Etendus
lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval
Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.
Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.
Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud.
Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.
Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.
Monday, September 3, 2012
Tuesday, August 28, 2012
Turistitsen Tallinnas
Päeva soundtrackid
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Sunday, August 5, 2012
Kas tunned maad 2012
Kes millega kuulsaks saab, eksole! <= tsitaat Ristolt
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Saturday, July 14, 2012
Peipsi äärt mööda Narva, Kirsikivikestest rääkimata
Selle suve rattamatkast, et päris meelest ei läeks (näe, juuksed ja hambad puhtad ja päriskohv hinge all, nüüd hea rääkida). Statistikat:
- Kai tegi pilte, eks me selle peale vist kõik lootsime
- 5 päeva ja 5 telgiööd, 6 inimest (selle seltskonnaga, jaa, võib Tartust Narva minna küll), ainult üks vihm, seegi läbi telgiseina - ilmataat armastab ..., ... ja lillekesi
- ujumiskordi minul isiklikult 7 ringis
Teekond kaartidel
1. päev: Tartu - Varnja - Kasepää- Kolkja -Alatskivi - Kallaste - Peipsiäärne võsa
2. päev: Vihmajärgne (Peipsiäärne) võsa - Omedu - Kasepää (Jõgeva mk) - Mustvee - Alajõe - Karjamaa
3. päev: Karjamaa - marjamaa - Vasknarva - Kuremäe - Kurtna järved
4. päev, rattaga jupiti: Kurtna järved- Jõhvi, bussiga Jõhvist Narva => Modern => Narva linnus => sjupermarket ja õhtul ratastega Narva - Narva-Jõesuu - maaliline maaliline sääserand
5. päev Narva-Jõesuu - Sillamäe - Toila - Kohtla-Järve - Põld
6. päev: varavalges Kohtla rongijaama Narva-Tallinna rongi peale - Tapal rongivahetus => Tartu
Kokku ümmarguselt 305 km (eriti ümmarguselt 300, eksole)
Muljetuskatkeid:
Ma ajasin Peipsiäärt ja Narvat peale vist küll juba eelmise aasta rattamatka planeerimise aegu, eks ma vist ikka eksootika peal väljas olen. Vanausulised ja Ida-Viru, värviline sibulatee, õigeusk ja Ida-Viru tondilinnad, üks jälle natukene teistsugune Eesti nukk, mida ju tegelikult üldse ei tunne. Tööstus, eelarvamused, pankrannik. Mina näiteks käisin Narvas teist korda elus (Eesti suuruselt 3. linn).
Oli väga venekeelne ja -kultuurne matk, juba Varnjast peale. See "venesuse" määr ja tonaalsus küll varieerus suurel määral, vanausuliste tänavkülad on hoopis teistsuguse meeleoluga kui näituseks Narva-Jõesuu slaavihõnguline kuurort ja sellest omakorda erinevad on tööstus/stalinistlik/paljuski mahajäetud majadega Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva. Kui zoomida veel natuke, on kõik need ka omavahel päris erinevad, aga lahmimise korras kõlbab ühte potti panna küll.
Mis eelarvamustesse stiilis "nagu Venemaa..." ...teed/...korrasolu/...mentaliteet puutub, siis Narva turismiinfos ja kõrtsis Modern räägiti meiega väga korralikku eesti keelt, Sillamäe Konsumis ka. Kaiga täheldasime vist üsna ühtemoodu, et Narva sildindus oli eestikeelne sedavõrd, kuivõrd keeleseadus just häda-hädapärast nõuab (?), siseturismile orienteerunult räägitakse ja kirjutatakse eesti keeles küllap ka, Sillamäel ja Kohtla-Järvel oli seesama sildindus juba märksa eestikeelsem.
Narva tänavate kohta naapalju, et jalgrattaid, lapsevankreid, ratastoole ses linnas vist küll pole, vähemalt minu silm ei haaranud ühtki rattatee märgistust + kohtasime vist küll eranditult kõrgete äärekividega kõnniteid. Augud ka.
Suvine Narva ei mõjunud küll mitte selle pimeda-kõleda tondilinnana nagu ma teda talvisena mäletasin. Turiste oli, rohelust oli, head teenindust ja toitu kohtasime ka.
Kommentaar purjakil (?) onult, kes kuulis meid eesti keelt kõnelevat:
- Mis te sinnapoole lähete, kui te eesti keelt räägite! Ma olen narva eestlane... (Kuldar rääkis onuga pikemalt, mina ei jaksanud suurt keskustelutada, et miks me sinnapoole minna ei võiks ja mis ta oma narva eestlusest veel mõtleb).
Kolledži uus kerkiv hoone oli minu silmis pisut kummaline oma nokaga.
Narva kohta veel: Vot, üles leidsin: 3,81 % eestlasi viimase rahvaloenduse järgi. 64057 elanikku => Narva arvudes <= lõbutsetagu, siin on kõiksugu fakte, a la Narva pikimad ja lühimad tänavad ja edukaimad olümpiaadidel käijad nimepidi. Ärahirmutatud eestlasi võiks huvitada peatükk "turvalisus", aga neist numbritest millegi väljalugemiseks peaks ma omama võrdlusmaterjali.
Folkloristlikke ja ideoloogia-alaseid tähelepanekuid:
Folkloristi kiiksuga vaadates oli väga põnev Meriküla mänd ehk Musumänd ehk Šiškini mänd. Just see imponeeris mulle, kuidas on segunenud pulmarituaal, mis minu meelest võiks minna ühte patta Russalka ja tabade kinnitamisega ning hiiepuule lintide kinnitamine, mis oleks justkui hoopis teisest ooperist, sestsamusest maausu/taarausu ooperist.
Mälestusmärgid ja nende juurde kuuluv info oli põnev, just II ms mälestusmärkide tutvustused ja retoorika, a la fašistide vastane võitlus, sangarid ja isamaa vabastamine. Kuldari sõnul olla nt atlases n mälestusmärgi tutvustus lahendet väga neutraalses laadis. Ise ta tegi ühest järjekordsest fašistide vastase võitluse mälestusmärgist vahva kokkuvõtte: "Mälestusmärk neljakümne neljanda aasta sissetungi auks" (!) Ajaloojutustused - et kuis on õpetatud "meid" ja "neid" ja kuidas me näeme, mõistame ja retooritseme.
- Kai tegi pilte, eks me selle peale vist kõik lootsime
- 5 päeva ja 5 telgiööd, 6 inimest (selle seltskonnaga, jaa, võib Tartust Narva minna küll), ainult üks vihm, seegi läbi telgiseina - ilmataat armastab ..., ... ja lillekesi
- ujumiskordi minul isiklikult 7 ringis
Teekond kaartidel
1. päev: Tartu - Varnja - Kasepää- Kolkja -Alatskivi - Kallaste - Peipsiäärne võsa
2. päev: Vihmajärgne (Peipsiäärne) võsa - Omedu - Kasepää (Jõgeva mk) - Mustvee - Alajõe - Karjamaa
3. päev: Karjamaa - marjamaa - Vasknarva - Kuremäe - Kurtna järved
4. päev, rattaga jupiti: Kurtna järved- Jõhvi, bussiga Jõhvist Narva => Modern => Narva linnus => sjupermarket ja õhtul ratastega Narva - Narva-Jõesuu - maaliline maaliline sääserand
5. päev Narva-Jõesuu - Sillamäe - Toila - Kohtla-Järve - Põld
6. päev: varavalges Kohtla rongijaama Narva-Tallinna rongi peale - Tapal rongivahetus => Tartu
Kokku ümmarguselt 305 km (eriti ümmarguselt 300, eksole)
Muljetuskatkeid:
Ma ajasin Peipsiäärt ja Narvat peale vist küll juba eelmise aasta rattamatka planeerimise aegu, eks ma vist ikka eksootika peal väljas olen. Vanausulised ja Ida-Viru, värviline sibulatee, õigeusk ja Ida-Viru tondilinnad, üks jälle natukene teistsugune Eesti nukk, mida ju tegelikult üldse ei tunne. Tööstus, eelarvamused, pankrannik. Mina näiteks käisin Narvas teist korda elus (Eesti suuruselt 3. linn).
Oli väga venekeelne ja -kultuurne matk, juba Varnjast peale. See "venesuse" määr ja tonaalsus küll varieerus suurel määral, vanausuliste tänavkülad on hoopis teistsuguse meeleoluga kui näituseks Narva-Jõesuu slaavihõnguline kuurort ja sellest omakorda erinevad on tööstus/stalinistlik/paljuski mahajäetud majadega Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva. Kui zoomida veel natuke, on kõik need ka omavahel päris erinevad, aga lahmimise korras kõlbab ühte potti panna küll.
Mis eelarvamustesse stiilis "nagu Venemaa..." ...teed/...korrasolu/...mentaliteet puutub, siis Narva turismiinfos ja kõrtsis Modern räägiti meiega väga korralikku eesti keelt, Sillamäe Konsumis ka. Kaiga täheldasime vist üsna ühtemoodu, et Narva sildindus oli eestikeelne sedavõrd, kuivõrd keeleseadus just häda-hädapärast nõuab (?), siseturismile orienteerunult räägitakse ja kirjutatakse eesti keeles küllap ka, Sillamäel ja Kohtla-Järvel oli seesama sildindus juba märksa eestikeelsem.
Narva tänavate kohta naapalju, et jalgrattaid, lapsevankreid, ratastoole ses linnas vist küll pole, vähemalt minu silm ei haaranud ühtki rattatee märgistust + kohtasime vist küll eranditult kõrgete äärekividega kõnniteid. Augud ka.
Suvine Narva ei mõjunud küll mitte selle pimeda-kõleda tondilinnana nagu ma teda talvisena mäletasin. Turiste oli, rohelust oli, head teenindust ja toitu kohtasime ka.
Kommentaar purjakil (?) onult, kes kuulis meid eesti keelt kõnelevat:
- Mis te sinnapoole lähete, kui te eesti keelt räägite! Ma olen narva eestlane... (Kuldar rääkis onuga pikemalt, mina ei jaksanud suurt keskustelutada, et miks me sinnapoole minna ei võiks ja mis ta oma narva eestlusest veel mõtleb).
Kolledži uus kerkiv hoone oli minu silmis pisut kummaline oma nokaga.
Narva kohta veel: Vot, üles leidsin: 3,81 % eestlasi viimase rahvaloenduse järgi. 64057 elanikku => Narva arvudes <= lõbutsetagu, siin on kõiksugu fakte, a la Narva pikimad ja lühimad tänavad ja edukaimad olümpiaadidel käijad nimepidi. Ärahirmutatud eestlasi võiks huvitada peatükk "turvalisus", aga neist numbritest millegi väljalugemiseks peaks ma omama võrdlusmaterjali.
Folkloristlikke ja ideoloogia-alaseid tähelepanekuid:
Folkloristi kiiksuga vaadates oli väga põnev Meriküla mänd ehk Musumänd ehk Šiškini mänd. Just see imponeeris mulle, kuidas on segunenud pulmarituaal, mis minu meelest võiks minna ühte patta Russalka ja tabade kinnitamisega ning hiiepuule lintide kinnitamine, mis oleks justkui hoopis teisest ooperist, sestsamusest maausu/taarausu ooperist.
Mälestusmärgid ja nende juurde kuuluv info oli põnev, just II ms mälestusmärkide tutvustused ja retoorika, a la fašistide vastane võitlus, sangarid ja isamaa vabastamine. Kuldari sõnul olla nt atlases n mälestusmärgi tutvustus lahendet väga neutraalses laadis. Ise ta tegi ühest järjekordsest fašistide vastase võitluse mälestusmärgist vahva kokkuvõtte: "Mälestusmärk neljakümne neljanda aasta sissetungi auks" (!) Ajaloojutustused - et kuis on õpetatud "meid" ja "neid" ja kuidas me näeme, mõistame ja retooritseme.
Wednesday, May 9, 2012
Luksushariduse kiituseks
Ei jõua mina ära imestada, kuidas mu maka saab tõepoolest Juhendamist suure tähega. Kusjuures ju mitte eelduselt, et ma ise möku olen ja mõelda või kirjutada ei oska. See on väga demokraatlik ja vabu käsi andev ja salliv juhendamislaad. Vaid lihtsalt ongi päris pühendumine. Ja pole vist minu asi mõelda, et kuidas juhendaja jõuab (sest ega ma sellest aru ei saa ka mitte), minu asi on tänulik olla. Seeju ongi minu arusaamise järgi päris-ülikool.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.
K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.
K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.
Tuesday, May 8, 2012
Et mis must alles jääb
Ei ma hakka surema ühti, aga eks ma olen mõelnud küll, et mis ma tahan endast siia ilma kiirata, anda, jätta, pärandada. Heledust ja helgust, biit sobib ka, aga olgu parem hea ;)
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Sunday, April 8, 2012
Annele
Kullake, ilusat sünnipäeva!
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Mooni käekiri: Pärnu, 10:00 dejavu
5 autot - Poola piir
Katu annab ülevaate pealesaadud autode markidest ja võtab kokku, et: Ühesõnaga kõik masinad olid praktiliselt viimasepeal (va Ford)
27. mai ja 2005 kui me peax lõplikult ajataju kaotama.
Ooooo - sürr! Väga sürr. Tšehhis. 2 päevaga - 6 autoga. Läbi Poola Sassiga ja Terminaatori ja Tinasõduri ja lastelauludega. Öövalves. Oleme turvalised. Lageda taeva all ~lagedal platsil mingi ringtee ääres. A la bensukas. Tähistaevas. Poolas oli 33 ja 38 C. Praegu meeldivalt jahe. Ja ritsikad laulavad. PS Passin PUNAST kuud.
28. mai 05.00 Anne võtab valvekorra üle. HEA uni oli. Eelmised 2 päeva uskumatud siiski - nii kaugel nii vähese ajaga. Katu ja Moon magavad nii nummilt :P
Päike paistab juba üle põõsaste - ikka esimesena tuleb pea soojaks saada.
Tiboriga Tšehhi-Austria piiri. Edasi lennukiga Viini (kesklinn on ilus küll, aga suured linnad pole siiski päris toredad kohad). Auring Viini mustlas-moslemi-tööstuslinnaosas. Siia turistid juba ei satu! Tegelikult "natuke" valus. Aga saab küll Tondilt Narva.
Hea tava kohaselt oleme pärast südaööd Sloveenias ja Severina juures. Voodi.
Viin - juuakse palju (6 h päikeses kottidega), aga peale ei võeta. Õhtuks oleme nii väsinud, et alles 3. kord sain aru, et Moon räägib viina asemel Viinist.
2. juuni. Naine Ljubljanasse. Mu elu parim käeviibutus (et tema sõbranna). Blanca.
3. juuni, päev nr 9
Kodune hommikusöök kenade sloveenia kuttidega (loe: nemad valmistasid). Ja Koperisse sõit. Portorož. Väga nunnu => rannas nagu turistid.
Hääletasime väikesi otsi ja veel päikest.
Lõpuks jõudsime ka Horvaatiasse. Väike turismilinn - Vrsar. Vanalinn ja vaateplatvormid. Kotid jätsime mere äärde põõsasse. Hukust päästsime:
dokumendid&raha
Mooni lõpukleit
Katu pesu (piisab kõigile)
Anne roheline kleit (pesu pole vaja)
juuksehari
hambaharjad
Katu fotokas + Anne 2 filmi
LOGI + pastakas!
Anne rätik
cd-pleier
suits + tikud
päikeseprillid
telefonid
hügieeniline + nöör
küünal (jutupunkt)
Jutupunkt minu poolt ka, praeguseks. Järjejutt jätkub ühel ilusal hetkel. Mul hakkas film küll jooksma.
Subscribe to:
Posts (Atom)