja Ärni rattaretk. "Vasakule! Vasakule!!!!"

Kuidas Aunikene Genis suhteid klaarib ehk Tartu Hirm tegutseb jälle.
"Kuule, aga miks sa siin töötad?"

"Kurat, jälle see tee!"

Küüneviiliga lambikupleid vahetamas, edutult.

Kuidas me botaanikaaias veini ei joonud ja üle aia ei roninud ("Kui ma neid veel näen, siis ma küsin, kas nad botaanikaaias ei peaks olema või midagi!"), aga kohvi ja saiakeste pikniku päeva ajal tegime küll.

"Hommikune kohv teeb virgeks, käpad kärmeks, selja sirgeks."

Turul tuleb käia ikka kardulakotiga. Aga kõik kojutoodav enne üle vaadata, prillidega. Päevavalges.
"Kust sa selle leidsid? See vii küll tagasi, sinna, kust sa ta said!"

Vahel tuleb Kaubamaja põrandale maha istuda.

Nood piibuõhtud rõdul.

Oi, ja kolikamber. Ja diskosaal, kus saab tooliga ringi sõita!

Ärkan mina pärast 14-tunnist Kihnu-järgset und. Tuppa on ilmunud pruun kauss, sees kiri: "ÄRA NORI, SEE ON MINU ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST! (ja palju põõsast passimist kuulub asja juurde) :)" /29.08

Teretulemast 324. palatisse!

"Inimene vajab imevähe, selleks, et hingel hakkaks soe"

Konserveerimaks: Olengi säändne, erinevate viisijuppide lainel, viimsel ajal. Ja korduvalt kätte saanud tunde, et olen hele ja helge ja kerge - nagu ma olen tahtnud. Ja vahel tahaks maailma kallistada, vahel on lihtsalt tänutunne nii tugev, et peaaegu fyysiliselt tahaks selle kusagile "panna", edasi anda. (Ja siis ma tunnen, et ma pole justkui päriselt ikka eestlane - et totakalt emotsionaalne v6i nii) Siin, Soomes, metsade vahel, on ilmatuma hea ja tore olnud. Ullale ja ta perele olen hirmus tänulik. Kes meid kutsus ja vastu v6ttis ja nunnutab. Isegi oma rahakotti ei v6i välja v6tta jäätiseleti ees. V6i suveteatri kassas. Hoolitset ja vastuv6et ja nunnutatud. Täna paadiga s6ites valdas selline maailma kallistamise tunne, taaskord see äratundmine, et olen ikka pagana 6nnelik inimene kyll - et mu ymber säärased inimesed on. Ja ju ma vist ikka oskan seda k6ike hinnata kyll. Väikeseid vahvaid asju, kihvte hetki, l6hnu, värve, valgust, inimesi, ahhaa-hetki. Ehk ma ei hakkagi elu kunagi kuidaski liiga iseenesestm6istetavana v6tma. Ärahellitatud olen ma kyll, aga ehk mitte igavlemise ja tuimuseni, ehk ei muutugi mitte kunagi tuimaks. Ehk ma olen selline heas m6ttes ärahellitatud, et oskangi ainult head-paremat oodata-tahta-endale korraldada.
Ulladest rääkides on meid sisse lastud ju tegelikult v66rasse igapäevaellu, kyll igapäeva koorekihti väikeste ekstratega, aga ikkagi igapäeva. See ongi see imevähe, mis mulle kyll m6jub päris paljuna. Väga lihtsalt on väga vahva. Just tunne. Ja seltskond. Ja Ilmataat on ka väga meie poolt olnud. Oo, ja Kokkolasse s6ites - ja tagasi tulles - kuulasime ahhaa-hetkede muusikat. Inspireeris mis hirmus. (Minu tulevases autos saab ka väga hea cd-kogu olema, otsustatud juba) Ulla teeb ise ka väga v6rratut muusikat, ja on natuke nagu Pipi ja natuke nagu My. Ja Tartusse kylla väga teretulnud.

Tuumajäätmefilm romantikutele

"Igavene haud", Tartuff, 8.08

Dokkidel on miski uus-vana laine, tundub mulle. Lugude jutustamise laine, oma loo konstrueerimise laine. Mulle tuli "Pingviinide marss" meelde.

Futuroloogia ja ökofilosofeerimisfilm tuumajäätmete ladustamise teemal Soomes. Säändsest teemast võiks ju teha hoopis teistsuguse filmi (ja küllap on tehtud ja tehaksegi), asjaliku ja hea korraliku ökodoku. Aga "Igavene haud" on hoopis emotsioonifilm, once-upon-a-time film inimkonna tulevikumõtisklustest, pärandi jätmise ja matmise, Maa tuleviku, inimloomuse, muutlikkuse ja igavikulisuse (ja stabiilsuse) teemadel. Viib natukeseks harjunud kategooriatest välja, hoopis muusse aeg-ruumi, peaaegu ajatusse ja ruumitusse. "Igavesele" on igaks juhuks, nii konkreetsuse nimel, pandud külge silt "100000 aastat". Väidetavasti nii kaua peaksid nood tuumajäätmed lagunema, nii kaua peaks maa-alune tunnel vastu pidama.

Teema on suur, mõte on suur, kuidagi haardega, laia pintsliga film on. Meeleolult ehk pisut-pisut Toomingu "Põrgupõhjat" meenutab.
Aga Aunet näituseks hoopis masendas - minu jaoks oli see vist niipalju abstraktne ja suurte kategooriate asi - ja pisut naiivnegi ehk seetõttu (niisugustes kategooriates ja näitamisviisiga vist ei saagi ilma naiivsuseta) - et masendav ta küll polnud. Oli hoopis igapäevast korraks väljasaamisvõimalus ja sellisena inspireeriv, andis mõtet ja haaret ja suuri kategooriaid.

Ja filmimuusika ja aeglane kaader, ja viis, kuidas tuumaasjatundjad olid kõnelema pandud, oojaa!

Kulissid

... küsivad sinult ju ikka neidsamu küsimusi, mis varem, ütles Liisi eile. Jätsin meelde. Ja tunnen ennast täna tugevamalt. August tuli tuppa (Aunele: Herbertit ei lase enam üldse! Meie boksi mitte!). Ja esimest korda oli Tartus korraks sama tunne, mis Budapestis, see helge ja kerge omaenda elus turistiks olemise tunne, säändses heas mõttes. Laial tänaval ja silla peal. Nii tore, nii tore!