Guajaana 1

Kuu aega Prantsuse Guajaanas. 4 põhjalaius. Temperatuur u 22-32 kraadi, valdavalt 30 kanti. Peakorter 60 km kaugusel pealinnast vihmametsas. Vihmahooaja kõige kuivemal ja kaunimal-päikesepaistelisemal kuul. Väga heades kätes ja hästi hoitud. Euroopa Liidust nina välja ei pistnud.

Väidetavasti olla uute asjade tegemine ja katsetamine kasulik. Guajaana reisi jooksul sai päris uusi asju tehtud ja kogetud õige ohtrasti ja intensiivselt.

Esimest korda...

...Pariisis. Kogu selle pompöössuse keskel. Minule mõjus tema külma ja üksildustunnet tekitavana hoopistükkis. Mul oli Pariisis väga tore hõust, nii et ma sain olla külaline mitte (ainult) turist. Antoine näitas linna ja rääkis juurde. Aga külmatunne linna osas jäi.

Guajaanast tagasi tulles uuesti Pariisis peatudes käisin purumagamata olekus Quai Branly muuseumis. Antropoloog minus hakkas vaidlema muuseumi kontseptsiooniga, unise porina saatel. Püsiväljapanek püüab nimelt hõlmata mitte-lääne kultuure (non-western). Unine porin kõlas umbes nii, et kuis me saame piiri tõmmata ja miks see piiritõmbamine vajalik on – kui dialoog, siis topitagu juba kogu maailm ühe katuse alla. Kuidas nii, et lõikame Euroopa ja USA välja?! Näitame „neid“ ilma „meieta“? Jajah, eks mul on koolitus selline, ideoloogiline.

...lendasin ajas-ruumis naa pikalt, Euroopast välja, Prantsuse emamaalt non-western Prantsusmaale. Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas on teistmoodi muidugi. Teistpidi oli ja jäi kuidagi kodune tunne. Mets on ikka roheline ja taevas oli kohati hall ja vihma sadas ja ilm vaheldus. Minu kodutunne on vist küllap mu inimestes kinni, nii et Kuldaril külas olles olin vägagi kodus, isemoodi kulissid olid vaid.

Minu sealoleku esimesel pühapäeval kõndisime suletud kullauurimisjaama. Mõned aastad tagasi taheti sinna kullakaevandust rajada, ei läind läbi. Vaat see paik tekitas küll „Sada aastat üksildust“ atmosfääri. Vihma kallas tol päeval ohtralt (soe-soe vihm, mis teeb pesuni märjaks) ja see vihmas ligunev, lagunev, räämas uurimisjaam. Puhta Marques´i maailmast.

Samal õhtul viisid poisid mu bambuse metsa. Ei-ei, käik ei olnud ette nähtud mitte minu lõbustamiseks, vaid kuulus tööülesannete hulka – vist 400 kg bambust tuli metsast välja tuua. Bambus lõhnab hästi! Ja too mets oli justkui „Harry Potterist“ välja karanud, teate küll, see Hagridi mets!

...Esimest korda tundsin teravalt puudust autojuhilubadest ja prantsuse keele oskusest. Juhilubade suunas plaanin end liigutada, prantsuse keelega mul ühtki suurt plaani pole.

Pr Guajaana on autoriik (maal ja metsas elades saab küll muidugi igast riigist autoriik), kus eluviisi tuleb sisse arvestada liiklusummikud ja pikad tagumiktunnid ja suur bensukulu.

...elasin naa pikalt maal. Jah, ma olen linnatüdruk, ma pole kunagi varem kuu aega maal elanud, päris maavanaema mul ka pole. Koristasin kanalat ja korjasin mune. Korjasin seda ja siis teist taime. Sääsed sõid ja päike võttis. Esimene nurgapealne pood, hiinakas, oli 30 km kaugusel. Poe ees, muide, napsitasid ikka üsna samasugused papid, lihtsalt pisut tumedama nahatooniga kui meil siin Eestis.

...mustade kultuuris, silma ja Wikipedia järgi on oma 60-70% sealsetest inimestest erineva tumedusastmega tumedat nahatooni.

...puutusin kokku illegaali-teemaga. Kuna Pr Guajaana on Lõuna-Ameerika palgaparadiis ja ametlik alampalk on Prantsusmaa miinimum, u 1200 eurot, siis on rahateenimise eesmärgil Brasiiliast või Surinamest tulijad võrdlemisi tavaline nähtus. Tullakse läbi džungli ja dokumendikontrollita, mõistagi. Vahel jäävad inimesed kadunuks. Suurematel maanteedel kontrollitakse aeg-ajalt dokumente, valgete dokumendid huvitavad politseid märksa vähem.

...puutusin kokku miskitsorti klassiühiskonnaga. Mede enda minikülaski - st turismitalus, kus Kuldar töötab - näis valitsevat miskitsorti töölistehierarhia. Eestlaste, st väärtuslikuma (ja kallima) tööjõu maja oli märksa kobedam kui ajutisemale, lihtsamale ja odavamale tööjõule mõeldu. Majahoidja Kristina, u 50-aastane Colombiast pärit naine, oma jalga näituseks kanalasse ei tõstnud :)
Kristinale ma plaanin pühendada siin all- või ülalpool veel mõned põhjalikumad read, ta on üks paras frukt - ja samal ajal võitis tükikese mu südant. 

...sõitsime purjekaga paradiisisaarte väljanägemisega Kuradisaartele, mis tegelikult on 100 aastat täitnud vangikoloonia ülesannet. Praegu turistilõks. Prantsuse Guajaana on üks väga funktsionaalne riik - kui 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigast saadeti sinna emamaalt kaake jm soovimatut kontingenti jalust ära, siis nüüd on see Prantsusmaale ja Euroopa Liidule kasulik eelkõige Euroopa Kosmoseagentuuri pärast.

...läbisin oma esimese korralikuma jalgsimatka. 18 km, mis kõlab kilometraažilt kökimökina, aga polnud seda maastikul teps mitte. Nii vahvalt proovilepanev oli, et hammas jäi verele. Telkimise asemel riputasime end ööseks võrkkiigega üles ja ümbritsesime sääsevõrguga.

...sain ettekujutuse, misasi on putukate ööpüük.

...sain oma päris esimese autoteooria tunni :)

...vehkisin pärast mõningast umbusku võsas pika noa ehk matšeetega
...kuulsin Kuldari suust oivalisi lugude esitusi, menüüsse kuulus linnanimede tekkemuistend Cayenne´ist ja Belemist ja... muinasjutt õhupallist, koerast ja kassist nimega Kass

Muljetused jätkuvad