Wednesday, February 1, 2012

Külm

Ärkasin täna hommikul külmatunde peale, selle vastiku, ahistava külmatunde, et teki tihedamini ümbermässimine ei aita. Üles tõusta külma sisse ammugi ei taha. Midagi ei taha. Ja pääsu ei ole. Selline unesegane väljapääsmatustunne. Ma ei tea, kas nii käibki kohastumine? Lillekesest mingiks vastupidavamaks olendiks. Sest pimedaga - teise elemendiga, miks ma talvesid pööraselt kartnud olen - olen vist päris-päriselt ära leppinud. Mina ja Pime justkui saamegi läbi. Aga külmaga - oo ei.
Ja siis ma duši all ligunedes mõtlesin, et see ju ongi see, miks hingeline külm, inimsuhete külm mind täitsa maatasa teeb. Praegu elangi nii, justkui mingi duši all käimise sooja pealt, väljast saadud soojusest, ajutisest. Aga ega niimoodi lõpmatult ei saa. Ega muu ei toida ega aita, kui oma sisepõlemismootor, sõpruse sõlmimine tollega, keda ma justkui taludagi ei suuda.

No comments:

Post a Comment