Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.

Guajaana 2

Tahad, ma teen sulle matkakäru?

Sättisime end ühel laupäeva hommikul jalgsimatkale.
K: Me kaalume need kotid ÜLE ja kui sinu oma on raskem, siis sa annad ülejäägi ÄRA!
[Nojah, mis mul ikka vastu vaielda, seda enam, et mu koti suurus ja tühjus polnud mingi argument, kui panna võrrandisse ka see, et ma olen selgelt füüsiliselt nõrgem]
K: Nii, 1,2 kg asju mulle!
[kougin porinal šokolaadisaiad välja ja annan ära]
K: Nii, see on 500 grammi, 700 grammi veel! Anna vesi mulle!
M: Ei anna vett, mu kott läheb tasakaalust välja.
K: No anna siis midagi muud! [ohkan raskelt ja kougin võiku ka välja, rahu ja range sooline ja kaaluline võrdõiglus saab selleks korraks maapeale]

K: Tahad, ma teen sulle matkakäru?
M: ?
Matkakäru olla loodusteadlaste sõbralik komme üksteisele märkamatult jama matkale kaasa sokutada. Nii leiavad kotti tee puuhalud, tellisesuurused raamatud, triikrauad, suured peeglid ja muud luksusasjad. Mina matkakäru ei taha, aga oma kotti ja tavaari tahan küll ISE kanda ja midagi on minus sellist küll, mis ütleb, et see kott ei pea mitte kergem olema kui Kuldaril. Tema on kohati sellist nägu, et tahaks kanda oma kotti, minu kotti ja mind veel takkaotsa. Meie ISEd kohati põrkuvad ja enamasti tekib sellest armsaid naginaid.
Jalgsimatka pikkus on tsiviliseeritud teedega alguses ja lõpus kokku 22 km, 18 km metsateed. Raskustase on miski reisijuhi järgi kõige raskem. Mina ei oska suurt midagi kahtlustada, 18 km kõlab 2 päeva kohta sihukese kökimökina. Tegelikult pole teps mitte kökimöki ja lihased saavad tõustes, laskudes ja turnides paraja koosa, tempo on umbes 2 km tunnis. Algusosas paterdame mudas ja ühest jõest tuleb ka läbi minna. Mulle üle rinna ja vool viib mu ujuma. Kotiga koos ma sealt ise läbi ei saaks. Sel korral lasen oma kotti tassida küll, iseennast siiski mitte. Natuke raske on. Hästi ilus on. Väljakutsuv. Sunnib võtma ühte sammu korraga. Mis minu jaoks salvestub metafoorina elust või näituseks ka kooselust. Oskaks vaid samm korraga minna, mitte karta, oodata, probleemitseda tõusude ja languste pärast mis nuka taga tulla võivad. Ehk tuleks matkadel käia ja õppida seda samm korraga elamist.
Ilm on suurepärane, vihma me õigupoolest ei saagi ja tapva päikese eest kaitsevad puud.

Minu suur-suur lemmik sel matkal on seest tühi hiidpuu, kus helgivad nahkhiirte silmad ja valitseb täielik vaikus. Natuke nagu kirikus.

Öösel magame võrkkiikedes.

Matka sihtpunkt on pühapäevane Cacao küla. Cacaosse jõudes poetan, et ma pole varem korralikul jalgsimatkal käinud. Rattamatkal küll ja häälega tuuritanud, aga mitmepäevasel jalgsimatkal mitte. "Nojah, et siis sina said oma matkaristsed Guajaana vihmametsas..." Sain jah.

Cacao külas elavad Laosest pärit hmongid, kes tulid siia 1970ndatel aastatel sõjapõgenikena. Minu jaoks muljetavaldav ja imetlusväärne on see, et nad on oma pagulasestaatusest hoopis midagi toredat ja uhket vorminud. Ühtlasi pannud püsti oma küla ja omakeelse mikroühiskonna, vanem generatsioon prantsuse keelt väidetavasti ei oskagi. Igal pühapäeval on Cacaos turg, mis on paras turismimagnet. Turul müüdav supp jm toidud on tõesti maitsvad.

Nii et samm haaval matkamine saab Cacao näol vägagi väärikalt auhinnatud. Lisaks turule käime putukamuuseumis ja väga mõnusas ujumisaugus ujumas. Matkahammas on verel, ma nüüd natuke uurin seda asja Eesti matkaradade kohta ja olen pakkumistele täitsa avatud. Oandust Iklani on nagunii juba suvest saati isutanud.

Jätkub

Guajaana 1

Kuu aega Prantsuse Guajaanas. 4 põhjalaius. Temperatuur u 22-32 kraadi, valdavalt 30 kanti. Peakorter 60 km kaugusel pealinnast vihmametsas. Vihmahooaja kõige kuivemal ja kaunimal-päikesepaistelisemal kuul. Väga heades kätes ja hästi hoitud. Euroopa Liidust nina välja ei pistnud.

Väidetavasti olla uute asjade tegemine ja katsetamine kasulik. Guajaana reisi jooksul sai päris uusi asju tehtud ja kogetud õige ohtrasti ja intensiivselt.

Esimest korda...

...Pariisis. Kogu selle pompöössuse keskel. Minule mõjus tema külma ja üksildustunnet tekitavana hoopistükkis. Mul oli Pariisis väga tore hõust, nii et ma sain olla külaline mitte (ainult) turist. Antoine näitas linna ja rääkis juurde. Aga külmatunne linna osas jäi.

Guajaanast tagasi tulles uuesti Pariisis peatudes käisin purumagamata olekus Quai Branly muuseumis. Antropoloog minus hakkas vaidlema muuseumi kontseptsiooniga, unise porina saatel. Püsiväljapanek püüab nimelt hõlmata mitte-lääne kultuure (non-western). Unine porin kõlas umbes nii, et kuis me saame piiri tõmmata ja miks see piiritõmbamine vajalik on – kui dialoog, siis topitagu juba kogu maailm ühe katuse alla. Kuidas nii, et lõikame Euroopa ja USA välja?! Näitame „neid“ ilma „meieta“? Jajah, eks mul on koolitus selline, ideoloogiline.

...lendasin ajas-ruumis naa pikalt, Euroopast välja, Prantsuse emamaalt non-western Prantsusmaale. Prantsuse Guajaana Lõuna-Ameerikas on teistmoodi muidugi. Teistpidi oli ja jäi kuidagi kodune tunne. Mets on ikka roheline ja taevas oli kohati hall ja vihma sadas ja ilm vaheldus. Minu kodutunne on vist küllap mu inimestes kinni, nii et Kuldaril külas olles olin vägagi kodus, isemoodi kulissid olid vaid.

Minu sealoleku esimesel pühapäeval kõndisime suletud kullauurimisjaama. Mõned aastad tagasi taheti sinna kullakaevandust rajada, ei läind läbi. Vaat see paik tekitas küll „Sada aastat üksildust“ atmosfääri. Vihma kallas tol päeval ohtralt (soe-soe vihm, mis teeb pesuni märjaks) ja see vihmas ligunev, lagunev, räämas uurimisjaam. Puhta Marques´i maailmast.

Samal õhtul viisid poisid mu bambuse metsa. Ei-ei, käik ei olnud ette nähtud mitte minu lõbustamiseks, vaid kuulus tööülesannete hulka – vist 400 kg bambust tuli metsast välja tuua. Bambus lõhnab hästi! Ja too mets oli justkui „Harry Potterist“ välja karanud, teate küll, see Hagridi mets!

...Esimest korda tundsin teravalt puudust autojuhilubadest ja prantsuse keele oskusest. Juhilubade suunas plaanin end liigutada, prantsuse keelega mul ühtki suurt plaani pole.

Pr Guajaana on autoriik (maal ja metsas elades saab küll muidugi igast riigist autoriik), kus eluviisi tuleb sisse arvestada liiklusummikud ja pikad tagumiktunnid ja suur bensukulu.

...elasin naa pikalt maal. Jah, ma olen linnatüdruk, ma pole kunagi varem kuu aega maal elanud, päris maavanaema mul ka pole. Koristasin kanalat ja korjasin mune. Korjasin seda ja siis teist taime. Sääsed sõid ja päike võttis. Esimene nurgapealne pood, hiinakas, oli 30 km kaugusel. Poe ees, muide, napsitasid ikka üsna samasugused papid, lihtsalt pisut tumedama nahatooniga kui meil siin Eestis.

...mustade kultuuris, silma ja Wikipedia järgi on oma 60-70% sealsetest inimestest erineva tumedusastmega tumedat nahatooni.

...puutusin kokku illegaali-teemaga. Kuna Pr Guajaana on Lõuna-Ameerika palgaparadiis ja ametlik alampalk on Prantsusmaa miinimum, u 1200 eurot, siis on rahateenimise eesmärgil Brasiiliast või Surinamest tulijad võrdlemisi tavaline nähtus. Tullakse läbi džungli ja dokumendikontrollita, mõistagi. Vahel jäävad inimesed kadunuks. Suurematel maanteedel kontrollitakse aeg-ajalt dokumente, valgete dokumendid huvitavad politseid märksa vähem.

...puutusin kokku miskitsorti klassiühiskonnaga. Mede enda minikülaski - st turismitalus, kus Kuldar töötab - näis valitsevat miskitsorti töölistehierarhia. Eestlaste, st väärtuslikuma (ja kallima) tööjõu maja oli märksa kobedam kui ajutisemale, lihtsamale ja odavamale tööjõule mõeldu. Majahoidja Kristina, u 50-aastane Colombiast pärit naine, oma jalga näituseks kanalasse ei tõstnud :)
Kristinale ma plaanin pühendada siin all- või ülalpool veel mõned põhjalikumad read, ta on üks paras frukt - ja samal ajal võitis tükikese mu südant. 

...sõitsime purjekaga paradiisisaarte väljanägemisega Kuradisaartele, mis tegelikult on 100 aastat täitnud vangikoloonia ülesannet. Praegu turistilõks. Prantsuse Guajaana on üks väga funktsionaalne riik - kui 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi keskpaigast saadeti sinna emamaalt kaake jm soovimatut kontingenti jalust ära, siis nüüd on see Prantsusmaale ja Euroopa Liidule kasulik eelkõige Euroopa Kosmoseagentuuri pärast.

...läbisin oma esimese korralikuma jalgsimatka. 18 km, mis kõlab kilometraažilt kökimökina, aga polnud seda maastikul teps mitte. Nii vahvalt proovilepanev oli, et hammas jäi verele. Telkimise asemel riputasime end ööseks võrkkiigega üles ja ümbritsesime sääsevõrguga.

...sain ettekujutuse, misasi on putukate ööpüük.

...sain oma päris esimese autoteooria tunni :)

...vehkisin pärast mõningast umbusku võsas pika noa ehk matšeetega
...kuulsin Kuldari suust oivalisi lugude esitusi, menüüsse kuulus linnanimede tekkemuistend Cayenne´ist ja Belemist ja... muinasjutt õhupallist, koerast ja kassist nimega Kass

Muljetused jätkuvad

Hirm ja segadus

EPLi "mis meist saab" rubriik muudab mind peaaegu ülevõlli emotsionaalseks ja siin on hea koht ennast välja elada ja mõelda. Korra isegi mõtlesin, kas mul oleks sesse diskussiooni midagi lisada, aga siis sain aru, et see on mulle stilistiliselt vastuoksa + ma olen LIIGA emotsionaalne ega taha teps mitte samas ämbris kolistada, et esitada seda muret - mis on täitsa asjakohane ja millega ma olen väga nõus - kuidagi natukenegi halisevalt.

Ma olen teemal "mis minust saab" absoluutselt riskigrupis ja mul on kohutavalt vedanud, et mul on erialane töö, eksole. Hästi tore töö. Ilmatuma toredad töökaaslased.
Ja siis on see tunne, et ma teen oma tööd kirega küll ja nii hästi kui ma iganes oskan. Aga no ei ole tegelikult rahul. Ja edasiliikumismõtted ilmselgelt haakuvad mis-must-saab teemaga ja tekitavad hirmu ja ärevust küll. Aga hirmust ei taha ma end küll nüüd juhtida lasta. Siit vist see asja emotsionaalsus, et puudutab nii mis mühiseb.

Iseenesest mulle väga-väga meeldib, et see diskussioon õhus on. Midagi on õhus juba jupp aega ja see on hea. Kuni õhus ja väljendatud ei ole, seni ei muutu midagi. Julgus häält teha ehk kusagile ikka viib, ju. Iseasi, et tahaks, et see diskussioon ei oleks nii kuri ja lahmiv. Realistlikkus on tore, hirmutamine ei ole. Maa peale toomist ehk vahel on vaja, halvustada küll mitte. Ma isiklikult tundun endale üsna maa peal olevat töö-palga-tööturu teemal, enda kohta (kes ma olen üks paras pilvepassija loomult) - ja teistpidi arvan ma enda ümber nägevat liigpaljugi maa peal, peaaegu et murumadalat olemist. Nii ma ei ole nõus! Nii maa peal ma ei taha olla, et õhku ja avarust pole, siis kaob tõesti visioon ära, aga just visioon ongi ju ometi see, mis viib ja tõmbab ja silmi säravana hoiab.
Mulle vist meeldiks üldse see diskussioon kuidagi... rohkem intelligentselt. Või selle diskussiooni järgmine aste, et mis ja kus viltu on. Võib-olla ei meeldiks ka - see puudutaks veel enam ja teeks veel enam emotsionaalseks kui lahkamisele tuleks küsimus, et mis värk on kehva palgaga kõigil neil kõrgharidusega aladel, kus see lihtsalt ongi täiesti sisse juurdunud ja norm (eesti keskmisega ma olen viimsel ajal täitsa kursis ja sealt edasi saab ju küsida ja võrrelda ja mõelda küll). Siis ilmselt tuleks nokk, st klaviatuur lahti teha küll, see on juba väga minu kapstamaa.

Aastakokkuvõte pärast maailmalõppu

2012 oli, ma ütleks, kuidaski rahulikum ja mõnusam kui 2011.

Jaguneb nelik-kuudeks. Esimesed neli kulgesid majandusliku ränkuse sildi all, ma pole kunagi nii kasinalt läbi ajanud. Range aeg. Õpetlik. Ja ühtaegu väga nauditav makatöö kirjutamisaeg.

Teine nelik, oi teine-teine. Sireliõite ja päikese ja kollase salli ja õunapiruka ja avastuste ja rändamiste ja, oojaa. Väga intensiivne, rändamist täis.

Ja selle kolmanda, sügis-talve broneerisin töö ja raha ja kehtestusteemadele. Ja nii ongi olnud. Selline kurnavavõitu. Teise sõnaga võib hoopis öelda, et edukas.

Nii et siin ma olen. Päris julgeks muutunud. Nõudlikuks. Enesekindlamaks ja -usksemaks. Vahel ujuvad muidugi kompleksid välja, ega nad kuhugi kao, vahel olen päris ebaadekvaatne (eriti üleväsinuna). Vahel on see armas udupäisus - vahel on jälle täiesti talumatu. Väsinud olen kahtlaselt tihti - natuke on aastaaeg selline, aga natuke teen vist midagi valesti ka, et need väsimushood nii suured on. Olen mõelnud palju juurte kasvatamisele, stabiilsustele ja paigalejäämistele - aga ega mu ümbrus ja olemus ei lase. Häirekell hakkab väga kõvasti tööle kui ma valet sorti juuri püüan juurutada. Siis tuleb jälle jalad selga võtta. Elu selline. Teistsorti juuri ja juurdumisi ma vajan küll, usun seda täitsa kindlalt - need vist ikka kasvavad.

Ja kuigi tundub, et üks märksõna on ja saab olemine rändamine (või muutused), kas siis sise- või välisilmas, aga miskil viisil kindlalt, tunnen ma; siis teistpidi olen ma muutunud hämmastavalt kodulembeseks. Jõudsin just (25.12) oma üle-Eesti jõulutuurilt koju Tartusse ja nii hea tunne on. Minu kodu, minu loodud ruum, mis sest, et ma olen siin pool ahjualune ega tea kaua ma siin veel elan - ilmselt mitte kaua. Aga just see sisemine oma koju tahtmine on tugev ja seostub praegu just sellesama Tartu ühikatoaga.

Lubadused mul pole kombeks, aga et mis ma sihin:
pesategemist omaenese elus ja süsteemis, et pesa muutub aina paremaks ja mõnusamaks, et karv läigib ja silm särab ja seljatagune ja jalad kannavad, eksole
koosolu, tasandite avastusi
avatust ja paindlikkust, veel rohkem ju vist - eks ma vaikselt õpin, et niipea, kui ma end ära sulgen, siis hakkab varvas valutama
rahu - ja raha - kuigi nii pole kombeks välja öelda
pingevabadust - sest mõttetust pingest, mis koormab, aga edasi ei vii
südame ja mis-ma-päriselt-tahan järgi valikuid, sisemist-välimist vabadust teada, et valin jah, ju niikuinii

Järelnoppijad ja Agnes Varda

Agnes Varda - "Järelnoppijad ja mina" või kui piraadilahte õngitsema minna, siis "The Gleaners and I" või originaalkeeles "Les Glaneurs et la Glaneuse".
Wikipedia artikkel järelnoppimisest.

Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.

Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.

Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.

Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"

Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.

Visuaalse märksõnana sobivad südamekujulised kartulid.

Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.

Rahast, võimust, kehtestamisest, (humanitaar)teadusfilosoofiast

Me, humanitaarid, kahtleme liiga palju, liiga läbinähtavalt ja väljapaistvalt.
Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.

Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.

Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.

Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.

Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15820:teaduspoliitika-lambakarjatamise-meetodil&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3408
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733