Beebipäevik nr 2 - raamatud, mis aitavad

Ma olen sügavalt raamatuusku ka beebimajanduses. Ja ma omamoodi naudin "raamatu järgi" lapsekasvatust, st kuskilt loetud ideede ja teooriate katsetamist, kui idee või teooria jumekas ja usaldusväärne tundub. Ka nt ajakiri Pere ja Kodu on mind palju lohutanud ja edasi aidanud - neid saab Uuskasutuskeskusest 6 senti tükk; reeglina see info ei vanane.

Minu viimane raamatuleid on "Imelised nädalad" - selgitab tite arengut arenguhüpetena, mis kõik tähendavad kisa, rahutust ja muid kaasaandeid, aga ennekõike tähendavad uute oskuste omandamist, mis toovad kaasa beebi maailma muutumise ja sestap ka kriisi. /Arenguhüppaja teeb parasjagu imelikku, graafikuvälist und - tegi juba silmad lahti ja vaatas täitsa ärkvel pilguga, aga pani siis silmad uuesti kinni tagasi ja põõnab edasi, ja nii juba üle tunni; toas(!). Päeva esimeses pooles ta "tavaliselt" nii ei tee/ Kõrvutan teooriat Ekke virina- ja tissiralliga ja üht-teist justkui klapib küll. Ja eelkõige pakub lohutust ja seletust, mis selle virina taga olla võiks. Ja mul läks peaaegu silm märjaks, kui lugesin, et alates 30. nädalast hakkab jälle kergem periood. 30. nädal algab 1. novembril. Ja kui ma hästi hoolega pähe võtan, et just siis elu lilleks läheb - no küll ta siis läheb ka. Sest siis ma ju tõlgendan mõnusat tuju lillelise elu märgina, olen ise heatujulisem, sädistan vastu ja käivitub positiivne suletud ring. Neuroloogiliselt seletatud teooria võib olla, aga minu olekule ja tujudele reageerib Ekke ka ja igal juhul.

Beebipäevik nr 1

Hansode intervjuu elust nelja lapsega tekitas naapalju mõtteid, et... Mina sellist elu ilmsesti ei jaksaks ega suudaks, sest 

1.) mis siis MINU isiklikest soovidest, MINU eneseteostusest, MINU Uhhuduurist saaks. Kults ütles selle kohta nii ilusti – et mina pean oma Uhhuduurid saama. Ja olen saanud ka. Nüüd vist, ptuiptuiptuiptuiptui, julgen jälle nii mõelda ja tunda - pärast ühte päris mõnusat nädalat ja enne seda veel kolme, mis olid ju ka peaaegu enam-vähem, kui ise poleks nii surmsooda olnud. See pool suve enne septembrit oli ju küll pehmelt öeldes hullumaja, tundub mulle jätkuvalt. 

2.) Naisena oled lihtsalt puhtfüsioloogiliselt rinnalapsega märksa enam seotud, palju vastutavam, mõnda aega paratamatult vanem nr 1. Mul on teooria, et kui nüüd Kults üks hetk titega koju jääb, siis tema oskab seda teha kuidagi sujuvamalt ja mõnusamalt. Oskab nautida märksa enam. Lihtsalt ehk ongi rohkem kodusolijat tüüpi... Ega tunne nii palju sisemisi tõmblusi minna sinna, teha seda ja kolmandat ja sajandat. Eks kevadel-suvel vast saab näha, kui kõik kenasti läheb. 

3.) Ikkagi see mehed-naised-rollijaotus teema ei anna mulle rahu! Selles on nii palju ebaõiglust – juba puhtfüüsilist-füsioloogilist, tundub mulle. Sotsiaalsest, kokkuleppelisest rääkimata. Mina ei saa praegu minna õlut jooma, kui ma vähegi tahan, et Ekke oleks tissist söönd ja rõõmus. Vahepeal ei saanud kohvigi juua – ja tühja sest õllest, aga kohvivaba dieet ja ajuti tunne, et gaasihirmus pead sina sööma mitte midagi mitte millegagi – aga seda mitte miskit pead sa sööma palju! - see komplekt on pikemat aega talumiseks juba üsna vastik. Ja vabast suhupistmisest olen ma jätkuvalt väga-väga kaugel. Sealjuures võimalusega, et suur osa toidupiiramisest on tegelikult täitsa mõttetu. Ei saa minna nädalaks ära, no ei saa! Ei saa seda ja teist ja kolmandat. Kusjuures Kuldar on 21. sajandi mees ja 100% lapsevanem ja meil on üldiselt ikka väga 50-50 see asi, arvestades, et mina olen ju praegu kodune. Ma ei kujuta ette, kuis naised klassikalise(ma), vanakooli rollijaotuse puhul hakkama saavad ja veel kuidagi rõõmsakski jäävad(?).

Nüüd ma vist julgen juba öelda, et kooliminek oli väga hea mõte ja et see hoiab mind päris hästi püsti. See on see MINU Uhhuduur ja MINU aeg praegu. Ja mul on seda väga vaja. Tihendab ajagraafiku küll veel tihedamaks ja kõik kodutööd, need muudkui lükkuvad ja eks need tekitavad stressi – aga mul on mu luksuseneseteostus ja ma üldiselt väga naudin seda.

Sotsiaalse ebaõigluse poole pealt on ju mõlemat pidi – naised, kes ehk tahaksid tööle, naudivad tööd ja tunnevad, et see oleks palju hõlpsam ja õigem kui kodus “passimine” (khm, nii väljakutsuvat “passimist” kui lapsekasvatus ei paku minu meelest ka mitte üpris väljakutsuvad ametid). Ja mehed, kes teevad enda jaoks tüütut tööd või tööd, mis end ammendand ja ehk passiksid palju paremini superisa rolli või olgu või vähemsuper-isaks, aga ei julge ka koju jääda. Või ei viitsi? Või tunduks imelik? Titega kodusolu ei maksa minu meelest kinni mingi rahaga (mina teenin, sina oled kodus – see argument), see on palju pöörasem, hullem, väljakutsuvam, ägedam, avastuslikum, loovusele sundivam kui (peaaegu mistahes) palgatöö.

Ma olen seda parem ema, mida enam ma saan eemale, tundub mulle. Loov ja vahva ja vunki täis, kuni ma saan oma isikliku aja ja ruumi. Tihtipeale poolest tunnistki piisab. Või ka lihtsalt võimalusest rahulikult kahe vaba käega õhtust süüa ja väike jalutuskäik teha. Aga nädalalõpul pean mina saama rohkem – paar-kolm tundi kummalgi päeval kindlasti, et tass täis püsiks. Kusjuures see oma tassi täishoidmine ja täitmine on ühelt poolt keeruline ja omaette väljakutse, teisalt vist võtmetähtsusega, ka puhtalt beebensi heaolu seisukohalt. Lihtsustatult: kui mina olen väga stressis ja surmväsinud, siis läheb temal kõht korrast ära. Ja kui temal on kõht korrast ära, siis tekitab see meile suurt stressi ja surmväsitab. Nii, et ei jaksa enam iseenda vajadustega tegelda. Siis tuleb küünte ja hammastega kuskilt otsast kinni saada, et see nõiaring murda. Aga selleks on vaja päris palju energiat.

Jeerum, kui ma saan ja julgen endale lubada keset ööd pea tund aega blogitükki kirjutada – siis vist on head ajad tagasi! Ptuiptuiptui. Sina pead hõiskama mis iganes ajal, enne õhtut kindlasti, sest kes teab, millal hea hetk üle läheb, eksole!

Filosoofiast välja?

Olen "Puhta mõtte ruumi" näinud kaks korda - esimesel korral ootustega (ootasin filmi kaua ja sisu ootasin selle järgi, mida sünopsise( mustandi?)st kunagi välja lugesin). Teisel korral läksin ootamata, tahtsin lihtsalt näha, kuis ülevaatamisel mõjub.

Ja seda kaja siin kirjutan, sest mulle tundub, et vastukajades arutatakse kõige enam just selle üle, mis on ühtaegu kaarega mööda ja täpselt pihta. Arutatakse selle üle, kas sellist elu ikka võib (= on lubatud) elada ja kas see on nüüd siis filosoofiale ja Jan Jõemetsale karuteene või mis see on...

Mina leidsin filmist enese jaoks tuuma just raamist-välja mõtlemise kujul, raamist-välja olemises ja raamist-välja mõtlemise eluõiguses sellise distsipliini raames, mis ju peakski olema piiritu, võimaldama mitte ainult mängu piiridega, vaid piiride endi kahtluse alla panemist. Minu jaoks oli see film elu- ja mõtteviisist, mis ei sobitu. Ei kasti. Ega akadeemiasse. Ja edasi mõtlesin vist pärast esimest vaatamiskorda just akadeemia piiratusest.

Film ju ei küsi, kas nii võib ja saab. Pigem küsib Vahur-Paul murelikult, et kuidas saada nii(kaugele), et sel konkreetsel piiritusel oleks elementaarne eluõigus. 

Kas molutamisel on eluõigus?
Kas pealtnäha molutamisel on eluõigus?
Ja mis ajast alates on kollektiivse otsustusorgani meelest okei väita, et kõik, mis ei ole kasulik - see ei või olla? Nii, et sellele saab ja võib (hävitava) hinnangu anda?

See film annab minu meelest just selle väikese jalatäie maad - et jah, nii võib ja saab ja on võimalik. On võimalik küsimärgistada meie ühiskonna vaikimisi kasulikkuse-reeglit (ja kasumlikkuse-reeglit ka). On valus ja ohtlik. Aga võimalik. Ei ole ei kiidu- ega laiduväärne (<= meeldib mulle välja lugeda). Lihtsalt on. Võimalik. Ka nii.

Seltsimees Tamme seiklused ehk kuidas eesti keele õpe edeneb

Õpetan augustist alates ühele Armeeniast pärit pereisale eesti keelt. Hobi korras ja vabatahtlikult (= tasuta). Selleks, et oma potentsiaali, ideid ja pedagoogika vallas õpitut rakendada. Minul on olnud üle ootuste põnev ja meeldiv 4 kuud hobitööd. Kui õpilane ja ta pere on hirmus toredad, siis... juba ongi väga motiveeriv. Põhimõtteliselt on sellest saanud iganädalane sõpradel külas käimine, loodetavasti integratsiooni- ja keeleoskuskasudega.

Alustuseks marssisin raamatukokku ennast materjalidega kurssi viima ja tarisin asjakohasemad ja uuemad õpikukomplektid koju. Pusisime valdavalt "E nagu Eesti" järgi. Juurde joonistasin kõiksugu tabeleid ja kokkuvõtteid. Kuni eelmisel nädalal pakkus peretütar (kelle eesti keel on väga hea) õpikut, mille järgi ta ise algajana õppis. Olevat alustuseks hea lihtne, edeneb kiiresti ja põhiasjad saab edukalt selgeks. Minugi poolest, proovitagu. Õpikuga ("Õpime eesti keelt" Helmi Leberecht, 1983) on nende paari tunniga saanud parajalt nalja ja sinise pastaka keeletsensuur tegutseb usinalt. Iga kord, kui dialoogis lülitub mängu järjekordne seltsimees Tamm, haarab õpilane R. väikese porinaga sinise pastaka ja kriipsutab seltsimehe maha. Populaarne amet on ka näiteks ökonomist, kõiksugustest inseneridest ja muudest nõukogude ajal eriti auväärsetest ametitest rääkimata. Täna esines ühes telefonikõne dialoogis lause "Kas te räägite veel?" - mõjus iseäralikult. Ja siis mul plahvatas, et see on ju kaugekõnede ühendamise maailma lause - keegi kaugekõne jaama tädi või onu küllap tõesti küsis seda, ja siis täitsa asjakohasena. Või no näiteks küsimus, et kas sa oled õhtul kodus - kas ma saan sulle helistada. Mobiile ju ei olnud. Ühesõnaga - elu ja keel on muutunud. Ja aeg-ajalt mõjub 32 aasta tagune õpik sestap naljakalt. Aga üldiselt on tõesti täitsa hea õpik. Tekitab ehk kergemini eduelamusi kui tänapäevased õpikud, mille ülesehitus on tõesti pisut keerulisem.

Muide, ma laenasin selle ülikooli raamatukogu avariiulilt. Järelikult kasutab seda keegi veel. Ja/või on see näiteks keeleõpetajateks õppijate õppematerjal? Oli näiteks omas ajas väga uuenduslik ja teedrajav?

Üks tore kogemus keeleõpetamisest veel: kui muidu on supermarketid jube tüütud asutused, siis elavaks ja eluliseks keeleõppeks kõlbavad need täitsa hästi. Poole tunniga jõuab väga edukalt harjutada ainsuse ja mitmuse nimetavat + ainsuse osastavat koos arvsõnadega. Ja sellise situatsioonõppe käigus, paistis, et jääb päris hästi meelde ka. Nii me siis käisime õhtuses Selveris ja studeerisime - [mahla]pakk, pakid, 5 pakki; purk, purgid, 3 purki; [koera]konserv, konservid, 6 konservi... jne, jne. Kõige lustakam ja võib-olla ka kõige kasulikum pooltund, mis ma kunagi toidupoes veetnud olen.

Kõige taga on hirm?

Ma ei tea, miks ma kogu sellest pagulasteemast nii kole põlema lähen. Miks ma tunnen, et see on ka minu asi. Ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimestega ja muus seltskonnas suud kinni hoida pole mingi lahendus, arvan ma. See praegune mullitamine võiks ju kaasa aidata Eesti ühiskonna reaalsele arvamuste paljususele - viisil, et see olekski aktseptaabel, arvata olulistel teemadel nii ja naa. Ja mitte vastupidi - et mitte keegi ei taha suud lahti teha, sest halvustamine ei lase end kaua oodata.

Arenguruumi, et empaatilisemalt arvata, on ilmselgelt ka Eestimaa parimatel poegadel ja tütardel. Näiteks Jaak Urmetiga ma justkui olen ühes paadis, aga teisipidi ei ole ka. Mulle tundub, et ta teeb oma arvamuses liiga valedele inimestele. Sest isiklikult võtavad seda ju nood, kes tahavad olla kindlad, et Euroliit ei jaga valesid inimesi valedel alustel; need, kes on lihtsalt kahtlevad ja skeptilised; need, kes pelgavad massilist majandusimmigratsiooni; kardavad tundmatust; kardavad keele ja kultuuri pärast. Ehk siis haiget saavad need, kes arvavad vaid pisut teisiti. Ja need on inimesed, kellel tõepoolest on arvamus ja kes üldiselt vaevuvad mõtlema. Need, kellest ta minu arusaamist mööda tegelikult räägib, seda arvamuslugu ei loe.
Ju see lugu kõnetas mind, sest a) ma väga pean Jaak Urmetist ja b) ma olen sisuga nõus, aga ütlemisviisiga ei ole. Ütlemisviis on kuri ja teeb valedele inimestele liiga. Ju ta siis oli ise nii hirmsasti pihta saanud. Väga pettunud? Väga-väga pettunud?

Sellesama artikli kohta arenenud arutelust sain pisut rohkem aru ühest oma kunagisest õppejõust. Mulle näib, et tema on üks neist, kes sai ebaõiglaselt pihta. Ma ei julge suvalistest mõttekatketest tema seisukohti sünteesida, aga nonde mõne kommentaarirea põhjal arvasin aru saavat hirmust, kurbusest; tundest, et tema seisukohad (enam) ei maksa - maailm lihtsalt triivib mingis soovimatus suunas. Ma pole tõenäoliselt temaga samadel seisukohtadel, aga sain ehk paremini aru.

Eesti arvamuslugude ja sotsiaalmeedia foon on hirmsasti kahte lehte. Emotsionaalselt ja sageli tigedalt. Ojulandi jt äärmuslikest hõigetest olen end lihtsalt eemale hoidnud, ma lihtsalt vihastaks, ei muud. Lugeda olen üritanud ikka neid, kelle mõtetesse jaksan süveneda. Kellest tahaks päris siiralt aru saada. Samastuda on mul enamasti lihtsam noorte ja avatud (ja naiivsete?) arvajatega vt nt seda. Aga ma usun, et asi on meeletult mitmetahulisem. Mõlemad leerid ju kardavad - kes oma välismaalasest kaasa pärast, keda ei julge eksootilise välimuse pärast üksi kodust väljagi lasta; kes kardab, et tal jääb kurjas ja kitsarinnalises Eestis lihtsalt hing kinni ja õhk saab otsa; variatsioon eelmisest: kes väga armastab seda kõike, mis siin on, aga mitte sel moel, palun. "Vastaliste leeri" hirme ma ilmselt nii hästi ei tunne, aga hirm olla natsiks sildistatud iga küsimuse ja skepsisevirvenduse peale ehk? Hirm, et Eesti areneb mingiks arusaamatuks moodustiseks? Hirm sotsiaalprobleemide ees? Hirm, et kõik on peale surutud ja ise valida ega suunata pole siin midagi (EL ütleb, Rõivas ütleb...)

Need inimesed, kelle seisukohad mingit kanalit pidi minuni jõuavad, esindavad kindlasti kõike muud kui äärmust. Esindavad erinevas soustis tervet mõistust, elutervet skepsist, pettumust, maailmapäästmishimu, naiivsust, väsimust...

Mis komplekti ma ise esindan? Mida mina kardan? Aktsepteerimatust kardan ju väga. Mulle on väga-väga vastumeelne mõte sellest, et ma ei julge oma seisukohti väljendada hirmust saada halvustatud. Eestisse sisseränne on pisike. Eesti sotsiaaltoetused on veel pisemad. Nii et välismaalasi ma ei karda. Ega pagulasi. Siiamaile sots-toetuste peale lulli lööma tulemine on üks hirmus halb äriplaan. Pigem tasub minu arvates praegu karta välismaalaste pärast. Igasugu äärmuslastest hulludel on praegu seljatagune tugev ja hullude ideede pidurid ei tööta. Ühiskondlik halvakspanu on suunatud kurjadesse arvamuslugudesse ega jaksa päriskaake kantseldada. Sisseränne suureneb päris kindlasti ja me tegelikult ei tea, mida see kaasa toob. Mina panustan avatusele ja kultuuri rikastumisele. Arvatavasti pole need muutused nii glamuursed ja põnevad nagu vahel tahaks mõelda (döneriputkad, tantsukursused ja särasilmsed eesti keele ja kultuuri õppijad), aga päris kindlasti mitte ka drastilised muutused vaesema ja kriminaalsema ühiskonna suunas nagu siin-seal kuulutatakse.

Enesejutustusi otsides - põgenemiste lood

Kersna vähiraamat - inspireeriv, väga; nii, et pool neelasin ühe ampsuga alla, teise poole panin kõrvale, et öö ikkagi - tuletas meelde minu esimese armastuse töö vallas. Hea ajakirjandus. Need olemuslood, mis mõjuvad nagu hea kirjandus või väärtfilmid. Pärast oled liigutatud ja raputatud ja mõju all.

Kuskil põhikooli lõpust kuni keskkoolilõpu veebruarini olin ju üsna veendunud žurnasse astuja. Kribisin lugusid kirjutada koolilehte, plika- ja naisteajakirjadesse, üsna mitu ja järjekindlalt. Keskkoolilõpu veebruaris sain hästi selgelt aru, et seda ajakirjandusosakonda, mida mina oleksin otsima läinud, enam Tartu Ülikoolis ei ole. Too minu oma oli ju 80ndatest.
Võtsin teadmiseks ja tegin oma plaanid ruttu ümber. Lappasin erialade tutvustusi ja semiootika jäi silma. Ja jäigi. Hea valik oli, selles ajas kindlasti. Sisseastumiskatsetel seletasin midagi kultuuriajakirjandusest, ju mul siis oli tunne, et peab hirmsasti väljund olema.
Üliõpilaslehte kirjutasin midagi pisut veel, aga mulle küll tundus, et akadeemia oli mu ära rikkunud. Tempo oli hoopis teine, aeglasem, kaalutletum, tömbim. Võib-olla oli enesekriitilisuse määr lihtsalt kasvanud. Igatahes tundus mulle, et varem olin kirjutanud kergemalt, paremini, teravamalt. Tömbi sulega ninnunännu ajakirjanduses mulle üldse ei meeldi, aga neid olemuslugusid on (mul) vist jälle kõige lihtsam kirjutada. Välja tuleb nagu halb lastekirjandus. Moosi mekk on, aga Kalle Blomkvisti ja seiklusi ei kuskilgi.

Akadeemilisse maailma elasin sisse märksa aeglasemalt. Aga see-eest põhjalikult ja sisemiselt kuidagi jube täie rauaga. Kuskil siin jääbki jutustus toppama, sest ma pole päriselt raatsinud lahti lasta. See humanitaaria ja kultuuriuurimine on ju ikka täiesti alles ja olemas. See on, nii ei ole, vähemasti mina ei näe. Ma olen ju kusagile õhku jätnud ikka mõtte, et kunagi tiiruga doktorantuuri. Ja aeg-ajalt veeretan seda, aeg-ajalt isutab, või kripeldab. Aga ainult siis võib minu meelest minna, kui kuidagi teisiti ei saa. Ja ainult siis, kui ma tean, mis asja ma täpselt ajan. Kui mulle endale tundub, et vot nüüd on anda ka. Et on, mida vahetada.

Kiireltlõppenud õpetajakarjäär paigutub sellisesse perspektiivi panduna juba üsna kiireks ja profiks põgenemiseks. Sellises perspektiivis. Kui nii jutustada. Endale olen rääkinud pigem eriti intensiivsest inimkatsest, ebaõnnestumisest, sobimatusest. Kui Kirmuse lugu on mõnel teisel õhtul ikka üsna olemas, siis kooli lugu veel üldse ei ole. Ma ei julge torkida. Ma kardan (uuesti?) väga haiget saada. Hell koht.

Hea ajakirjandus, näe, teeb nii. Tõmbab seosed ja niidid mõne hoopis ootamatu seosestiku nägemiseks.

Kuidas ma parajasti integreerun

Situatsioon: Olen viimased 4 päeva veetnud venekeelses lastelaagris vabatahtliku abikasvatajana ja kantseldanud 29 imearmsat 7-11-aastast tüdrukut, rääkinud kõigi käte-jalgadega ja kasutanud kõiki neid venekeelseid sõnu, mis mulle meelde tulevad. Kui ma purssimisega väga hoogu satun, siis kostub teiselt poolt pahatihti "Rjääkige palun eesti keeles!", sest eks mu vene keeles on kõik ilmakaared ja väljendid toredasti läbisegi, nii et see purssimine vist pigem takistab kui hõlbustab arusaamist.
Tunnen, et midagigi sellest emotsioonist, mis ma saanud olen, tuleb nüüd kohe kirja panna, sest sellise õhinaga ma võib-olla hiljem ei oska enam.
Katsun kokku võtta näituseks 3 kõige-kõige olulisemaks punktiks:

• Lapsed on imelised, lapsed on vahvad, siirad ja vähemasti nende tüdrukutega - no mina ei tea, mida vanemad neile süüa on andnud, et nad nii imelikult kohusetundlikud ja sõnakuulelikud on - toimivad kõik präänikumeetodid ja nende draamad ja tülid annab läbi rääkida ja kohati on võimalik nad leiutatud meetoditega isegi kõik korraga vait ja kuulama saada. Hetkeks.
• Need tüdrukud tunduvad samavõrd õrnad kui nunnukad - pisarad tulevad lihtsalt ja liiga teha on ka lihtne. Ja täiskasvanu - lihtsalt see fakt, et ma olen nende jaoks miski tädi, kasvataja ja täiskasvanu - omab hirmutavalt palju autoriteeti. Nad ei oska veel küsimärgistada, mida suured ümberringi teevad, ütlevad, neilt nõuavad. Ja taevas hoidku neid, et nad satuksid mõistlike inimeste kantseldada.
• Võtsin selle kogemuse ette testiks - et kuidas oleks töötada inimestega, lastega. Sest midagi selles perspektiivis mind tõmbab. Ja on just parajasti katsetamise aeg. See kontsentraatkatse ehk annab kätte kõige-kõige olulisema - et lapsed mulle üldiselt meeldivad ja kontakti tekitamine on võimalik. Ilmselt on tegemist ühe erakordselt toreda kambaga, kes seekord on sattunud. Kogenumad on nõus, et päris nii nunnukaid iga kord ei satu. Teistpidi lapsed just umbes nii võluvad ollagi, ka teistes laagrivahetustes. Ju siis ka koolides.

Vat selline hilisõhtune ports värsket läbi analüüsimata emotsiooni.