Nii äge, nii äge. Minu ajas on jälle miski kiirendus. Küsimused-vastused tulevad kuidaski pöörase tempoga. Selline väga tähendusrohke. Ja äkki need struktuurid muutuvad tõest, tasapisi, plahvatuslikult, kindlalt. Mingi tohutu kindlus tuli ka. Et kui ma saan pidevalt vastuseid ja seda, mida ma palun ja tellin, et ju siis tasub usaldada. Otsapidi ju oskan ka usaldada. Loll Ivani tee.
Kuulasin Ööülikoolist Argo Moori (ma ikka selle viite ja nonde teeotste eest olen väga tänulik, aga siin ma juba kordan ja kordan). Ja see ilmselgelt vastab üht, teist ja kolmandat. Ja juba vist saan kuulat niipalju ka, et natuke oskan lausa mõttes vaielda ja puha :).
Ja siis kirjutas Marge, naabritüdruk, meile ukse peale kontserdikuulutuse (ma ju kohe kuulen, kui keegi kirjutab :)). Ja teel teise koridoriotsa rääkisime paar sõna.
Ja just-just pidasime vastast naabritüdrukuga, Lauraga, koridoripeal maha väikese-kiir-põgus-elufilosoofilise seisangi. Lihtsalt niisama, täiesti spontaanselt. Pole varem elu sees rääkinud, nimegi ei teadnud. Nonäe, nüüd teame. Nii vahva! Ja eks saab teinekord juba nime teades kopsima minna. Laural on eriti äge uks ka. Ma ikka väga armastan meie Narva-89-elu. Ja see kiirendus on ka praegu kuidaski omal kohal, eks nad alati on.
Ma olen ikka vahel epateerit küll, Nüüd sai üles ka kirjutet
Ma lausa armastan neid leiva/tee/suhkru/soolalaenamisi. Täiesti võluv.
ReplyDelete