Kezdődött feissinduses ja telefonis ja.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.
Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.
Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.
*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.
Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.
No comments:
Post a Comment