Filosoofiast välja?

Olen "Puhta mõtte ruumi" näinud kaks korda - esimesel korral ootustega (ootasin filmi kaua ja sisu ootasin selle järgi, mida sünopsise( mustandi?)st kunagi välja lugesin). Teisel korral läksin ootamata, tahtsin lihtsalt näha, kuis ülevaatamisel mõjub.

Ja seda kaja siin kirjutan, sest mulle tundub, et vastukajades arutatakse kõige enam just selle üle, mis on ühtaegu kaarega mööda ja täpselt pihta. Arutatakse selle üle, kas sellist elu ikka võib (= on lubatud) elada ja kas see on nüüd siis filosoofiale ja Jan Jõemetsale karuteene või mis see on...

Mina leidsin filmist enese jaoks tuuma just raamist-välja mõtlemise kujul, raamist-välja olemises ja raamist-välja mõtlemise eluõiguses sellise distsipliini raames, mis ju peakski olema piiritu, võimaldama mitte ainult mängu piiridega, vaid piiride endi kahtluse alla panemist. Minu jaoks oli see film elu- ja mõtteviisist, mis ei sobitu. Ei kasti. Ega akadeemiasse. Ja edasi mõtlesin vist pärast esimest vaatamiskorda just akadeemia piiratusest.

Film ju ei küsi, kas nii võib ja saab. Pigem küsib Vahur-Paul murelikult, et kuidas saada nii(kaugele), et sel konkreetsel piiritusel oleks elementaarne eluõigus. 

Kas molutamisel on eluõigus?
Kas pealtnäha molutamisel on eluõigus?
Ja mis ajast alates on kollektiivse otsustusorgani meelest okei väita, et kõik, mis ei ole kasulik - see ei või olla? Nii, et sellele saab ja võib (hävitava) hinnangu anda?

See film annab minu meelest just selle väikese jalatäie maad - et jah, nii võib ja saab ja on võimalik. On võimalik küsimärgistada meie ühiskonna vaikimisi kasulikkuse-reeglit (ja kasumlikkuse-reeglit ka). On valus ja ohtlik. Aga võimalik. Ei ole ei kiidu- ega laiduväärne (<= meeldib mulle välja lugeda). Lihtsalt on. Võimalik. Ka nii.

Seltsimees Tamme seiklused ehk kuidas eesti keele õpe edeneb

Õpetan augustist alates ühele Armeeniast pärit pereisale eesti keelt. Hobi korras ja vabatahtlikult (= tasuta). Selleks, et oma potentsiaali, ideid ja pedagoogika vallas õpitut rakendada. Minul on olnud üle ootuste põnev ja meeldiv 4 kuud hobitööd. Kui õpilane ja ta pere on hirmus toredad, siis... juba ongi väga motiveeriv. Põhimõtteliselt on sellest saanud iganädalane sõpradel külas käimine, loodetavasti integratsiooni- ja keeleoskuskasudega.

Alustuseks marssisin raamatukokku ennast materjalidega kurssi viima ja tarisin asjakohasemad ja uuemad õpikukomplektid koju. Pusisime valdavalt "E nagu Eesti" järgi. Juurde joonistasin kõiksugu tabeleid ja kokkuvõtteid. Kuni eelmisel nädalal pakkus peretütar (kelle eesti keel on väga hea) õpikut, mille järgi ta ise algajana õppis. Olevat alustuseks hea lihtne, edeneb kiiresti ja põhiasjad saab edukalt selgeks. Minugi poolest, proovitagu. Õpikuga ("Õpime eesti keelt" Helmi Leberecht, 1983) on nende paari tunniga saanud parajalt nalja ja sinise pastaka keeletsensuur tegutseb usinalt. Iga kord, kui dialoogis lülitub mängu järjekordne seltsimees Tamm, haarab õpilane R. väikese porinaga sinise pastaka ja kriipsutab seltsimehe maha. Populaarne amet on ka näiteks ökonomist, kõiksugustest inseneridest ja muudest nõukogude ajal eriti auväärsetest ametitest rääkimata. Täna esines ühes telefonikõne dialoogis lause "Kas te räägite veel?" - mõjus iseäralikult. Ja siis mul plahvatas, et see on ju kaugekõnede ühendamise maailma lause - keegi kaugekõne jaama tädi või onu küllap tõesti küsis seda, ja siis täitsa asjakohasena. Või no näiteks küsimus, et kas sa oled õhtul kodus - kas ma saan sulle helistada. Mobiile ju ei olnud. Ühesõnaga - elu ja keel on muutunud. Ja aeg-ajalt mõjub 32 aasta tagune õpik sestap naljakalt. Aga üldiselt on tõesti täitsa hea õpik. Tekitab ehk kergemini eduelamusi kui tänapäevased õpikud, mille ülesehitus on tõesti pisut keerulisem.

Muide, ma laenasin selle ülikooli raamatukogu avariiulilt. Järelikult kasutab seda keegi veel. Ja/või on see näiteks keeleõpetajateks õppijate õppematerjal? Oli näiteks omas ajas väga uuenduslik ja teedrajav?

Üks tore kogemus keeleõpetamisest veel: kui muidu on supermarketid jube tüütud asutused, siis elavaks ja eluliseks keeleõppeks kõlbavad need täitsa hästi. Poole tunniga jõuab väga edukalt harjutada ainsuse ja mitmuse nimetavat + ainsuse osastavat koos arvsõnadega. Ja sellise situatsioonõppe käigus, paistis, et jääb päris hästi meelde ka. Nii me siis käisime õhtuses Selveris ja studeerisime - [mahla]pakk, pakid, 5 pakki; purk, purgid, 3 purki; [koera]konserv, konservid, 6 konservi... jne, jne. Kõige lustakam ja võib-olla ka kõige kasulikum pooltund, mis ma kunagi toidupoes veetnud olen.

Kõige taga on hirm?

Ma ei tea, miks ma kogu sellest pagulasteemast nii kole põlema lähen. Miks ma tunnen, et see on ka minu asi. Ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimestega ja muus seltskonnas suud kinni hoida pole mingi lahendus, arvan ma. See praegune mullitamine võiks ju kaasa aidata Eesti ühiskonna reaalsele arvamuste paljususele - viisil, et see olekski aktseptaabel, arvata olulistel teemadel nii ja naa. Ja mitte vastupidi - et mitte keegi ei taha suud lahti teha, sest halvustamine ei lase end kaua oodata.

Arenguruumi, et empaatilisemalt arvata, on ilmselgelt ka Eestimaa parimatel poegadel ja tütardel. Näiteks Jaak Urmetiga ma justkui olen ühes paadis, aga teisipidi ei ole ka. Mulle tundub, et ta teeb oma arvamuses liiga valedele inimestele. Sest isiklikult võtavad seda ju nood, kes tahavad olla kindlad, et Euroliit ei jaga valesid inimesi valedel alustel; need, kes on lihtsalt kahtlevad ja skeptilised; need, kes pelgavad massilist majandusimmigratsiooni; kardavad tundmatust; kardavad keele ja kultuuri pärast. Ehk siis haiget saavad need, kes arvavad vaid pisut teisiti. Ja need on inimesed, kellel tõepoolest on arvamus ja kes üldiselt vaevuvad mõtlema. Need, kellest ta minu arusaamist mööda tegelikult räägib, seda arvamuslugu ei loe.
Ju see lugu kõnetas mind, sest a) ma väga pean Jaak Urmetist ja b) ma olen sisuga nõus, aga ütlemisviisiga ei ole. Ütlemisviis on kuri ja teeb valedele inimestele liiga. Ju ta siis oli ise nii hirmsasti pihta saanud. Väga pettunud? Väga-väga pettunud?

Sellesama artikli kohta arenenud arutelust sain pisut rohkem aru ühest oma kunagisest õppejõust. Mulle näib, et tema on üks neist, kes sai ebaõiglaselt pihta. Ma ei julge suvalistest mõttekatketest tema seisukohti sünteesida, aga nonde mõne kommentaarirea põhjal arvasin aru saavat hirmust, kurbusest; tundest, et tema seisukohad (enam) ei maksa - maailm lihtsalt triivib mingis soovimatus suunas. Ma pole tõenäoliselt temaga samadel seisukohtadel, aga sain ehk paremini aru.

Eesti arvamuslugude ja sotsiaalmeedia foon on hirmsasti kahte lehte. Emotsionaalselt ja sageli tigedalt. Ojulandi jt äärmuslikest hõigetest olen end lihtsalt eemale hoidnud, ma lihtsalt vihastaks, ei muud. Lugeda olen üritanud ikka neid, kelle mõtetesse jaksan süveneda. Kellest tahaks päris siiralt aru saada. Samastuda on mul enamasti lihtsam noorte ja avatud (ja naiivsete?) arvajatega vt nt seda. Aga ma usun, et asi on meeletult mitmetahulisem. Mõlemad leerid ju kardavad - kes oma välismaalasest kaasa pärast, keda ei julge eksootilise välimuse pärast üksi kodust väljagi lasta; kes kardab, et tal jääb kurjas ja kitsarinnalises Eestis lihtsalt hing kinni ja õhk saab otsa; variatsioon eelmisest: kes väga armastab seda kõike, mis siin on, aga mitte sel moel, palun. "Vastaliste leeri" hirme ma ilmselt nii hästi ei tunne, aga hirm olla natsiks sildistatud iga küsimuse ja skepsisevirvenduse peale ehk? Hirm, et Eesti areneb mingiks arusaamatuks moodustiseks? Hirm sotsiaalprobleemide ees? Hirm, et kõik on peale surutud ja ise valida ega suunata pole siin midagi (EL ütleb, Rõivas ütleb...)

Need inimesed, kelle seisukohad mingit kanalit pidi minuni jõuavad, esindavad kindlasti kõike muud kui äärmust. Esindavad erinevas soustis tervet mõistust, elutervet skepsist, pettumust, maailmapäästmishimu, naiivsust, väsimust...

Mis komplekti ma ise esindan? Mida mina kardan? Aktsepteerimatust kardan ju väga. Mulle on väga-väga vastumeelne mõte sellest, et ma ei julge oma seisukohti väljendada hirmust saada halvustatud. Eestisse sisseränne on pisike. Eesti sotsiaaltoetused on veel pisemad. Nii et välismaalasi ma ei karda. Ega pagulasi. Siiamaile sots-toetuste peale lulli lööma tulemine on üks hirmus halb äriplaan. Pigem tasub minu arvates praegu karta välismaalaste pärast. Igasugu äärmuslastest hulludel on praegu seljatagune tugev ja hullude ideede pidurid ei tööta. Ühiskondlik halvakspanu on suunatud kurjadesse arvamuslugudesse ega jaksa päriskaake kantseldada. Sisseränne suureneb päris kindlasti ja me tegelikult ei tea, mida see kaasa toob. Mina panustan avatusele ja kultuuri rikastumisele. Arvatavasti pole need muutused nii glamuursed ja põnevad nagu vahel tahaks mõelda (döneriputkad, tantsukursused ja särasilmsed eesti keele ja kultuuri õppijad), aga päris kindlasti mitte ka drastilised muutused vaesema ja kriminaalsema ühiskonna suunas nagu siin-seal kuulutatakse.

Enesejutustusi otsides - põgenemiste lood

Kersna vähiraamat - inspireeriv, väga; nii, et pool neelasin ühe ampsuga alla, teise poole panin kõrvale, et öö ikkagi - tuletas meelde minu esimese armastuse töö vallas. Hea ajakirjandus. Need olemuslood, mis mõjuvad nagu hea kirjandus või väärtfilmid. Pärast oled liigutatud ja raputatud ja mõju all.

Kuskil põhikooli lõpust kuni keskkoolilõpu veebruarini olin ju üsna veendunud žurnasse astuja. Kribisin lugusid kirjutada koolilehte, plika- ja naisteajakirjadesse, üsna mitu ja järjekindlalt. Keskkoolilõpu veebruaris sain hästi selgelt aru, et seda ajakirjandusosakonda, mida mina oleksin otsima läinud, enam Tartu Ülikoolis ei ole. Too minu oma oli ju 80ndatest.
Võtsin teadmiseks ja tegin oma plaanid ruttu ümber. Lappasin erialade tutvustusi ja semiootika jäi silma. Ja jäigi. Hea valik oli, selles ajas kindlasti. Sisseastumiskatsetel seletasin midagi kultuuriajakirjandusest, ju mul siis oli tunne, et peab hirmsasti väljund olema.
Üliõpilaslehte kirjutasin midagi pisut veel, aga mulle küll tundus, et akadeemia oli mu ära rikkunud. Tempo oli hoopis teine, aeglasem, kaalutletum, tömbim. Võib-olla oli enesekriitilisuse määr lihtsalt kasvanud. Igatahes tundus mulle, et varem olin kirjutanud kergemalt, paremini, teravamalt. Tömbi sulega ninnunännu ajakirjanduses mulle üldse ei meeldi, aga neid olemuslugusid on (mul) vist jälle kõige lihtsam kirjutada. Välja tuleb nagu halb lastekirjandus. Moosi mekk on, aga Kalle Blomkvisti ja seiklusi ei kuskilgi.

Akadeemilisse maailma elasin sisse märksa aeglasemalt. Aga see-eest põhjalikult ja sisemiselt kuidagi jube täie rauaga. Kuskil siin jääbki jutustus toppama, sest ma pole päriselt raatsinud lahti lasta. See humanitaaria ja kultuuriuurimine on ju ikka täiesti alles ja olemas. See on, nii ei ole, vähemasti mina ei näe. Ma olen ju kusagile õhku jätnud ikka mõtte, et kunagi tiiruga doktorantuuri. Ja aeg-ajalt veeretan seda, aeg-ajalt isutab, või kripeldab. Aga ainult siis võib minu meelest minna, kui kuidagi teisiti ei saa. Ja ainult siis, kui ma tean, mis asja ma täpselt ajan. Kui mulle endale tundub, et vot nüüd on anda ka. Et on, mida vahetada.

Kiireltlõppenud õpetajakarjäär paigutub sellisesse perspektiivi panduna juba üsna kiireks ja profiks põgenemiseks. Sellises perspektiivis. Kui nii jutustada. Endale olen rääkinud pigem eriti intensiivsest inimkatsest, ebaõnnestumisest, sobimatusest. Kui Kirmuse lugu on mõnel teisel õhtul ikka üsna olemas, siis kooli lugu veel üldse ei ole. Ma ei julge torkida. Ma kardan (uuesti?) väga haiget saada. Hell koht.

Hea ajakirjandus, näe, teeb nii. Tõmbab seosed ja niidid mõne hoopis ootamatu seosestiku nägemiseks.

Kuidas ma parajasti integreerun

Situatsioon: Olen viimased 4 päeva veetnud venekeelses lastelaagris vabatahtliku abikasvatajana ja kantseldanud 29 imearmsat 7-11-aastast tüdrukut, rääkinud kõigi käte-jalgadega ja kasutanud kõiki neid venekeelseid sõnu, mis mulle meelde tulevad. Kui ma purssimisega väga hoogu satun, siis kostub teiselt poolt pahatihti "Rjääkige palun eesti keeles!", sest eks mu vene keeles on kõik ilmakaared ja väljendid toredasti läbisegi, nii et see purssimine vist pigem takistab kui hõlbustab arusaamist.
Tunnen, et midagigi sellest emotsioonist, mis ma saanud olen, tuleb nüüd kohe kirja panna, sest sellise õhinaga ma võib-olla hiljem ei oska enam.
Katsun kokku võtta näituseks 3 kõige-kõige olulisemaks punktiks:

• Lapsed on imelised, lapsed on vahvad, siirad ja vähemasti nende tüdrukutega - no mina ei tea, mida vanemad neile süüa on andnud, et nad nii imelikult kohusetundlikud ja sõnakuulelikud on - toimivad kõik präänikumeetodid ja nende draamad ja tülid annab läbi rääkida ja kohati on võimalik nad leiutatud meetoditega isegi kõik korraga vait ja kuulama saada. Hetkeks.
• Need tüdrukud tunduvad samavõrd õrnad kui nunnukad - pisarad tulevad lihtsalt ja liiga teha on ka lihtne. Ja täiskasvanu - lihtsalt see fakt, et ma olen nende jaoks miski tädi, kasvataja ja täiskasvanu - omab hirmutavalt palju autoriteeti. Nad ei oska veel küsimärgistada, mida suured ümberringi teevad, ütlevad, neilt nõuavad. Ja taevas hoidku neid, et nad satuksid mõistlike inimeste kantseldada.
• Võtsin selle kogemuse ette testiks - et kuidas oleks töötada inimestega, lastega. Sest midagi selles perspektiivis mind tõmbab. Ja on just parajasti katsetamise aeg. See kontsentraatkatse ehk annab kätte kõige-kõige olulisema - et lapsed mulle üldiselt meeldivad ja kontakti tekitamine on võimalik. Ilmselt on tegemist ühe erakordselt toreda kambaga, kes seekord on sattunud. Kogenumad on nõus, et päris nii nunnukaid iga kord ei satu. Teistpidi lapsed just umbes nii võluvad ollagi, ka teistes laagrivahetustes. Ju siis ka koolides.

Vat selline hilisõhtune ports värsket läbi analüüsimata emotsiooni.

Sõiduõppija päevik: vägivallast

Autokool õpetab teadupärast elulist ja enese kohta kohutavalt palju – ehk isegi rohkem kui tehnilist. Selle suure õppimise sees avastasin end juurdlemas... vägivaldsuse üle. Ja leidsin, et viimastel kuudel olen lasknud enda kallal vaimset vägivalda tarvitada kahel inimesel – iseendal ja sõiduõpetajal nr 1. Tore, et märkasin, eksole. Ja ilmatuma tore, et mul on sellised sõbrad, kes moodustavad tõeliselt hea kaitse- ja arengukeskkonna. Näituseks L. käest sain väga konstruktiivselt, tõhusalt ja armsalt nahutada, et ma õiendavat sõiduõpetajat üldse veel pean. Tulemus on see, et enam ei pea. 

Autosõit ja üldse igasugused tehnilised praktilised oskused on midagi, mis on mulle võõras ja siiani katsetamata ja eks ma algul ikka kartsin küll väga. Siiani olen natukene pinges, suretan nagu kulda ja vigu ja lollusi teen omajagu. Muudkui maksan ja arenen. Hetkel x avastas sõiduõpetaja nr 1, et ma olen ikka veel närvis ja ikka veel teen neid vigu, mida ma tema plaani järgi enam teha ei tohiks. Päris algul oli täitsa leebe ja meeldiv, aga miskil hetkel muutus närviliseks ja ebameeldivaks - selline tingimisi sõbralikkus. Paar sõidutundi olid väga ebameeldivad ja ma päris vihastasin ja sealt edasi suutsin justkui end kehtestada ka, nii et ta võttis õiendamise poolest päris vaikseks. Nüüd viimane tund sisaldas uuesti tugevaid ebameeldivuselamusi. Tulemus on see, et ma tundsin end jube halvasti ja edenen tema tundides ilmselgelt aeglasemalt kui heas õhkkonnas. Ja õigus küll - sellist asja ei peaks nii kalli raha eest (või üldse ükskõik mis põhjustel või tingimustel) tolereerima. Nii et nüüd saan ma ka sõiduõpetaja nr 3.

Väga-väga arendav on sõiduõpetaja nr 2 (tema ma otsisin endale pärast noid esimesi ebameeldivusi) - vahva, natuke boheemlaslik inimene, kelle arusaamad ja õpetamisviis mulle väga sobivad. Ja kes on hämmastavalt tore ja rahulik, mida iganes ma ka ei teeks. Ja kiidab vahel. Ma ise arvan, et temast on väga-väga palju kasu eelkõige just "sõiduks elus ja pärast eksamit". Autokooli poolt tahan kõrvale süstemaatilisemat, rangemat ja igavamat õpetamislaadi, mis treeniks mu nõrgemaid külgi ja "eksamisõiduks". Aga sõimata saamiseks - ega isegi mitte ohuks sõimata saada - pole ma enam valmis. Nii et olgu parem tore ja flegma too õpetaja nr 3.
 

Mis mind kõige rohkem üllatab, on see, et ma enda jaoks jama keskkonda nii/liiga kaua talusin. Kuidagi vabandad välja - teiste käest oled ju kuulnud, et olla rahulik (jumal küll, ma ajan rahuliku õpetaja ka endast välja!); olukord on uus ja sa ei tea, mida oodata - siis ka talud ja tolereerid rohkem; aga äkki ma teengi nii hulle vigu, et...; võib-olla see ongi hea võimalus enesekehtestamist harjutada
Tegelikult pole jobutsemisel vabandusi. Tegelikult ei tohi endaga õiendamist lubada. Eks ma õpin ja arenen.

Muuseumitund 2: mis mõis see on - ja miks on siia vaja muuseumi

See töö, mida ma Sargveres teen, on üks paras punk. No Leila teeb siin vähemalt sama punki tööd. Punk selles mõttes, et see on otsene vastuvoolu ujumine, selle teostamine ja tõestamine, mis pole õieti majanduslikult mõistlik. Pole ei Tallinnas ega Tartus. Ega saa ilmselt eal end ära tasuma. Mina tahaks väita, et ei peagi. Et tasub ja on väärt muudes parameetrites kui raha ja majandusnäitajad. Silmasäras, inimeste uhkustundes, imetluses, eksootikas. Just täna nägin ühe proua liigutuspisaraid - ilmselt küll mitte praeguse tohuvabohu, küll aga mingite mälestuste peale, mis tal selle mõisaga seostuvad. Liigutab, läheb korda. Minu jaoks on see piisav põhjus hoida, sellele hoidmisele kaasa aidata.

Muuseumist rääkides on vist peaaegu et paras ülbus väita, et üks üsna kehval järjel pisimuuseum vajab vahendeid juurde, vajab mõistlikumaid olme- ja töötingimusi. Ülbuseks võiks see klassifitseeruda ümbritseva taustal, kus muuseumide võrku tuleb optimeerida ja kus muuseumidel peavad olema ette näidata näitajad. Rahanäitajad. Loe näituseks Maarja Vaino arvamust.
Ma väidan, et rahanäitajaid ei saa kuskil Järvamaa väikeses külas näidata, ei peagi saama ja mingil juhul ei peaks võistlema ja väga võitlema. Sellised pisimuuseumid (ja paljud muud - tasuvad või mittetasuvad - algatused ja paigad) on eelkõige sisejulgeoleku ja kaudselt rändepoliitika hoob. Annavad kaude või otse põhjuse elada - justnimelt kuskil mujal kui Tallinn või Tartu. Annavad märgi, et siin toimub ja siin on vaim värske. Väikeses mastaabis on siia vaja suurt raha, suures, riiklikus (ja alustuseks ka maakondlikus) mastaabis on vaja üsna vähest. See ei saa ilmselt kunagi suureks ja kallist ülalpidamist vajavaks muuseumiks, aga ülalpidamist on siiski vaja. On vaja otsust, et see on oluline, rohelist tuld ja seljatagust. Eks vastugi on tarvis anda - tõestada, et rohelise tule korral siin tõesti toimub ja toimibki. Siia peaks olema asja igal kohalikul (lasteaia)lapsel ja koolilapsel ja üldse võiks kohalikel asja olla. Kaugemalt tulijatega on lihtsam. Neil on niikuinii asja.

Ja kui keegi väidab, et raha, mida jagada, ju polegi, siis mulle näib see pigem otsuste ja valikute küsimusena. Kuni raha on see energia- ja väärtusühik, milles me arveldame, kuni see süsteem pole end ammendanud, seni ma väidan, et raha pole ei ilmast ega Eesti riigist kusagile kadunud. Nii et palun, aga palun, siia kaukasse!