24.11 hommikul arvan ma, et ootused on kole kõrgele aetud, st eks ma ise, ilutegija.
Kui guugeldamise peale - et mida ma siis vaatama lähen - tuleb nt selline muljetus... Ai-ai!
http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/2011/12-karamazovit-von-krahli-teatris/
Sellesse kursusse ma usun küll kinnisilmi. Näis.
Olemise soundtrack on eile hom´kust peale "Vaikuse laul", muudkui ketran.
Thursday, November 24, 2011
Saturday, November 5, 2011
Vene keele õppest hüppes, korraks
Manifesteerin hoopis, endale. Avalikult.
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Mina usun endiselt (ja ilmselt jäängi, arvan ma), et mõned asjad siin maailmas on pühad. Võistlemisest, kaotamisest, võitmisest ja muudest hierarhilistest egomängudest lihtsalt üle, asuvad teises paigas, skaalatuses. Ja mul lähevad silmad täiesti särama, kui ma sellist usku ja arusaamist veel kohtan, või arvan end kohtavat. Ilusaid inimesi. Miskis mõttes ju siis minu inimesi.
See on ka äkki mingi hullus? Või siis just see polegi. Mulle tundub, et pole.
Teisi hullusi on ka, küllap igasuguseid ja hästi palju ja eri intensiivsustes. Mulle tundub, et kui oma piirid väga-väga paika panna, väga kindlalt endaks jääda, siis saab hullusega kaasa minna, ise ka hull olla, ennast ega teisi katki tegemata.
Mulle tundub, et ma olen miskis mõttes taaskord ühest lapsepõlve (süütute-muretute mängude) kihist välja kukkunud/visatud/astunud. Mitte Pipi-pillide kaotamise mõttes. Aga mingi kaitse on maas. See kaitse, et saab naiivselt naiivne olla. Aina enam tuleb ju vist teadlikult naiivne(?) olla. Hoida, lahus hoida, endale hoida kui vaja, piire tajuda, miskis mõttes rohkem vastutada. Aga küllap kingitused ja koormad tulevad alati koos mingi jaksuga. Ja lillekesi maailm hoiab, sest miks ta ei peakski.
Jah, mina olengi punkar! :)
6.11
Ühikalugude lisanduseks:
Eile, nii vara kella ühe ajal päeval, arvan ma. Meie tubakond oli enam-vähem üleval juba igal juhul. Kopp-kopp. Ukse taga meie Uebanda-naabripoiss.
- Kuule, et kjuidas kontsert oli?
- Mulle meeldis! (Aune kapi tagant, et talle ka meeldis)
- Enjergia ei olnud õige. Mjeil on uus trummar, ja siis ma pjidin temaga ka tegelema...
Ühesõnaga, murelik Migel (või Deniss, nagu meie teda kutsume) - et kas energia ikka voolas, ja kuidas publiku seast oli. Tavaliselt ta käib soola, vetsupaberit, leiba vms laenamas. Peaks ennast järgmine kord ekspertarvamuste (ja soola, soola ka) ja heade naabrussuhete eest listi nuiama, noh, et üks tasuta sissepääsemine oleks küll nagu ä teenit.
Tegelikult peaks talle edasi ütlema küla peal kuuldud arvamused ka.
Tunde soundtrack, reedest saadik voolan selles rütmis: http://www.youtube.com/watch?v=lvP4zvM_uXI
Ühikalugude lisanduseks 2:
Kui ööd ei lase magada.
Või meie uus pereliige, kes saabub kell 2 ja terve tuba on tantsu ja tralli täis.
Ja kui ma ajuti teravalt tunnen, et mina olengi õnnelik, just nii ja siin ja praegu nagu ma olen.
Ja kuidas kõik minu EE pärast nii armsalt mures on... see on suisa armas.
Ja kuidas ma olen ära õppinud südamerahulikult/hingerahuga lällama, päris tõsiselt kohe. Kah oskus (võime? aeg selline?)
Monday, October 24, 2011
Sünnipäeva (alustuse)ks
Kezdődött feissinduses ja telefonis ja.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.
Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.
Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.
*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.
Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.
Ja siis, kui Aune pani selle loo mängima, tuli mul korraks jõulutunne. Või selline - püha tunne. Või siis sünnipäevatunne.
Sel aastal tuleb sünnipäev teisiti. Olen muuhulgas vähem mingeid kindlaid asju ootama hakanud, ja see vist võtab sünnipäevatundetuse hirmu ära. Olin täna/23./ pea päev otsa sirakil ja haige, täitsa vale ajastusega nagu ikka. Ja haige ka vist natukene mingite sisemiste kokkujooksude pärast, ei mitte puhas külmetus - kuigi sellega, külmetamisega, aitasin ma ka ennast täitsa lahkelt. Ja Auntsikene tõi mulle poest sidrunit ja taruvaiku-saialille (ja mina, mina tahtsin läbi poolune öelda, et mis sa tood, ma saan ISE ka! ma ikka üldse ei lase ja luba enda eest hoolitseda, see tuleb nii automaatselt - tahan ära õppida hoolitseda laskma).
Nüüd läksin jalutama, oma tänavasse korraks. Näpu otsas Eda kingit võtmehoidja (otsas võtmed) - see hoidja võiks kunagi hoida Päris Kodu võtit ka, eksole. Kusjuures sama asja ma mõtlesin, kui ma emme-vanaema sünnipäevaraha eest panni ostsin. Et sellest saab kunagi Päris Kodu Pann ehk. Oh mind küll, et see pesapunumismaania (mõte) mind rahule ei jäta. Aga olen selline, siis olen. Leppigem. Ja Auntsikene koob mulle juba tükk-tükk aega kindaid, kihnu mustriga, pehmed-pehmed. Auntsike on veel endale keelamisõigusi ka võtnud, ei luba külmetada ega tervist rikkuda ega midagi. Ja Lona ütles midagi armsat ja hoolitsevat haigena vaikselt kulgemise kohta. Ja mu lemmiknaabripoiss ütles pärast pikka kõrtsitamist, et ehk on nüüd mu sügiskaamosega kööga. Selliste asjade peale peaks mõtlema, kui parajasti aga-mul-ei-ole-ümberringi-mitte-kedagi enesehaletsushalin peale tuleb. Aga no ega siis ei mõtle ju.
Homne päev tuleb ehk aeglase kulgemise ja "Novecento" lainel. Ma loodan, ma tahan, ma palun, et kõik sujuks ja teatriime sünniks, just nagu peab. Olen ehk ära teeninud, ma loodan.
Siis, kui on juba ülehomme:
Jah, sujus vist. Minu esimene etenduskorraldus. Üht või teistpidi väga minu inimestele, kasvõi lihtsalt selle lavastuse kaudu minu inimestele.
Ja sain ja suutsin ise ka päriselt vaadata, äraveendult vaadata, mitte selle korraldusärevusega ainult. Sest ainult nii polnuks õige. Tõuge tuli ju sellest, et ma ISE tahtsin näha. Ja teistpidi ka polnuks õige, vististi, esimese otsa minu jaoks korstnasse minek kuulus ka asja juurde, sest ainult endale sellist asja ma ju ilmselgelt ei kutsunud. Aga vist sai tasakaalu, ma ise olen päris rahul.
*Pole oma nännisse veel õieti süvenenudki. Inimesed on ikka nii toredad ja ilusad ja head. Märkavad, noid väikesi asju ("Jõe ääres istuja nööp"!). Ja Liisikest nägin vist natukene teise külje pealt "kui tavaliselt" (tüdrukum, karmim!), äkki see on suhtlusliigutuste laiendamine - et näitad ja näed natuke laiemat skaalat.
*Olen hakanud kohtuma kõiksugu kummaliste ja huvitavate inimestega - mulle nii sobib, ju see on ka mingi variant peegeldamisest ja peegeldumisest
*Tahan-tahan küll, et 26 oleks rõõmu aasta
* Ja kui veel tellimusruumi on (on vist küll, jah?), siis tahaks vaikset luulest proosale üleminekut, ütleme, poeeme tahaks nüüd. Natuke pidevamat ja stabiilsemat ja seda konkreetsema, argisema seljatagusega olemist. Aga noh, eks see katkendliku/plahvatuste/luule aeg on muidugi nii kaua kui ta ise tahab. Idülli. Ma tean küll, kuis see käib. Nii idüll kui ka idülli tulek -või ma arvan, et ma tean. Aga seal on konks sees, Õnnepalu mantraks kujundet konks. Ja selle konksuga lihtsalt jõu ja tahtmisega ei saa.
Peaaegu, et tütrega restoranis
M6tle: kui Carolina helistas. Ja kontsert.
Monday, October 17, 2011
Kohustuslik õppefilm maailmaparandajatele
Käisin just "Uut Maailma" vaatamas. Ja oli säändne, jah, natuke melanhoolne ja masendav, nagu mind oli ka hoiatet.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.
Thursday, October 13, 2011
"Siid"
Alessandro Baricco.
Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.
Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.
Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.
Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.
Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.
Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.
Tuesday, October 11, 2011
Soe tunne
Sõprade laul, võtsin kohe mitmes mõttes isiklikult. Ja saatsin mõttes edasi ka.
Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./
Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.
Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./
Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.
Friday, October 7, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)