Soorollid ja eristamine

 Eilses õpsidekoolituse seminaris tagasisidestas üks tüdruk rühmakaaslast minu jaoks kõrvalõikaval moel: nimelt, et tore oli kuulda esitlusel meeshäält. Kõlas kohe paremini. Kommentaar oli mõeldud igati hästi, aga mulle, näe, jäi kõrva. Et saab pädevuspunkte ja boonuseid pelgalt mees olemise eest!

Päris kindlasti pole ma isegi positiivse diskrimineerimise patust prii - iga kell tahaksin ma näha rohkem mehi koolides ja ka lasteaedades. Ja tõesti, lihtsalt sellepärast, et nad on mehed ja tõenäoliselt lähenevad mõnele asjale teistmoodi kui naistest õpsid või lasteaednikud läheneda tavatsevad. Isadel ja emadel on ju ka lastekasvatuses erinevad lähenemised, eri tugevused. Ja see on hästi tasakaalustav. Lapsed ei peaks minu arvates olema pidevalt "tädide" mõjusfääris - kodus pigem emad, arstid on naised, lasteaednikud ja õpsid on naised... Ise ma olen samasugune "tädi" :)

Mulle meeldib mõelda, et ma olen pigem "isamoodi ema". Püüan kõrvale hiilida vastikutest hoolitsuskohustustest, olen sageli ära mingeid omi asju ajamas, aga kui olemas olen, siis lustin E-ga. Et minuga on pigem tore ja fun, kui et ninnu-nännu-pudrupott. Kui asi füüsilisse turvalisusse puutub, siis pole mus "isamoodsust" grammi võrragi - siis ma olen ikka tõeline kanaema. Aga muus osas meeldib mulle end näha aktiivse, vaba, hoogsana.

Vanemlus on väga soorollidest laetud. Arstid ja lasteaednikud pöörduvad E. puudutavas üsna kindlalt minu poole. Beebiga perearsti juures käies tundus mulle, et K. olemasolu vahel lausa ignoreeriti, kuigi ta oli alati olemas, kursis, selgelt huvitatud, selgelt vägagi vanem. Jälle, mitte pahatahtlikult, pigem nagu harjumusest või oskamatusest teisiti tegutseda. Et kui autoremondi töökojas vaadatakse naistest läbi, siis lapsega arsti juurde minnes vaadatakse lapse isast läbi...? Aga teisipidi ka - minultki saavad lapsevankritega isad rohkem alateadlikku tunnustust kui lapsevankriga emad. Hea isa on selgelt rohkem hea kui hea ema. Mina isegi. K. on superisa. Mina olen... noh, mina olen lihtsalt E. ema. Nüüd vähemasti juba ema nime väärt.

Aga teisipidi soorollidest ka. Mu sõbrants on CNC puidupingi operaator ja tema vist küll pole kurtnud, et teda väga erikoheldaks. Või siiski - et vahel ikka vaatamisväärsusena end tunneb, naine "meeste alal".

Aga äpardunud emmede klubi?

Kõiksuguseid totakaid* emmede klubisid on olemas - aga kas kusagil äpardunud emmede klubi ka koos käib? No nende naiste, kelle beebimajanduse ja lapsekasvatuse kogemus ühiskondliku normiga heast emadusest ei haaku. Minu oma ei haaku mu omaenda normiga ka mitte. Kui kodusolemine tundus talumatu? Kui pea kõikide vabaduste kaotus tundub talumatu? Kui see mittetalumine ei lähe üle? Kui maru tihti ei jaksa, ei suuda, ei oska, tihtipeale enam ei taha ka. Ja kui see vist ei ole ka mitte sünnitusjärgne depressioon. Ja kui selle susaga ei oska mitte miskist otsast midagi teha. Ja ei saa aru, kust otsast ennast harutama hakata, et toimivaks muutuda. Ja tänu taevale, pole ka seda luksust, et hommikust õhtuni end harutada. E. tahab pai, ja mõnikord on siiski täitsa ausalt kah minu kord mähkutada, potitada, joota-sööta ja tuttu panna. Vahel tuleb täitsa hästi välja. Ja kui ma enese harutamisega nii ametis poleks, küllap tuleks veel paremini. Siis oleks jonnitõrjeks rohkem energiat.

Ühesõnaga - küsimus on mingis mõttes täiesti tõsine. Mul vist hakkaks kergem, kui ma teaks kedagigi sarnase kogemusega. Kohtaksin inimest, kes on väikelapse möllu taustal iseendaga tõsiselt kimpu jäänud; veel parem, kui sest võitjana välja tulnud. Ja kes oleks valmis oma kogemust jagama. See kimpujäämine on ilmselge tabu. Kui ma tänaval E-ga sädistan, ei paista välja see kimp kusagilt. Mõnel paremal päeval või nädalal ei mäleta ise ka enam. Ja kui kellelegi piiksatad, et jube raske on, siis tagasi kostub, et väikeste lastega ongi raske. Mis ilmsesti on täiesti tõsi. Aga seda ma ei usu, et päris nii kraavist kraavi see teekond peaks käima.

*totakus seisab peamiselt minu mustade prillide ja isiklike eelistuste taga - mulle ei sobi, ei haaku, ei aita, järelikult totakas, eksole

Beebipäevik nr 2 - raamatud, mis aitavad

Ma olen sügavalt raamatuusku ka beebimajanduses. Ja ma omamoodi naudin "raamatu järgi" lapsekasvatust, st kuskilt loetud ideede ja teooriate katsetamist, kui idee või teooria jumekas ja usaldusväärne tundub. Ka nt ajakiri Pere ja Kodu on mind palju lohutanud ja edasi aidanud - neid saab Uuskasutuskeskusest 6 senti tükk; reeglina see info ei vanane.

Minu viimane raamatuleid on "Imelised nädalad" - selgitab tite arengut arenguhüpetena, mis kõik tähendavad kisa, rahutust ja muid kaasaandeid, aga ennekõike tähendavad uute oskuste omandamist, mis toovad kaasa beebi maailma muutumise ja sestap ka kriisi. /Arenguhüppaja teeb parasjagu imelikku, graafikuvälist und - tegi juba silmad lahti ja vaatas täitsa ärkvel pilguga, aga pani siis silmad uuesti kinni tagasi ja põõnab edasi, ja nii juba üle tunni; toas(!). Päeva esimeses pooles ta "tavaliselt" nii ei tee/ Kõrvutan teooriat Ekke virina- ja tissiralliga ja üht-teist justkui klapib küll. Ja eelkõige pakub lohutust ja seletust, mis selle virina taga olla võiks. Ja mul läks peaaegu silm märjaks, kui lugesin, et alates 30. nädalast hakkab jälle kergem periood. 30. nädal algab 1. novembril. Ja kui ma hästi hoolega pähe võtan, et just siis elu lilleks läheb - no küll ta siis läheb ka. Sest siis ma ju tõlgendan mõnusat tuju lillelise elu märgina, olen ise heatujulisem, sädistan vastu ja käivitub positiivne suletud ring. Neuroloogiliselt seletatud teooria võib olla, aga minu olekule ja tujudele reageerib Ekke ka ja igal juhul.

Beebipäevik nr 1

Hansode intervjuu elust nelja lapsega tekitas naapalju mõtteid, et... Mina sellist elu ilmsesti ei jaksaks ega suudaks, sest 

1.) mis siis MINU isiklikest soovidest, MINU eneseteostusest, MINU Uhhuduurist saaks. Kults ütles selle kohta nii ilusti – et mina pean oma Uhhuduurid saama. Ja olen saanud ka. Nüüd vist, ptuiptuiptuiptuiptui, julgen jälle nii mõelda ja tunda - pärast ühte päris mõnusat nädalat ja enne seda veel kolme, mis olid ju ka peaaegu enam-vähem, kui ise poleks nii surmsooda olnud. See pool suve enne septembrit oli ju küll pehmelt öeldes hullumaja, tundub mulle jätkuvalt. 

2.) Naisena oled lihtsalt puhtfüsioloogiliselt rinnalapsega märksa enam seotud, palju vastutavam, mõnda aega paratamatult vanem nr 1. Mul on teooria, et kui nüüd Kults üks hetk titega koju jääb, siis tema oskab seda teha kuidagi sujuvamalt ja mõnusamalt. Oskab nautida märksa enam. Lihtsalt ehk ongi rohkem kodusolijat tüüpi... Ega tunne nii palju sisemisi tõmblusi minna sinna, teha seda ja kolmandat ja sajandat. Eks kevadel-suvel vast saab näha, kui kõik kenasti läheb. 

3.) Ikkagi see mehed-naised-rollijaotus teema ei anna mulle rahu! Selles on nii palju ebaõiglust – juba puhtfüüsilist-füsioloogilist, tundub mulle. Sotsiaalsest, kokkuleppelisest rääkimata. Mina ei saa praegu minna õlut jooma, kui ma vähegi tahan, et Ekke oleks tissist söönd ja rõõmus. Vahepeal ei saanud kohvigi juua – ja tühja sest õllest, aga kohvivaba dieet ja ajuti tunne, et gaasihirmus pead sina sööma mitte midagi mitte millegagi – aga seda mitte miskit pead sa sööma palju! - see komplekt on pikemat aega talumiseks juba üsna vastik. Ja vabast suhupistmisest olen ma jätkuvalt väga-väga kaugel. Sealjuures võimalusega, et suur osa toidupiiramisest on tegelikult täitsa mõttetu. Ei saa minna nädalaks ära, no ei saa! Ei saa seda ja teist ja kolmandat. Kusjuures Kuldar on 21. sajandi mees ja 100% lapsevanem ja meil on üldiselt ikka väga 50-50 see asi, arvestades, et mina olen ju praegu kodune. Ma ei kujuta ette, kuis naised klassikalise(ma), vanakooli rollijaotuse puhul hakkama saavad ja veel kuidagi rõõmsakski jäävad(?).

Nüüd ma vist julgen juba öelda, et kooliminek oli väga hea mõte ja et see hoiab mind päris hästi püsti. See on see MINU Uhhuduur ja MINU aeg praegu. Ja mul on seda väga vaja. Tihendab ajagraafiku küll veel tihedamaks ja kõik kodutööd, need muudkui lükkuvad ja eks need tekitavad stressi – aga mul on mu luksuseneseteostus ja ma üldiselt väga naudin seda.

Sotsiaalse ebaõigluse poole pealt on ju mõlemat pidi – naised, kes ehk tahaksid tööle, naudivad tööd ja tunnevad, et see oleks palju hõlpsam ja õigem kui kodus “passimine” (khm, nii väljakutsuvat “passimist” kui lapsekasvatus ei paku minu meelest ka mitte üpris väljakutsuvad ametid). Ja mehed, kes teevad enda jaoks tüütut tööd või tööd, mis end ammendand ja ehk passiksid palju paremini superisa rolli või olgu või vähemsuper-isaks, aga ei julge ka koju jääda. Või ei viitsi? Või tunduks imelik? Titega kodusolu ei maksa minu meelest kinni mingi rahaga (mina teenin, sina oled kodus – see argument), see on palju pöörasem, hullem, väljakutsuvam, ägedam, avastuslikum, loovusele sundivam kui (peaaegu mistahes) palgatöö.

Ma olen seda parem ema, mida enam ma saan eemale, tundub mulle. Loov ja vahva ja vunki täis, kuni ma saan oma isikliku aja ja ruumi. Tihtipeale poolest tunnistki piisab. Või ka lihtsalt võimalusest rahulikult kahe vaba käega õhtust süüa ja väike jalutuskäik teha. Aga nädalalõpul pean mina saama rohkem – paar-kolm tundi kummalgi päeval kindlasti, et tass täis püsiks. Kusjuures see oma tassi täishoidmine ja täitmine on ühelt poolt keeruline ja omaette väljakutse, teisalt vist võtmetähtsusega, ka puhtalt beebensi heaolu seisukohalt. Lihtsustatult: kui mina olen väga stressis ja surmväsinud, siis läheb temal kõht korrast ära. Ja kui temal on kõht korrast ära, siis tekitab see meile suurt stressi ja surmväsitab. Nii, et ei jaksa enam iseenda vajadustega tegelda. Siis tuleb küünte ja hammastega kuskilt otsast kinni saada, et see nõiaring murda. Aga selleks on vaja päris palju energiat.

Jeerum, kui ma saan ja julgen endale lubada keset ööd pea tund aega blogitükki kirjutada – siis vist on head ajad tagasi! Ptuiptuiptui. Sina pead hõiskama mis iganes ajal, enne õhtut kindlasti, sest kes teab, millal hea hetk üle läheb, eksole!

Filosoofiast välja?

Olen "Puhta mõtte ruumi" näinud kaks korda - esimesel korral ootustega (ootasin filmi kaua ja sisu ootasin selle järgi, mida sünopsise( mustandi?)st kunagi välja lugesin). Teisel korral läksin ootamata, tahtsin lihtsalt näha, kuis ülevaatamisel mõjub.

Ja seda kaja siin kirjutan, sest mulle tundub, et vastukajades arutatakse kõige enam just selle üle, mis on ühtaegu kaarega mööda ja täpselt pihta. Arutatakse selle üle, kas sellist elu ikka võib (= on lubatud) elada ja kas see on nüüd siis filosoofiale ja Jan Jõemetsale karuteene või mis see on...

Mina leidsin filmist enese jaoks tuuma just raamist-välja mõtlemise kujul, raamist-välja olemises ja raamist-välja mõtlemise eluõiguses sellise distsipliini raames, mis ju peakski olema piiritu, võimaldama mitte ainult mängu piiridega, vaid piiride endi kahtluse alla panemist. Minu jaoks oli see film elu- ja mõtteviisist, mis ei sobitu. Ei kasti. Ega akadeemiasse. Ja edasi mõtlesin vist pärast esimest vaatamiskorda just akadeemia piiratusest.

Film ju ei küsi, kas nii võib ja saab. Pigem küsib Vahur-Paul murelikult, et kuidas saada nii(kaugele), et sel konkreetsel piiritusel oleks elementaarne eluõigus. 

Kas molutamisel on eluõigus?
Kas pealtnäha molutamisel on eluõigus?
Ja mis ajast alates on kollektiivse otsustusorgani meelest okei väita, et kõik, mis ei ole kasulik - see ei või olla? Nii, et sellele saab ja võib (hävitava) hinnangu anda?

See film annab minu meelest just selle väikese jalatäie maad - et jah, nii võib ja saab ja on võimalik. On võimalik küsimärgistada meie ühiskonna vaikimisi kasulikkuse-reeglit (ja kasumlikkuse-reeglit ka). On valus ja ohtlik. Aga võimalik. Ei ole ei kiidu- ega laiduväärne (<= meeldib mulle välja lugeda). Lihtsalt on. Võimalik. Ka nii.

Seltsimees Tamme seiklused ehk kuidas eesti keele õpe edeneb

Õpetan augustist alates ühele Armeeniast pärit pereisale eesti keelt. Hobi korras ja vabatahtlikult (= tasuta). Selleks, et oma potentsiaali, ideid ja pedagoogika vallas õpitut rakendada. Minul on olnud üle ootuste põnev ja meeldiv 4 kuud hobitööd. Kui õpilane ja ta pere on hirmus toredad, siis... juba ongi väga motiveeriv. Põhimõtteliselt on sellest saanud iganädalane sõpradel külas käimine, loodetavasti integratsiooni- ja keeleoskuskasudega.

Alustuseks marssisin raamatukokku ennast materjalidega kurssi viima ja tarisin asjakohasemad ja uuemad õpikukomplektid koju. Pusisime valdavalt "E nagu Eesti" järgi. Juurde joonistasin kõiksugu tabeleid ja kokkuvõtteid. Kuni eelmisel nädalal pakkus peretütar (kelle eesti keel on väga hea) õpikut, mille järgi ta ise algajana õppis. Olevat alustuseks hea lihtne, edeneb kiiresti ja põhiasjad saab edukalt selgeks. Minugi poolest, proovitagu. Õpikuga ("Õpime eesti keelt" Helmi Leberecht, 1983) on nende paari tunniga saanud parajalt nalja ja sinise pastaka keeletsensuur tegutseb usinalt. Iga kord, kui dialoogis lülitub mängu järjekordne seltsimees Tamm, haarab õpilane R. väikese porinaga sinise pastaka ja kriipsutab seltsimehe maha. Populaarne amet on ka näiteks ökonomist, kõiksugustest inseneridest ja muudest nõukogude ajal eriti auväärsetest ametitest rääkimata. Täna esines ühes telefonikõne dialoogis lause "Kas te räägite veel?" - mõjus iseäralikult. Ja siis mul plahvatas, et see on ju kaugekõnede ühendamise maailma lause - keegi kaugekõne jaama tädi või onu küllap tõesti küsis seda, ja siis täitsa asjakohasena. Või no näiteks küsimus, et kas sa oled õhtul kodus - kas ma saan sulle helistada. Mobiile ju ei olnud. Ühesõnaga - elu ja keel on muutunud. Ja aeg-ajalt mõjub 32 aasta tagune õpik sestap naljakalt. Aga üldiselt on tõesti täitsa hea õpik. Tekitab ehk kergemini eduelamusi kui tänapäevased õpikud, mille ülesehitus on tõesti pisut keerulisem.

Muide, ma laenasin selle ülikooli raamatukogu avariiulilt. Järelikult kasutab seda keegi veel. Ja/või on see näiteks keeleõpetajateks õppijate õppematerjal? Oli näiteks omas ajas väga uuenduslik ja teedrajav?

Üks tore kogemus keeleõpetamisest veel: kui muidu on supermarketid jube tüütud asutused, siis elavaks ja eluliseks keeleõppeks kõlbavad need täitsa hästi. Poole tunniga jõuab väga edukalt harjutada ainsuse ja mitmuse nimetavat + ainsuse osastavat koos arvsõnadega. Ja sellise situatsioonõppe käigus, paistis, et jääb päris hästi meelde ka. Nii me siis käisime õhtuses Selveris ja studeerisime - [mahla]pakk, pakid, 5 pakki; purk, purgid, 3 purki; [koera]konserv, konservid, 6 konservi... jne, jne. Kõige lustakam ja võib-olla ka kõige kasulikum pooltund, mis ma kunagi toidupoes veetnud olen.

Kõige taga on hirm?

Ma ei tea, miks ma kogu sellest pagulasteemast nii kole põlema lähen. Miks ma tunnen, et see on ka minu asi. Ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimestega ja muus seltskonnas suud kinni hoida pole mingi lahendus, arvan ma. See praegune mullitamine võiks ju kaasa aidata Eesti ühiskonna reaalsele arvamuste paljususele - viisil, et see olekski aktseptaabel, arvata olulistel teemadel nii ja naa. Ja mitte vastupidi - et mitte keegi ei taha suud lahti teha, sest halvustamine ei lase end kaua oodata.

Arenguruumi, et empaatilisemalt arvata, on ilmselgelt ka Eestimaa parimatel poegadel ja tütardel. Näiteks Jaak Urmetiga ma justkui olen ühes paadis, aga teisipidi ei ole ka. Mulle tundub, et ta teeb oma arvamuses liiga valedele inimestele. Sest isiklikult võtavad seda ju nood, kes tahavad olla kindlad, et Euroliit ei jaga valesid inimesi valedel alustel; need, kes on lihtsalt kahtlevad ja skeptilised; need, kes pelgavad massilist majandusimmigratsiooni; kardavad tundmatust; kardavad keele ja kultuuri pärast. Ehk siis haiget saavad need, kes arvavad vaid pisut teisiti. Ja need on inimesed, kellel tõepoolest on arvamus ja kes üldiselt vaevuvad mõtlema. Need, kellest ta minu arusaamist mööda tegelikult räägib, seda arvamuslugu ei loe.
Ju see lugu kõnetas mind, sest a) ma väga pean Jaak Urmetist ja b) ma olen sisuga nõus, aga ütlemisviisiga ei ole. Ütlemisviis on kuri ja teeb valedele inimestele liiga. Ju ta siis oli ise nii hirmsasti pihta saanud. Väga pettunud? Väga-väga pettunud?

Sellesama artikli kohta arenenud arutelust sain pisut rohkem aru ühest oma kunagisest õppejõust. Mulle näib, et tema on üks neist, kes sai ebaõiglaselt pihta. Ma ei julge suvalistest mõttekatketest tema seisukohti sünteesida, aga nonde mõne kommentaarirea põhjal arvasin aru saavat hirmust, kurbusest; tundest, et tema seisukohad (enam) ei maksa - maailm lihtsalt triivib mingis soovimatus suunas. Ma pole tõenäoliselt temaga samadel seisukohtadel, aga sain ehk paremini aru.

Eesti arvamuslugude ja sotsiaalmeedia foon on hirmsasti kahte lehte. Emotsionaalselt ja sageli tigedalt. Ojulandi jt äärmuslikest hõigetest olen end lihtsalt eemale hoidnud, ma lihtsalt vihastaks, ei muud. Lugeda olen üritanud ikka neid, kelle mõtetesse jaksan süveneda. Kellest tahaks päris siiralt aru saada. Samastuda on mul enamasti lihtsam noorte ja avatud (ja naiivsete?) arvajatega vt nt seda. Aga ma usun, et asi on meeletult mitmetahulisem. Mõlemad leerid ju kardavad - kes oma välismaalasest kaasa pärast, keda ei julge eksootilise välimuse pärast üksi kodust väljagi lasta; kes kardab, et tal jääb kurjas ja kitsarinnalises Eestis lihtsalt hing kinni ja õhk saab otsa; variatsioon eelmisest: kes väga armastab seda kõike, mis siin on, aga mitte sel moel, palun. "Vastaliste leeri" hirme ma ilmselt nii hästi ei tunne, aga hirm olla natsiks sildistatud iga küsimuse ja skepsisevirvenduse peale ehk? Hirm, et Eesti areneb mingiks arusaamatuks moodustiseks? Hirm sotsiaalprobleemide ees? Hirm, et kõik on peale surutud ja ise valida ega suunata pole siin midagi (EL ütleb, Rõivas ütleb...)

Need inimesed, kelle seisukohad mingit kanalit pidi minuni jõuavad, esindavad kindlasti kõike muud kui äärmust. Esindavad erinevas soustis tervet mõistust, elutervet skepsist, pettumust, maailmapäästmishimu, naiivsust, väsimust...

Mis komplekti ma ise esindan? Mida mina kardan? Aktsepteerimatust kardan ju väga. Mulle on väga-väga vastumeelne mõte sellest, et ma ei julge oma seisukohti väljendada hirmust saada halvustatud. Eestisse sisseränne on pisike. Eesti sotsiaaltoetused on veel pisemad. Nii et välismaalasi ma ei karda. Ega pagulasi. Siiamaile sots-toetuste peale lulli lööma tulemine on üks hirmus halb äriplaan. Pigem tasub minu arvates praegu karta välismaalaste pärast. Igasugu äärmuslastest hulludel on praegu seljatagune tugev ja hullude ideede pidurid ei tööta. Ühiskondlik halvakspanu on suunatud kurjadesse arvamuslugudesse ega jaksa päriskaake kantseldada. Sisseränne suureneb päris kindlasti ja me tegelikult ei tea, mida see kaasa toob. Mina panustan avatusele ja kultuuri rikastumisele. Arvatavasti pole need muutused nii glamuursed ja põnevad nagu vahel tahaks mõelda (döneriputkad, tantsukursused ja särasilmsed eesti keele ja kultuuri õppijad), aga päris kindlasti mitte ka drastilised muutused vaesema ja kriminaalsema ühiskonna suunas nagu siin-seal kuulutatakse.

Enesejutustusi otsides - põgenemiste lood

Kersna vähiraamat - inspireeriv, väga; nii, et pool neelasin ühe ampsuga alla, teise poole panin kõrvale, et öö ikkagi - tuletas meelde minu esimese armastuse töö vallas. Hea ajakirjandus. Need olemuslood, mis mõjuvad nagu hea kirjandus või väärtfilmid. Pärast oled liigutatud ja raputatud ja mõju all.

Kuskil põhikooli lõpust kuni keskkoolilõpu veebruarini olin ju üsna veendunud žurnasse astuja. Kribisin lugusid kirjutada koolilehte, plika- ja naisteajakirjadesse, üsna mitu ja järjekindlalt. Keskkoolilõpu veebruaris sain hästi selgelt aru, et seda ajakirjandusosakonda, mida mina oleksin otsima läinud, enam Tartu Ülikoolis ei ole. Too minu oma oli ju 80ndatest.
Võtsin teadmiseks ja tegin oma plaanid ruttu ümber. Lappasin erialade tutvustusi ja semiootika jäi silma. Ja jäigi. Hea valik oli, selles ajas kindlasti. Sisseastumiskatsetel seletasin midagi kultuuriajakirjandusest, ju mul siis oli tunne, et peab hirmsasti väljund olema.
Üliõpilaslehte kirjutasin midagi pisut veel, aga mulle küll tundus, et akadeemia oli mu ära rikkunud. Tempo oli hoopis teine, aeglasem, kaalutletum, tömbim. Võib-olla oli enesekriitilisuse määr lihtsalt kasvanud. Igatahes tundus mulle, et varem olin kirjutanud kergemalt, paremini, teravamalt. Tömbi sulega ninnunännu ajakirjanduses mulle üldse ei meeldi, aga neid olemuslugusid on (mul) vist jälle kõige lihtsam kirjutada. Välja tuleb nagu halb lastekirjandus. Moosi mekk on, aga Kalle Blomkvisti ja seiklusi ei kuskilgi.

Akadeemilisse maailma elasin sisse märksa aeglasemalt. Aga see-eest põhjalikult ja sisemiselt kuidagi jube täie rauaga. Kuskil siin jääbki jutustus toppama, sest ma pole päriselt raatsinud lahti lasta. See humanitaaria ja kultuuriuurimine on ju ikka täiesti alles ja olemas. See on, nii ei ole, vähemasti mina ei näe. Ma olen ju kusagile õhku jätnud ikka mõtte, et kunagi tiiruga doktorantuuri. Ja aeg-ajalt veeretan seda, aeg-ajalt isutab, või kripeldab. Aga ainult siis võib minu meelest minna, kui kuidagi teisiti ei saa. Ja ainult siis, kui ma tean, mis asja ma täpselt ajan. Kui mulle endale tundub, et vot nüüd on anda ka. Et on, mida vahetada.

Kiireltlõppenud õpetajakarjäär paigutub sellisesse perspektiivi panduna juba üsna kiireks ja profiks põgenemiseks. Sellises perspektiivis. Kui nii jutustada. Endale olen rääkinud pigem eriti intensiivsest inimkatsest, ebaõnnestumisest, sobimatusest. Kui Kirmuse lugu on mõnel teisel õhtul ikka üsna olemas, siis kooli lugu veel üldse ei ole. Ma ei julge torkida. Ma kardan (uuesti?) väga haiget saada. Hell koht.

Hea ajakirjandus, näe, teeb nii. Tõmbab seosed ja niidid mõne hoopis ootamatu seosestiku nägemiseks.

Kuidas ma parajasti integreerun

Situatsioon: Olen viimased 4 päeva veetnud venekeelses lastelaagris vabatahtliku abikasvatajana ja kantseldanud 29 imearmsat 7-11-aastast tüdrukut, rääkinud kõigi käte-jalgadega ja kasutanud kõiki neid venekeelseid sõnu, mis mulle meelde tulevad. Kui ma purssimisega väga hoogu satun, siis kostub teiselt poolt pahatihti "Rjääkige palun eesti keeles!", sest eks mu vene keeles on kõik ilmakaared ja väljendid toredasti läbisegi, nii et see purssimine vist pigem takistab kui hõlbustab arusaamist.
Tunnen, et midagigi sellest emotsioonist, mis ma saanud olen, tuleb nüüd kohe kirja panna, sest sellise õhinaga ma võib-olla hiljem ei oska enam.
Katsun kokku võtta näituseks 3 kõige-kõige olulisemaks punktiks:

• Lapsed on imelised, lapsed on vahvad, siirad ja vähemasti nende tüdrukutega - no mina ei tea, mida vanemad neile süüa on andnud, et nad nii imelikult kohusetundlikud ja sõnakuulelikud on - toimivad kõik präänikumeetodid ja nende draamad ja tülid annab läbi rääkida ja kohati on võimalik nad leiutatud meetoditega isegi kõik korraga vait ja kuulama saada. Hetkeks.
• Need tüdrukud tunduvad samavõrd õrnad kui nunnukad - pisarad tulevad lihtsalt ja liiga teha on ka lihtne. Ja täiskasvanu - lihtsalt see fakt, et ma olen nende jaoks miski tädi, kasvataja ja täiskasvanu - omab hirmutavalt palju autoriteeti. Nad ei oska veel küsimärgistada, mida suured ümberringi teevad, ütlevad, neilt nõuavad. Ja taevas hoidku neid, et nad satuksid mõistlike inimeste kantseldada.
• Võtsin selle kogemuse ette testiks - et kuidas oleks töötada inimestega, lastega. Sest midagi selles perspektiivis mind tõmbab. Ja on just parajasti katsetamise aeg. See kontsentraatkatse ehk annab kätte kõige-kõige olulisema - et lapsed mulle üldiselt meeldivad ja kontakti tekitamine on võimalik. Ilmselt on tegemist ühe erakordselt toreda kambaga, kes seekord on sattunud. Kogenumad on nõus, et päris nii nunnukaid iga kord ei satu. Teistpidi lapsed just umbes nii võluvad ollagi, ka teistes laagrivahetustes. Ju siis ka koolides.

Vat selline hilisõhtune ports värsket läbi analüüsimata emotsiooni.

Sõiduõppija päevik: vägivallast

Autokool õpetab teadupärast elulist ja enese kohta kohutavalt palju – ehk isegi rohkem kui tehnilist. Selle suure õppimise sees avastasin end juurdlemas... vägivaldsuse üle. Ja leidsin, et viimastel kuudel olen lasknud enda kallal vaimset vägivalda tarvitada kahel inimesel – iseendal ja sõiduõpetajal nr 1. Tore, et märkasin, eksole. Ja ilmatuma tore, et mul on sellised sõbrad, kes moodustavad tõeliselt hea kaitse- ja arengukeskkonna. Näituseks L. käest sain väga konstruktiivselt, tõhusalt ja armsalt nahutada, et ma õiendavat sõiduõpetajat üldse veel pean. Tulemus on see, et enam ei pea. 

Autosõit ja üldse igasugused tehnilised praktilised oskused on midagi, mis on mulle võõras ja siiani katsetamata ja eks ma algul ikka kartsin küll väga. Siiani olen natukene pinges, suretan nagu kulda ja vigu ja lollusi teen omajagu. Muudkui maksan ja arenen. Hetkel x avastas sõiduõpetaja nr 1, et ma olen ikka veel närvis ja ikka veel teen neid vigu, mida ma tema plaani järgi enam teha ei tohiks. Päris algul oli täitsa leebe ja meeldiv, aga miskil hetkel muutus närviliseks ja ebameeldivaks - selline tingimisi sõbralikkus. Paar sõidutundi olid väga ebameeldivad ja ma päris vihastasin ja sealt edasi suutsin justkui end kehtestada ka, nii et ta võttis õiendamise poolest päris vaikseks. Nüüd viimane tund sisaldas uuesti tugevaid ebameeldivuselamusi. Tulemus on see, et ma tundsin end jube halvasti ja edenen tema tundides ilmselgelt aeglasemalt kui heas õhkkonnas. Ja õigus küll - sellist asja ei peaks nii kalli raha eest (või üldse ükskõik mis põhjustel või tingimustel) tolereerima. Nii et nüüd saan ma ka sõiduõpetaja nr 3.

Väga-väga arendav on sõiduõpetaja nr 2 (tema ma otsisin endale pärast noid esimesi ebameeldivusi) - vahva, natuke boheemlaslik inimene, kelle arusaamad ja õpetamisviis mulle väga sobivad. Ja kes on hämmastavalt tore ja rahulik, mida iganes ma ka ei teeks. Ja kiidab vahel. Ma ise arvan, et temast on väga-väga palju kasu eelkõige just "sõiduks elus ja pärast eksamit". Autokooli poolt tahan kõrvale süstemaatilisemat, rangemat ja igavamat õpetamislaadi, mis treeniks mu nõrgemaid külgi ja "eksamisõiduks". Aga sõimata saamiseks - ega isegi mitte ohuks sõimata saada - pole ma enam valmis. Nii et olgu parem tore ja flegma too õpetaja nr 3.
 

Mis mind kõige rohkem üllatab, on see, et ma enda jaoks jama keskkonda nii/liiga kaua talusin. Kuidagi vabandad välja - teiste käest oled ju kuulnud, et olla rahulik (jumal küll, ma ajan rahuliku õpetaja ka endast välja!); olukord on uus ja sa ei tea, mida oodata - siis ka talud ja tolereerid rohkem; aga äkki ma teengi nii hulle vigu, et...; võib-olla see ongi hea võimalus enesekehtestamist harjutada
Tegelikult pole jobutsemisel vabandusi. Tegelikult ei tohi endaga õiendamist lubada. Eks ma õpin ja arenen.

Muuseumitund 2: mis mõis see on - ja miks on siia vaja muuseumi

See töö, mida ma Sargveres teen, on üks paras punk. No Leila teeb siin vähemalt sama punki tööd. Punk selles mõttes, et see on otsene vastuvoolu ujumine, selle teostamine ja tõestamine, mis pole õieti majanduslikult mõistlik. Pole ei Tallinnas ega Tartus. Ega saa ilmselt eal end ära tasuma. Mina tahaks väita, et ei peagi. Et tasub ja on väärt muudes parameetrites kui raha ja majandusnäitajad. Silmasäras, inimeste uhkustundes, imetluses, eksootikas. Just täna nägin ühe proua liigutuspisaraid - ilmselt küll mitte praeguse tohuvabohu, küll aga mingite mälestuste peale, mis tal selle mõisaga seostuvad. Liigutab, läheb korda. Minu jaoks on see piisav põhjus hoida, sellele hoidmisele kaasa aidata.

Muuseumist rääkides on vist peaaegu et paras ülbus väita, et üks üsna kehval järjel pisimuuseum vajab vahendeid juurde, vajab mõistlikumaid olme- ja töötingimusi. Ülbuseks võiks see klassifitseeruda ümbritseva taustal, kus muuseumide võrku tuleb optimeerida ja kus muuseumidel peavad olema ette näidata näitajad. Rahanäitajad. Loe näituseks Maarja Vaino arvamust.
Ma väidan, et rahanäitajaid ei saa kuskil Järvamaa väikeses külas näidata, ei peagi saama ja mingil juhul ei peaks võistlema ja väga võitlema. Sellised pisimuuseumid (ja paljud muud - tasuvad või mittetasuvad - algatused ja paigad) on eelkõige sisejulgeoleku ja kaudselt rändepoliitika hoob. Annavad kaude või otse põhjuse elada - justnimelt kuskil mujal kui Tallinn või Tartu. Annavad märgi, et siin toimub ja siin on vaim värske. Väikeses mastaabis on siia vaja suurt raha, suures, riiklikus (ja alustuseks ka maakondlikus) mastaabis on vaja üsna vähest. See ei saa ilmselt kunagi suureks ja kallist ülalpidamist vajavaks muuseumiks, aga ülalpidamist on siiski vaja. On vaja otsust, et see on oluline, rohelist tuld ja seljatagust. Eks vastugi on tarvis anda - tõestada, et rohelise tule korral siin tõesti toimub ja toimibki. Siia peaks olema asja igal kohalikul (lasteaia)lapsel ja koolilapsel ja üldse võiks kohalikel asja olla. Kaugemalt tulijatega on lihtsam. Neil on niikuinii asja.

Ja kui keegi väidab, et raha, mida jagada, ju polegi, siis mulle näib see pigem otsuste ja valikute küsimusena. Kuni raha on see energia- ja väärtusühik, milles me arveldame, kuni see süsteem pole end ammendanud, seni ma väidan, et raha pole ei ilmast ega Eesti riigist kusagile kadunud. Nii et palun, aga palun, siia kaukasse!

Muuseumitund 1: misasja ma siin ajan?!

Olen enda hoole alla saanud ja võtnud ühe pisikese kohaliku muuseumi ühes üldse mitte enam nii pisikeses Järvamaa mõisas.
Aeg-ajalt seletan kellelegi, et mis asja ma siin ajan. Enda käest küsin märksa sagedamini ja vastus... või pigem vastuse toon või hinnang sõltub mu tujust, (viimasel ajal eriti) õhutemperatuurist, väsimusastmest.
Üldiselt ma tean küll, et olen ette võtnud sellele väikemuuseumile anda nii palju hoogu kui ma suudan, see jalule aidata ja sellele miski mõistlik suund anda. Ja leida hea, pühendunud ja millegipärast just seda tööd otsiv inimene, kes siin jätkab.
Praegu on seis selline, et siin on olemas esemete kogu, idee, muuseumi nimi ja tunda palju hoolimist - mis siia mõisa paistab olevat seintesse sadestunud ja minu arvates üldse seda maja püsti ja võimalikult heades kätes hoiab. Dokumentatsiooni ei ole. Süsteemi ei ole. Leiutamine, mu lemmik (brrr). Elektrit on muuseumi osas ka vaid ühes pistikus. Palk on leiutaja-töö eest väike ja kõik need muud vingumispunktid.
On eksootika. On täieline loominguline vabadus. On võimalus ja igapäevane vajadus kõike algusest ja otsast peale õppida, kurssi viia, kursis hoida, edasi anda. Seaduste ABC, määrused ja MuIS, puhtfüüsiline mööbeldamine, arvelevõtmine, arengukava, lasteaialapsed, pensionärid, kaasav juhtimine, projektikirjutus ja ukselinkide valik. Prouad, kellelt saab infot nende annetatu kohta - mul on seda väga vaja ja paberilt ma seda ei leia. Paberimajanduse ja paberil fikseerimisega on siin see õnnetu lugu, et muuseumi rajaja, Sale Talviste, oli eakas proua, kes kogu paberil vormistamiseni kunagi ei jõudnudki. Ja kõike seda, mis oli Sale peas, minu peas ju pole. Nii et eks ma hakkan kevadel mööda küla käima ja uurima, et kelle tindipott ja kelle koolivorm. Aga kas see õlasall on teie kootud? Aaga oodake-oodake, need käpikud?
(Minu peas) on eesmärk, miks ja kellele see paik on ja kõneleb. Eks on nüüd minu asi see oma peas olev fikseerida nii, et kogu küla teaks, seltsi liikmed ja vallaametnikud teaks ja aktsepteeriks. Ja uhkust tunneks. See on omaalgatuslik muuseum, kuulub MTÜle, tehtudki algusest peale põlve otsas. Nüüd tahaks ta põlve otsast laua peale tõsta. Minu meelest see omaalgatuslikkus ja valmidus põlve otsas selline algatus teha, on päris uhke asi. On piisav põhjus, et seda hoida ja arendada.

Päris palju muud olen siin ka õppinud ja oma piiridega põrkunud. Põrkunud linnatüdruku soovide, harjumuste ja standardite otsa. Ja küll on kasulik, et see testperiood siin läbitud saab, nii et me enam nii naiivselt pole võimelised hurraaga maale kolima. Mina küll pole. Kuldar on muidugi maapoiss ja teab olmeebamugavustest ja loobumistest märksa enam.
Oma tööootuste kohta tean märksa enam. Jajah, eks ma himustan edaspidi märksa isukamalt toimivaid süsteeme, ehk isegi käsuliine, töödejaotust. Täiskohta. Korralikku palka. On aeg. Nii et kui kellelgi on sügisest ideaaltöökohta pakkuda, siis ja-jaa, mina otsingi ideaaltööd. Ise ma olen ka selline... iseendana täitsa ideaalne.
Ja regionaalpoliitika ning kohalik areng, kohanemine ja vastuvõetuski on märksõnad, milles mu meeled on teritunud.
Rääkimata sellest, et mõisaid näen ma nüüd igal nurgal. Ja unes. Ja enne und.

"Kogu asi on efektiivsuses!"*

Olen remontika ja mitmete muudegi asjadega seoses laiendamas mürinal ja mühinal seda tahku endast, mis on seotud ainelises, konkreetses, käegakatsutavas ilmas toimuva ja siin asjade ärategemise ja hakkamasaamisega. Arendamas ettevõtlikkust, konkreetsust, praktilisust, otsustavust. See ei ole mu tugevaim pool, aga eks ma saan vist isegi päris hästi hakkama.
Aga eile leidis aset üks vestlus, mis pani mu täpsemini sõnastama ja manifesteerima, et mis asja ma siin ilmas siis ikkagi ajan.
Mu päris baasuskumusi on see, et elus olles, toimetades ja valikuid tehes tegeleme me (ideaalis) kõik selle loomise ja rohkendamisega, mis meile kallis on => sellise maailma loomisega, nagu me tahame seda olevat. Iga sammu ja valikuga. Idealistlik muidugi, st minu arvates peaks see nii olema. Sellist juhtlõnga ma tahan iseenda valikute taga näha. Sestap ma ei taha kuigi paljude asjadega leppida, millega ma sisimas nõus ei ole - sest siis ma loon ju endale vastukarva maailma. Ja see tundub lausa rumal tegu.

Tegutsemist ja toimimist ma näen kahetasandilisena, nimetagem neid siis näituseks loomise ja tootmise dimensiooniks. Ei ole vastandlikud ega vastuolus, on lihtsalt täiesti eri tasandid elus. Loomine on seotud loendamatu, aistingulise, hapra, tunnetusliku-elamuslikuga, mida naljalt majanduslikesse terminitesse ei topi. Kuulub teise dimensiooni, hingeilma dimensiooni. No näita näiteks, kui efektiivselt sa armastad, lapsi kasvatad, maalid, kirjutad, tunnetad, kui efektiivsed on su elamused, kui efektiivselt sa maailma tajud...
Tootmise tasand on ette näidatav, selgem, konkreetsem, numbritesse ja aruannetesse konverteeritav, tulemuslikkuses näidatav.
Mina olen end tugevamana tundnud ikka selles loomise osas, olen väga tahtnud sellesse dimensiooni panustada, seda hoida, rohkendada. Muidugi need käivad koos, ainult ühes ei saa elada (ja no praegu mul ongi tunne, et ma eelisarendan oma toimetulekut ses teises, mulle mõnes mõttes võõramas kihis). Ma lihtsalt olen enda arvates rohkem unistaja kui tegutseja, rohkem mõtte- ja tundeilmas kinni kui minust on tolku rahmeldamisel. Ma väga vajan aega. Ei mitte eesmärgipäraselt, et pärast paremini ja kiiremini töötada - kuigi loomulikult ka selleks - vaid aega just enese ja elu tunnetamiseks, sõnastamiseks, lihtsalt aja ja kogemise enese pärast. Ja tahangi oma elu niimoodi ehitada, et mul suures plaanis on aega, enda jaoks, kallite jaoks, kõige jaoks, mida ma väärtuslikuks pean. Ja see kõik kehtib minu jaoks ka tööelus - ma tahan ka töötada pigem ses loomise dimensioonis, luua elamisruumi juurde sellele tunnetuslikule, unistuslikule maailmatunnetusele. Mulle näib, et seda tuleb kohati bürokraatliku maailmamudeli eest kaitsta, sellel aistingulisel ilmal on rahu vaja, on vaja, et ei peaks kogu aeg tõestama. Näitama. Taotlema. Aru andma.
Kuidas sa annad aru, kui nauditav miski on. Kui avaraks see ilmaruumi teeb. Kui palju see sind inimesena kasvatab.

No ei saa, ei pea saama, ei võigi saada kõike efektiivsusesse arvestada, kaaluda ja kalkuleerida. Minule isiklikult väga olulist ja kallist nurgakest kogemises ei saagi kuidagi efektiivsusesse arvestada. Ei saa üldse arvestada. Selle peale ütleb miski rahastusmaailm, et mida ei saa näidata, seda pole... olemas?? Seda ei saa kuluridadele kirjutada. Võib-olla miskis mõttes nii ongi õige, võib-olla ongi vaja muud energia saamise mudelit (raha = otseselt energia, mu meelest). Ma juba näen päris palju enda ümber naturaalmajandust, alternatiivseid süsteeme ja leiutamisi. Võib-olla miski ongi väga kõvasti muutumises, võib-olla raha kaotabki võimu ja universaalsust.

Mina püüan endale lubada, et ma otsin seni endale sobivaid lahendusi ja mudeleid, kuni ma leian. Väga palju leppida ei kavatse, kui ma ometigi näen nii palju eri süsteeme ja võimalusi. Näen päris palju süsteeme ja võimalusi. Panustamiseks tahan valida sellise, mis on minu ja mu uskumuste ja mu maailma nägu. Nii et see hoiaks ja jõudu annaks, ja mina saaksin hoida ja panustada. Nii, nagu mulle sobib.
 
* pole täpne tsitaat

See on remontika-a

Oleme siin kahe- ja kambapeale ette võtnud aguliremontika. Vuntsime oma ühiskodu, mis vuntsimise järele kangesti karjus küll.

Minu jaoks tõmbab see tapeedikäristamine ja krohviviskamine midagi väga lahti ka vaimses ja emotsionaalses plaanis. Heas ja halvas mõttes korraga, nagu ikka. Igati ootuspäraselt ja ikkagi ootamatult nagu ikka.
Miks ma seda teen: treeningu mõttes - vaimne treening, puhtoskusline õpetusi-iseseisvaks-eluks treening; pesa ja ruumi loomiseks (olgu seda pesa ja ruumi siis minu ja meie jaoks nii kaua või üürikeseks kui teda ongi; või... kui...); eks ta ole ka põgenemiseks, teadagi millest; et midagi pärist ja käegakatsutavat ära teha. Nii et eks ma tean küll, milleks.
Isiklikust siseelulisest karussellist ja ameerika mägedest olen pisut üllatunud ja ebameelitatud ikkagi, kuigi, ennast tundes peaksin ju teadma.
See energia ja hoog, millega me alustasime ja mille najal kogu see poolhull ettevõtmine püsib, on hämmastav ja imetlusväärne. Ma olen Aulile hirmsasti tänulik ja maru rõõmus, et miskis mõttes see kõik toimib täiesti õlitatult. Saamegi kokku lepitud, läbi räägitud, paika pandud, toimibki.

Et tulla tagasi, peab käima ära

arvan ma praegu. Töises-erialases vallas.
Ja olen sellest masterplaanist lähtuvalt kuskil augus/vahefaasis/hõljuvas olekus kinni vaimlises mõttes.

Üles täheldada tahtsin hoopis teist emotsiooni - seda, et niipea kui ma kuulen võimsat esitust (mis polegi üldse igapäevane) tuleb kõik jälle meelde. Et miks ma sesse kõigesse armusin. Mida ma selles näen. Millesse ma panustada tahaksin, milles osaline olla. Ja kuidas asju võimsalt esitada, nii, et mina ka usun, et see vajalik on, et see ilmaruumi avaramaks kisub. Et tasub. Et päriselt on midagi anda - maailmakultuuri, eesti kultuuri, vaimuruumi.
No näiteks tänane hilisõhtu möödub Ülo Valgu seltsis.

Ma loodan ükspäe need asjad enda jaoks ära lahendada, et kuis aineliselt rahuldustpakkuvat elu ja heaolu ja tööelu ühitada.
Eks see vahefaasi auk ammendab end ära. Ja siis saab minna ära, et kunagi ehk tiiruga tagasi tulla.

Oleks ta ainult natuke valutum, see tiirutamine.

Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.

Guajaana 2

Tahad, ma teen sulle matkakäru?

Sättisime end ühel laupäeva hommikul jalgsimatkale.
K: Me kaalume need kotid ÜLE ja kui sinu oma on raskem, siis sa annad ülejäägi ÄRA!
[Nojah, mis mul ikka vastu vaielda, seda enam, et mu koti suurus ja tühjus polnud mingi argument, kui panna võrrandisse ka see, et ma olen selgelt füüsiliselt nõrgem]
K: Nii, 1,2 kg asju mulle!
[kougin porinal šokolaadisaiad välja ja annan ära]
K: Nii, see on 500 grammi, 700 grammi veel! Anna vesi mulle!
M: Ei anna vett, mu kott läheb tasakaalust välja.
K: No anna siis midagi muud! [ohkan raskelt ja kougin võiku ka välja, rahu ja range sooline ja kaaluline võrdõiglus saab selleks korraks maapeale]

K: Tahad, ma teen sulle matkakäru?
M: ?
Matkakäru olla loodusteadlaste sõbralik komme üksteisele märkamatult jama matkale kaasa sokutada. Nii leiavad kotti tee puuhalud, tellisesuurused raamatud, triikrauad, suured peeglid ja muud luksusasjad. Mina matkakäru ei taha, aga oma kotti ja tavaari tahan küll ISE kanda ja midagi on minus sellist küll, mis ütleb, et see kott ei pea mitte kergem olema kui Kuldaril. Tema on kohati sellist nägu, et tahaks kanda oma kotti, minu kotti ja mind veel takkaotsa. Meie ISEd kohati põrkuvad ja enamasti tekib sellest armsaid naginaid.
Jalgsimatka pikkus on tsiviliseeritud teedega alguses ja lõpus kokku 22 km, 18 km metsateed. Raskustase on miski reisijuhi järgi kõige raskem. Mina ei oska suurt midagi kahtlustada, 18 km kõlab 2 päeva kohta sihukese kökimökina. Tegelikult pole teps mitte kökimöki ja lihased saavad tõustes, laskudes ja turnides paraja koosa, tempo on umbes 2 km tunnis. Algusosas paterdame mudas ja ühest jõest tuleb ka läbi minna. Mulle üle rinna ja vool viib mu ujuma. Kotiga koos ma sealt ise läbi ei saaks. Sel korral lasen oma kotti tassida küll, iseennast siiski mitte. Natuke raske on. Hästi ilus on. Väljakutsuv. Sunnib võtma ühte sammu korraga. Mis minu jaoks salvestub metafoorina elust või näituseks ka kooselust. Oskaks vaid samm korraga minna, mitte karta, oodata, probleemitseda tõusude ja languste pärast mis nuka taga tulla võivad. Ehk tuleks matkadel käia ja õppida seda samm korraga elamist.
Ilm on suurepärane, vihma me õigupoolest ei saagi ja tapva päikese eest kaitsevad puud.

Minu suur-suur lemmik sel matkal on seest tühi hiidpuu, kus helgivad nahkhiirte silmad ja valitseb täielik vaikus. Natuke nagu kirikus.

Öösel magame võrkkiikedes.

Matka sihtpunkt on pühapäevane Cacao küla. Cacaosse jõudes poetan, et ma pole varem korralikul jalgsimatkal käinud. Rattamatkal küll ja häälega tuuritanud, aga mitmepäevasel jalgsimatkal mitte. "Nojah, et siis sina said oma matkaristsed Guajaana vihmametsas..." Sain jah.

Cacao külas elavad Laosest pärit hmongid, kes tulid siia 1970ndatel aastatel sõjapõgenikena. Minu jaoks muljetavaldav ja imetlusväärne on see, et nad on oma pagulasestaatusest hoopis midagi toredat ja uhket vorminud. Ühtlasi pannud püsti oma küla ja omakeelse mikroühiskonna, vanem generatsioon prantsuse keelt väidetavasti ei oskagi. Igal pühapäeval on Cacaos turg, mis on paras turismimagnet. Turul müüdav supp jm toidud on tõesti maitsvad.

Nii et samm haaval matkamine saab Cacao näol vägagi väärikalt auhinnatud. Lisaks turule käime putukamuuseumis ja väga mõnusas ujumisaugus ujumas. Matkahammas on verel, ma nüüd natuke uurin seda asja Eesti matkaradade kohta ja olen pakkumistele täitsa avatud. Oandust Iklani on nagunii juba suvest saati isutanud.

Jätkub

Guajaana 1

Kuu aega Prantsuse Guajaanas. 4 põhjalaius. Temperatuur u 22-32 kraadi, valdavalt 30 kanti. Peakorter 60 km kaugusel pealinnast vihmametsas. Vihmahooaja kõige kuivemal ja kaunimal-päikesepaistelisemal kuul. Väga heades kätes ja hästi hoitud. Euroopa Liidust nina välja ei pistnud.

Väidetavasti olla uute asjade tegemine ja katsetamine kasulik. Guajaana reisi jooksul sai päris uusi asju tehtud ja kogetud õige ohtrasti ja intensiivselt.

Esimest korda...

...Pariisis. Kogu selle pompöössuse keskel. Minule mõjus tema külma ja üksildustunnet tekitavana hoopistükkis. Mul oli Pariisis väga tore hõust, nii et ma sain olla külaline mitte (ainult) turist. Antoine näitas linna ja rääkis juurde. Aga külmatunne linna osas jäi.

Guajaanast tagasi tulles uuesti Pariisis peatudes käisin purumagamata olekus Quai Branly muuseumis. Antropoloog minus hakkas vaidlema muuseumi kontseptsiooniga, unise porina saatel. Püsiväljapanek püüab nimelt hõlmata mitte-lääne kultuure (non-western). Unine porin kõlas umbes nii, et kuis me saame piiri tõmmata ja miks see piiritõmbamine vajalik on – kui dialoog, siis topitagu juba kogu maailm ühe katuse alla. Kuidas nii, et lõikame Euroopa ja USA välja?! Näitame „neid“ ilma „meieta“? Jajah, eks mul on koolitus selline, ideoloogiline.

...lendasin ajas-ruumis naa pikalt, Euroopast välja, Prantsuse emamaalt non-western Prantsusmaale. Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas on teistmoodi muidugi. Teistpidi oli ja jäi kuidagi kodune tunne. Mets on ikka roheline ja taevas oli kohati hall ja vihma sadas ja ilm vaheldus. Minu kodutunne on vist küllap mu inimestes kinni, nii et Kuldaril külas olles olin vägagi kodus, isemoodi kulissid olid vaid.

Minu sealoleku esimesel pühapäeval kõndisime suletud kullauurimisjaama. Mõned aastad tagasi taheti sinna kullakaevandust rajada, ei läind läbi. Vaat see paik tekitas küll „Sada aastat üksildust“ atmosfääri. Vihma kallas tol päeval ohtralt (soe-soe vihm, mis teeb pesuni märjaks) ja see vihmas ligunev, lagunev, räämas uurimisjaam. Puhta Marques´i maailmast.

Samal õhtul viisid poisid mu bambuse metsa. Ei-ei, käik ei olnud ette nähtud mitte minu lõbustamiseks, vaid kuulus tööülesannete hulka – vist 400 kg bambust tuli metsast välja tuua. Bambus lõhnab hästi! Ja too mets oli justkui „Harry Potterist“ välja karanud, teate küll, see Hagridi mets!

...Esimest korda tundsin teravalt puudust autojuhilubadest ja prantsuse keele oskusest. Juhilubade suunas plaanin end liigutada, prantsuse keelega mul ühtki suurt plaani pole.

Pr Guajaana on autoriik (maal ja metsas elades saab küll muidugi igast riigist autoriik), kus eluviisi tuleb sisse arvestada liiklusummikud ja pikad tagumiktunnid ja suur bensukulu.

...elasin naa pikalt maal. Jah, ma olen linnatüdruk, ma pole kunagi varem kuu aega maal elanud, päris maavanaema mul ka pole. Koristasin kanalat ja korjasin mune. Korjasin seda ja siis teist taime. Sääsed sõid ja päike võttis. Esimene nurgapealne pood, hiinakas, oli 30 km kaugusel. Poe ees, muide, napsitasid ikka üsna samasugused papid, lihtsalt pisut tumedama nahatooniga kui meil siin Eestis.

...mustade kultuuris, silma ja Wikipedia järgi on oma 60-70% sealsetest inimestest erineva tumedusastmega tumedat nahatooni.

...puutusin kokku illegaali-teemaga. Kuna Pr Guajaana on Lõuna-Ameerika palgaparadiis ja ametlik alampalk on Prantsusmaa miinimum, u 1200 eurot, siis on rahateenimise eesmärgil Brasiiliast või Surinamest tulijad võrdlemisi tavaline nähtus. Tullakse läbi džungli ja dokumendikontrollita, mõistagi. Vahel jäävad inimesed kadunuks. Suurematel maanteedel kontrollitakse aeg-ajalt dokumente, valgete dokumendid huvitavad politseid märksa vähem.

...puutusin kokku miskitsorti klassiühiskonnaga. Mede enda minikülaski - st turismitalus, kus Kuldar töötab - näis valitsevat miskitsorti töölistehierarhia. Eestlaste, st väärtuslikuma (ja kallima) tööjõu maja oli märksa kobedam kui ajutisemale, lihtsamale ja odavamale tööjõule mõeldu. Majahoidja Kristina, u 50-aastane Colombiast pärit naine, oma jalga näituseks kanalasse ei tõstnud :)
Kristinale ma plaanin pühendada siin all- või ülalpool veel mõned põhjalikumad read, ta on üks paras frukt - ja samal ajal võitis tükikese mu südant. 

...sõitsime purjekaga paradiisisaarte väljanägemisega Kuradisaartele, mis tegelikult on 100 aastat täitnud vangikoloonia ülesannet. Praegu turistilõks. Prantsuse Guajaana on üks väga funktsionaalne riik - kui 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigast saadeti sinna emamaalt kaake jm soovimatut kontingenti jalust ära, siis nüüd on see Prantsusmaale ja Euroopa Liidule kasulik eelkõige Euroopa Kosmoseagentuuri pärast.

...läbisin oma esimese korralikuma jalgsimatka. 18 km, mis kõlab kilometraažilt kökimökina, aga polnud seda maastikul teps mitte. Nii vahvalt proovilepanev oli, et hammas jäi verele. Telkimise asemel riputasime end ööseks võrkkiigega üles ja ümbritsesime sääsevõrguga.

...sain ettekujutuse, misasi on putukate ööpüük.

...sain oma päris esimese autoteooria tunni :)

...vehkisin pärast mõningast umbusku võsas pika noa ehk matšeetega
...kuulsin Kuldari suust oivalisi lugude esitusi, menüüsse kuulus linnanimede tekkemuistend Cayenne´ist ja Belemist ja... muinasjutt õhupallist, koerast ja kassist nimega Kass

Muljetused jätkuvad