Nisa, jutustus ühe !kuni naise elust

Etendus

lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval


Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.

Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.

Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud. 

Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.

Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.