EPLi "mis meist saab" rubriik muudab mind peaaegu ülevõlli emotsionaalseks ja siin on hea koht ennast välja elada ja mõelda. Korra isegi mõtlesin, kas mul oleks sesse diskussiooni midagi lisada, aga siis sain aru, et see on mulle stilistiliselt vastuoksa + ma olen LIIGA emotsionaalne ega taha teps mitte samas ämbris kolistada, et esitada seda muret - mis on täitsa asjakohane ja millega ma olen väga nõus - kuidagi natukenegi halisevalt.
Ma olen teemal "mis minust saab" absoluutselt riskigrupis ja mul on kohutavalt vedanud, et mul on erialane töö, eksole. Hästi tore töö. Ilmatuma toredad töökaaslased.
Ja siis on see tunne, et ma teen oma tööd kirega küll ja nii hästi kui ma iganes oskan. Aga no ei ole tegelikult rahul. Ja edasiliikumismõtted ilmselgelt haakuvad mis-must-saab teemaga ja tekitavad hirmu ja ärevust küll. Aga hirmust ei taha ma end küll nüüd juhtida lasta. Siit vist see asja emotsionaalsus, et puudutab nii mis mühiseb.
Iseenesest mulle väga-väga meeldib, et see diskussioon õhus on. Midagi on õhus juba jupp aega ja see on hea. Kuni õhus ja väljendatud ei ole, seni ei muutu midagi. Julgus häält teha ehk kusagile ikka viib, ju. Iseasi, et tahaks, et see diskussioon ei oleks nii kuri ja lahmiv. Realistlikkus on tore, hirmutamine ei ole. Maa peale toomist ehk vahel on vaja, halvustada küll mitte. Ma isiklikult tundun endale üsna maa peal olevat töö-palga-tööturu teemal, enda kohta (kes ma olen üks paras pilvepassija loomult) - ja teistpidi arvan ma enda ümber nägevat liigpaljugi maa peal, peaaegu et murumadalat olemist. Nii ma ei ole nõus! Nii maa peal ma ei taha olla, et õhku ja avarust pole, siis kaob tõesti visioon ära, aga just visioon ongi ju ometi see, mis viib ja tõmbab ja silmi säravana hoiab.
Mulle vist meeldiks üldse see diskussioon kuidagi... rohkem intelligentselt. Või selle diskussiooni järgmine aste, et mis ja kus viltu on. Võib-olla ei meeldiks ka - see puudutaks veel enam ja teeks veel enam emotsionaalseks kui lahkamisele tuleks küsimus, et mis värk on kehva palgaga kõigil neil kõrgharidusega aladel, kus see lihtsalt ongi täiesti sisse juurdunud ja norm (eesti keskmisega ma olen viimsel ajal täitsa kursis ja sealt edasi saab ju küsida ja võrrelda ja mõelda küll). Siis ilmselt tuleks nokk, st klaviatuur lahti teha küll, see on juba väga minu kapstamaa.
Monday, January 28, 2013
Tuesday, December 25, 2012
Aastakokkuvõte pärast maailmalõppu
2012 oli, ma ütleks, kuidaski rahulikum ja mõnusam kui 2011.
Jaguneb nelik-kuudeks. Esimesed neli kulgesid majandusliku ränkuse sildi all, ma pole kunagi nii kasinalt läbi ajanud. Range aeg. Õpetlik. Ja ühtaegu väga nauditav makatöö kirjutamisaeg.
Teine nelik, oi teine-teine. Sireliõite ja päikese ja kollase salli ja õunapiruka ja avastuste ja rändamiste ja, oojaa. Väga intensiivne, rändamist täis.
Ja selle kolmanda, sügis-talve broneerisin töö ja raha ja kehtestusteemadele. Ja nii ongi olnud. Selline kurnavavõitu. Teise sõnaga võib hoopis öelda, et edukas.
Nii et siin ma olen. Päris julgeks muutunud. Nõudlikuks. Enesekindlamaks ja -usksemaks. Vahel ujuvad muidugi kompleksid välja, ega nad kuhugi kao, vahel olen päris ebaadekvaatne (eriti üleväsinuna). Vahel on see armas udupäisus - vahel on jälle täiesti talumatu. Väsinud olen kahtlaselt tihti - natuke on aastaaeg selline, aga natuke teen vist midagi valesti ka, et need väsimushood nii suured on. Olen mõelnud palju juurte kasvatamisele, stabiilsustele ja paigalejäämistele - aga ega mu ümbrus ja olemus ei lase. Häirekell hakkab väga kõvasti tööle kui ma valet sorti juuri püüan juurutada. Siis tuleb jälle jalad selga võtta. Elu selline. Teistsorti juuri ja juurdumisi ma vajan küll, usun seda täitsa kindlalt - need vist ikka kasvavad.
Ja kuigi tundub, et üks märksõna on ja saab olemine rändamine (või muutused), kas siis sise- või välisilmas, aga miskil viisil kindlalt, tunnen ma; siis teistpidi olen ma muutunud hämmastavalt kodulembeseks. Jõudsin just (25.12) oma üle-Eesti jõulutuurilt koju Tartusse ja nii hea tunne on. Minu kodu, minu loodud ruum, mis sest, et ma olen siin pool ahjualune ega tea kaua ma siin veel elan - ilmselt mitte kaua. Aga just see sisemine oma koju tahtmine on tugev ja seostub praegu just sellesama Tartu ühikatoaga.
Lubadused mul pole kombeks, aga et mis ma sihin:
pesategemist omaenese elus ja süsteemis, et pesa muutub aina paremaks ja mõnusamaks, et karv läigib ja silm särab ja seljatagune ja jalad kannavad, eksole
koosolu, tasandite avastusi
avatust ja paindlikkust, veel rohkem ju vist - eks ma vaikselt õpin, et niipea, kui ma end ära sulgen, siis hakkab varvas valutama
rahu - ja raha - kuigi nii pole kombeks välja öelda
pingevabadust - sest mõttetust pingest, mis koormab, aga edasi ei vii
südame ja mis-ma-päriselt-tahan järgi valikuid, sisemist-välimist vabadust teada, et valin jah, ju niikuinii
Jaguneb nelik-kuudeks. Esimesed neli kulgesid majandusliku ränkuse sildi all, ma pole kunagi nii kasinalt läbi ajanud. Range aeg. Õpetlik. Ja ühtaegu väga nauditav makatöö kirjutamisaeg.
Teine nelik, oi teine-teine. Sireliõite ja päikese ja kollase salli ja õunapiruka ja avastuste ja rändamiste ja, oojaa. Väga intensiivne, rändamist täis.
Ja selle kolmanda, sügis-talve broneerisin töö ja raha ja kehtestusteemadele. Ja nii ongi olnud. Selline kurnavavõitu. Teise sõnaga võib hoopis öelda, et edukas.
Nii et siin ma olen. Päris julgeks muutunud. Nõudlikuks. Enesekindlamaks ja -usksemaks. Vahel ujuvad muidugi kompleksid välja, ega nad kuhugi kao, vahel olen päris ebaadekvaatne (eriti üleväsinuna). Vahel on see armas udupäisus - vahel on jälle täiesti talumatu. Väsinud olen kahtlaselt tihti - natuke on aastaaeg selline, aga natuke teen vist midagi valesti ka, et need väsimushood nii suured on. Olen mõelnud palju juurte kasvatamisele, stabiilsustele ja paigalejäämistele - aga ega mu ümbrus ja olemus ei lase. Häirekell hakkab väga kõvasti tööle kui ma valet sorti juuri püüan juurutada. Siis tuleb jälle jalad selga võtta. Elu selline. Teistsorti juuri ja juurdumisi ma vajan küll, usun seda täitsa kindlalt - need vist ikka kasvavad.
Ja kuigi tundub, et üks märksõna on ja saab olemine rändamine (või muutused), kas siis sise- või välisilmas, aga miskil viisil kindlalt, tunnen ma; siis teistpidi olen ma muutunud hämmastavalt kodulembeseks. Jõudsin just (25.12) oma üle-Eesti jõulutuurilt koju Tartusse ja nii hea tunne on. Minu kodu, minu loodud ruum, mis sest, et ma olen siin pool ahjualune ega tea kaua ma siin veel elan - ilmselt mitte kaua. Aga just see sisemine oma koju tahtmine on tugev ja seostub praegu just sellesama Tartu ühikatoaga.
Lubadused mul pole kombeks, aga et mis ma sihin:
pesategemist omaenese elus ja süsteemis, et pesa muutub aina paremaks ja mõnusamaks, et karv läigib ja silm särab ja seljatagune ja jalad kannavad, eksole
koosolu, tasandite avastusi
avatust ja paindlikkust, veel rohkem ju vist - eks ma vaikselt õpin, et niipea, kui ma end ära sulgen, siis hakkab varvas valutama
rahu - ja raha - kuigi nii pole kombeks välja öelda
pingevabadust - sest mõttetust pingest, mis koormab, aga edasi ei vii
südame ja mis-ma-päriselt-tahan järgi valikuid, sisemist-välimist vabadust teada, et valin jah, ju niikuinii
Monday, November 19, 2012
Järelnoppijad ja Agnes Varda
Agnes Varda - "Järelnoppijad ja mina" või kui piraadilahte õngitsema minna, siis "The Gleaners and I" või originaalkeeles "Les Glaneurs et la Glaneuse".
Wikipedia artikkel järelnoppimisest.
Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.
Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.
Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.
Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"
Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.
Visuaalse märksõnana sobivad südamekujulised kartulid.
Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.
Wikipedia artikkel järelnoppimisest.
Heas laadis (ja päris kuulus) doku tarbimisühiskonnast, järelkorilusest, põhimõttelisest ja puhtast vajadusest prügis sobramisest. Sekka mõned ilusad ja mõned koledad ja mõned idealistlikud lood.
Kartulid, viinamarjad, poodide jäägid, austrid pärast tugevat mõõna, tänavale visatud vanakraam - kõike saab järelnoppida. Ja nopitaksegi. Noppijad on eluheidikud, kunstnikud, põhimõttelised rohelised, inimesed, keda on nii kasvatatud - et jääke ei jäeta. Ühesõnaga igasugused inimesed, igasugust kraami.
Prügist kunsti. Taaskasutus. Roheline räpp.
Anne peaks küll seda vaatama. Ja selle järjefilmi - "Järelnoppijad ja mina: kaks aastat hiljem"
Kui ma seda kunagi (järelikult siis 2000 või 2001) Pärnu filmifestivalil vaatasin, jäi meelde kuidaski väga poliitilisena, nüüd vaatasin et peaaegu leebe kunstifilm, kuigi sotsiaalsel teemal, jah.
Tulid meelde Budapesti mööbli väljaviskamise päevad. Või see, kuidas ma tahtsin kunagi mõnda viinamarjakasvatusse viinamarju talluma minna, lihtsalt kogemuse pärast. Loomuliku kraamivahetuse ja tudengieluga seondub järelkorje nagunii.
Monday, September 17, 2012
Rahast, võimust, kehtestamisest, (humanitaar)teadusfilosoofiast
Me, humanitaarid, kahtleme liiga palju, liiga läbinähtavalt ja väljapaistvalt.
Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.
Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.
Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.
Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.
Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733
Kõhklus, et kas see, mis me siin maailmas teeme, ka midagi väärt on ja midagi annab, on nii tihedalt seljataga, et see mõjutab rahaküsimist ja -saamist, humanitaarteaduse mainet ja väärtustamist üldse.
Jah, see ongi inimkultuurist mõtlemise point, et kahtle ja küsi. Ja küsi veelkord - et mis on asjade taga ja mõte ja mis on taga-taga (nagu Jõngermann Panso Kassari-raamatus). Ainult et see küsimine tuleks jätta teise kihti, isiklikku ja omade keskele. Mulle näib, et see kahtlus väärtuslikkuses luurab seljataga ka siis, kui ühiskonnas laiemalt feimi ja sulli jagatakse. Nii et me ei oska endi eest seista.
Hiljuti pidasin maha selleteemalise väitluse ühe sõbrannaga. Ja see aitas nii paljut valju häälega selgeks mõelda.
- Aga me teemegi ju seda enda jaoks ja see jääb siseringi ringlema! Kuidas see siis ühiskonda mõjutab või miks selle eest makstama peaks? (väga utreeritud variant K. seisukohtadest)
Jah, jääb suuremalt jaolt siseringi, jah, mõjutab vähe ja väheseid. Aga kui ma arvaks, et see vähene mõju väärtuslik ei oleks, et see nähtamatu niidina ikkagi hoopis rohkemaid ja rohkemat ei mõjutaks, siis ma ei seoks end kultuuriuurimisega.
Väljunditest: Et miks siis? Rohujuure tasandil. See eripärade hoidmine ja turgutamine, millega me kaudselt tegeleme, on minu arvates seotud kasvõi põhjusega, miks siin püsida. Mitte Soomes. Mitte Austraalias. Ei kata, ei toida, aga on Oma. Rändepoliitiline mõõde, kauges ja kaudses mõttes, aga siiski. Teadus, uurimine ongi kaudmõjudega. Ongi luksus - sisend võtab kaua aega, on kulukas, nõuab aega ja kannatust, ja keegi ei tea, mis saab väljundist. Et kas see, et ma olen kogunud ja korjanud ja inimesena kasvanud ja et mind on stipendieeritud ja cumlaudeeritud, et kas ma ka sellest midagi head vormin. Kas mul veab. Kas ma jaksan ära oodata (kuni mu palk - ja töö sisuliselt ikka ka - on näituseks nii mõistlik, et ma sellega niimoodi ära elan, et ei ole nõme; nõmedat kaua ei taha, nii ehk naa ja ühel hetkel see sunnib midagi välja mõtlema, isiklikus plaanis). Kas ma annan ühiskonnale tagasi. Jah, seda muret ma olen muretsenud küll, et kas ma annan ja millal ja kuidas.
Aga tagasi väljundite juurde, rohujuure tasandil: Mõttelugu ja jäädvustus. Nähtamatud niidid. See, et Lotman on läbi valgustanud mingid väga arhetüüpsed hirmu- ja massipsühhoosi skeemid, ehk aitab kunagi midagi läbi näha, peatada, pidurdada. See, et uuritakse manipuleeritavust, võimusuhteid ja skeeme. Olemise tugi. Juurteuurimine, mis ehk aitab olla. See, et polegi justkui millelegi otse näpuga näidata - jah, on konfliktiuurimine, oma ja võõras, ränne, kultuuri muutumine, eestivenelaste eluolu, kui rääkida ehk "kõvematest", otsesemalt praeguse elu ja võimutemaatikaga seot valdkondadest - tähendab, et end müüa on raskem. Hapramaid olemise kihte torkida on üldse habras, saati siis vastu rinda taguda ja öelda, et makske mulle ometi korralikult, sest seda haprust tuleb hoida. Aga tuleb vist. Olla eneses nii raudkindel, et ei tekiks kahtlustki. Muidu ei saa praeguses süsteemis enesele head pesa teha. Nagunii kehtestame siin elus ju (ideaalis) seda, mis meie endi jaoks väärtuslik. Millegi uurimine kui selle kaudne rohkendamine, mõjukuse juurdeloomine, tähelepanu tõmbamine, eluõiguse ja kestvuse tagamine. Selle eest tuleb ise seista, et maailm oleks natuke rohkem seda nägu nagu ma tahan teda vaadata. Keegi teine ei seisa (ju vist ei peagi), kuigi nii oleks mugavam.
Ja ikkagi, kuis kehtestada ja kehtestuda ses maailmas, kus raha ja võim jaguneb miskite muude reeglite järgi. Jaguneb karmilt, enesekindluse ja küsimisjulguse järgi kohati, tundub mulle. Kõva häälega väljaütlemise järgi. Iseenesestmõistetava tähtsuse järgi.
Ja siinkohal ma vaidleks veelkord, et kasulikkuse-argumendiga (et raha ringleb rohkem neis teadusharudes, kus on otsene tulem ette näidata, mis mõjutab maailma enam) mind ei veena. Teadusrahastuse ja -poliitika osas räägin ma asjast, millest ma ei tea. Aga ma kahtlustan, et nii suurest süsteemist saabki teada ainult elevandi katsumise meetodil, et statistikagi näitab midagi vaid õige pisut-pisut. Ühesõnaga, teadussüsteemi piires ma arvan argitarkusele tuginedes, et humanitaarias ja reaalias ringleb võrdsel määral jama ja üksjagu pärleid, seda, mis jõuab kusagile ja seda, mis ei jõua. Me elame sümboolsete väärtuste maailmas - enam ammu-ammu (kui üldse kunagi?) ei maksa tootmine, nt toidu tootmine v esmavajadused. Ei maksa ka ainult nafta. Või puit. Maksab see, mida osatakse väärtuslikuna esitada. Vahendamine on kehtestunud suurepäraselt. Panga institutsioonis me ei kahtle, maksame end siniseks kui vaja. Elementaarselt. Maksame maaklerile. Rahapööritajatele. Nii et raha ei liigu kasulikkuse järgi. Liigub sotsiaalsete kokkulepete järgi selle kohta, mis siin elus kuipalju võiks maksta. Ja sotsiaalsed kokkulepped tekivad enesekehtestamise kaudu suures süsteemis. Käegakatsutamatute väärtuste sfääris eriti - mitte idee üksi, vaid mingi idee kehtestamine.
Mu doki isiklik liin ja tähtsus, see, mis töösse päriselt ja otsesõnu ehk kunagi ei jõuagi, saab olema kehtestamise- ja võimutemaatika. On südamel, ilmselgelt.
Kodune kirjandus:
See vaatenurk, millega ilmselgelt tuleb silmitsi seista: http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev
Ja tähelepanu treenimiseks: http://www.sirp.ee/index.php?
Ja raadiosaade rahandusfilosoofiast, majanduskriisidest ja sest, mis rahanduse taga (ja taga-taga); minu jaoks lõi jälle maailma natuke avaramaks: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1448733
Monday, September 3, 2012
Nisa, jutustus ühe !kuni naise elust
Etendus
lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval
Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.
Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.
Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud.
Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.
Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.
lavastuse tutvustus
kauaoodatud, kolmapäeval
Raamat
Lugesin raamatu paari pika sõõmuga läbi. Haarab. Soovitan. Antropoloogiline, ilukirjandusena loetav. Kihiline, Marjorie Shostak on suutnud elu kihilisust raamatusse ja selle ümber panna küll ja küll.
Kihtide kaupa:
Antropoloogia (kui võimuteadus), kultuuriuniversaalide küsimus; mida me siis lõpuks uurime. Isiklik, emotsionaalne
Esimese hooga, vist kuskil eessõna-sissejuhatuse kandis sain selle lugemiselamuse kätte, mis tuletas tundetasandil meelde, et inimkogemuse mõtestamine, ja-jaa, see on ja on ja on see, millega ma tegelda tahan. Et on mõte ja mõtestus. Et see annab midagi, nii isiklikult kui laiemas plaanis. Ja lõpeks ainult laiemas abstraktses plaanis, ilma isiklike puudutusteta, ei liigu niikuinii mitte midagi. Rohujuur on tegelikult kõige võimsam ja mõjusam. Ei paista lihtsalt silma. Aga ON kõige mõjusam, suur plaan taandub ikkagi väikestele, väga inimlikele ja psühholoogilistele universaalidele, väidab minu taju, tunnetus ja kogemus.
Ja siis mõte antropoloogia juurtest (etno ja folkloristika juured on paljuski sarnased, ülalt-alla, kuigi ruumiliselt lähedaste kultuuride uurimine) - algus väga otsese võimuteadusena, mis teenis koloniaalvõimude huve. Lihtsustatult: Ilma vallutatavaid tundmata ei saadud enda maksmapanemisega hakkama. Antropoloogide ülesanne oli välja uurida eksootiliste hõimude kombed, selleks, et koloniaalvallutajad saaksid neid edukamalt valitseda. 50-60-70ndatel paradigma muutus ja antropoloogia kaotas sihi silmist, sest esiteks ei peetud ülemvõimu tekitamist ja omamist enam ilusaks ja sobivaks ja süümepiinad olid suured. Ja teiseks - mis siis edasi, milleks üldse uurida, kui sel praktiline väljund ära kadus. Nisa lugu on ilmunud 1981. Ja sobitub tänapäevasesse lugemis-kirjutamiskaanonisse küll. Kirjutatud ajal, kui sekkumine ja ümberkasvatamine polnud enam kombeks. Shostak arutleb muuhulgas oma isikliku vastutuse ja mõju üle, kui ta palujaile tubakat, rohtusid, raha, kingitusi annab.
On näpuotsaga midagi, mis võiks olla eksotiseerimine ja romantiseerimine, aga mind veenab. Mõjub pigem kirjelduslikuna kui hinnangulisena. Emotsionaalne on nagunii. Aga mulle lugejana näib, et pigem kirjeldatavate naiste emotsionaalsus kui kirjutaja oma, st kirjutaja vaade ei käi üle. Mõjub ausana. Muuhulgas see otsene Nisa jutustuste tõlkimine mõjub hästi. Tõlkimine on veel eraldi küsimus, !kungi => inglise => eesti.
Lõppsõna tekitas sama tunde, puudutas väga isiklikult - nii erialase eetika tuttavlikkuse mõttes, aga peamiselt ses mõttes, et sääraste uurimuste ülesanne ongi rikastada ja liigutada. Inimeseksolemise mõtestamine, nii akadeemilises kui ka kunsti mõttes just see peabki olema. Midagi väga isiklikus plaanis liigutama. Ja ses raamatus on näha, et neid kihte on palju-palju, selle tunneb ära, kui kirjutajat on liigutanud.
Võimsa naise lugu, eriline naine (?)
Võimas naine kahtlemata, aga !kungi kultuuris väidetavasti ei midagi eriti erandlikku - jutustamisande poolest jah, ja eludramaatikalt ehk ka. Aga muidu - lihtsalt ürgnaine (?) nagu nad seal kõik olid (?) Ja jälle on minu jaoks eksootika ja karguse tasakaal päris häste paigas. Midagi universaalsest naise loost, miskid arhetüüpsed elemendid, valud-rõõmud-hirmud-loomulikkus. Loomulikkus ehk isegi ennekõike. Nii et jah, ju siis "Nisa" ja Shostak on tabanud täpipealt minu maitse- ja lugemissoolikat.
Rohke erootika, seks, avameelsus
Justnagu Nisa seksikogemuste raamat. Selle teema, et kui seksuaalsusekesksed nood intervjuud olid, tõstatab Marjorie Shostak ka lõppsõnas. Aga see avameelsus ja ausus ja loomulikkus muudab kuidaski igati aktsepteeritavaks need lood, mis sellega, kuis meile on õpetatud, mitte kokku ei käi. Polügaamia, truudusetuse ja armukadeduse küsimused eelkõige. Silmakirjalik/susservusser/küüniline dramaatika teeb mulle alati kuidagi väga isiklikult haiget, aga nii aus dramaatika - seda ma saan sallida küll :) Nii, nagu näiteks Merca raamat "Mees" ei tekita minus mingit tõrget, pigem lugupidamist. Kuigi ma eal ei jaga neid vaateid, tõekspidamisi, praktikaid ega suudaks sihukest elu elada või taluda. Aga kui keegi on väga ise, siis ma täitsa ausalt sallin. Endast võib-olla miskil distantsil.
Tuesday, August 28, 2012
Turistitsen Tallinnas
Päeva soundtrackid
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Eile saatsin Kuldari lennuki peale ja korraldasin endale päevapikkuse jalgsiturismi Tallinnas, no nii 25 kilomeetrit. Puhkuselõpust ja suvelõpust kavatsen mina viimast võtta ja... ma korraks olen kodust veel eemal, on teine nüüd poole tühjem.
Pladistasin Russalka kandis jalgupidi vees, mõtlesin elu üle järele, kõndisin veel ja veel Pirita poole ja siis tagasi ka. Ja siis linnahalli katusel ja kultuurikilomeetril. Viimasel pole kindlasti käinud. Päeva rosin oli Patarei vangla valvuritädi. Vihma kallas ja ma lipsasin valvuriputkasse vihmavarju ja valvuritädi (Helju?) rääkis mu pisut surnuks. Nii vabalt voolava assotsiatsioonide võrgustikuga naist pole ma vast varem kohanudki. Juttu tuli ja tuli, kõigest, vabalt ja hästi palju. Egiptuse reisist ja tema kogemustest moosiriiuliga lendamise alalt ja kohtu kaasistumisest ja keissidest. Pealtnäha vahetusid teemad seosetult ja ma ei saanud aru, kust need tal tulid, aga midagi väga võluvat oli selles jutustamises võhivõõrale. Mul tuli kohe folkloristi poos sisse ja silmi.
Siis kappasin veel läbi vanalinna, mossitasin natuke Viru keskuse terminalis (jalad olid väsinud kuidaski, aru mai mõista!) ja otsustasin ikkagi mitte bussiga, vaid jala Annele vastu ja Anne poole Mõiku minna. 25 kiltsi vist jah umbes. Nii et ma olin õhtuks täitsa tuim ja sooda ja väsinud.
Täna käisin Sauel ristiema juures, tema on üks neist sugulasist, keda ma vahel väga hea meelega külastan. Hüppasin oma kunagise (mälupildina esimese) kodutänava ja lasteaia juures maha, vaatasin nad üle. Ja tegin suurpuhastuse sõnumimajanduses. Nii palju emotsioone ühes väikeses karbis. Harvendasin, emotsioonitsesin läbi.
Ja vaikselt kogun enese ja hinge ja kontakti soojashoidmise tavaari. Kirjapaber ja pastakad ja .......õpik ja... no need kaugelolemise aksessuaarid. Kuldar peaks nüüd kohal olema.
Homme katsetan KUMUs oma töötõendit, et kui muuseumitöötaja ma siis olen.
Sunday, August 5, 2012
Kas tunned maad 2012
Kes millega kuulsaks saab, eksole! <= tsitaat Ristolt
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Hääletusvõistluse lühikokkuvõte:
Niimoodi ma polnudki varem hääletanud, institutsionaalselt ja külavaheteid, st lühikesi otsi. Kuigi positsioneeritud teekondi enam vaadata ei saa, võimalikke punkte siiski, siit
Meie esimese päeva marsruut: Tartu - 1) Kavastu parv (parvega üle jõe, mis, nagu selgus oli edasisaamise mõttes viga, teispool jõge oli 6 autot/tunnis tee - needki vales suunas) - 2) Mooste mõis 3) Maanteemuuseum 4) Pere monument Kambjas - see vajanuks legendil juurde pikemat juttu mo meelest. Just selleks, et huvitavam oleks. Olla püstitatud naistele, kes sõja ajal ja pärast pidid üksi lapsed üles kasvatama. Minu isiklikud boonuspunktid - kihelkonna(keskuse) kirikud - Kambja 5) Ignatsi Jaagu kivi - eee... Ignatsi Jaagu juurde andis matkata, ma arvan, et oma 10 km kõndisime kokku küll, sest sel "otseteel" tõesti autosid peaaegu ei sõitnudki. See-eest loodus oli imeilus. 6) õhtul-hilja Põhjasõja aegne kivirist; ööseks koju
Hommikul andis Kuldar Kukule intervjuu, mina keetsin putru. Tööjaotus.
Teine päev: 7) hääletaja kuju Paide linnaservas 8) Vargamäe. Vargamäele minnes hääletasime traktori peale, ja käisimegi traktoriga Vargamäel ära, ega polnud seal kokerdamist midagi, pilt teha ja punuma.
Vahelepõikeks: Need, kes meid peale võtsid, olid silmnähtavalt kas toredad, väga toredad või eriti silmapaistvalt toredad. Eks osa siin on eestlaste suvisel olemisel ka, sel toredusel. Ja need lood, mis inimestel rääkida on, need lood!
Andsin endale lubaduse järgneva 3 aasta jooksul käia ära 3 muuseumis, millest me praegu ainult mööda sõitsime: Maanteemuuseumis, Vargamäel ja Viinistu kunstimuuseumis. Säärane 3-aastakuplaan.
Aga edasi: Albu, 9) Salme Kesleri mälestuskivi - ses mõttes hea punktivalik, et mälestuskivi (kõrvale kirjutatud) lugu oli põnev. Salme Kesler oli 18-aastane tüdruk, just algkooliõpetajaks saanud, arvatavasti isamaaliselt meelestatud, kui ta Vabadussõja käigus maha lasti. Kes ja kuis täpselt, pole teada, on erinevad versioonid. Kõikide punktidega ei kaasnenud teps mitte lugu. Teeservad. Tapa linn. 10) Tapa-Loobu teeviit 11) Kadrina puust rusikas 12) Palmse näljakangrud. Miks suuri kiva näljaajal kokku kanda? Palmse mõisahärra olla suure nälja ajal oma talupoegadele vilja andnud, kangrud olla siis tänuks kokku kantud: http://www.monument.ee/vihula-vald/palmse-naljakangrud 13) Viinistu kohvrid, John Smith eri kohtades, on see Smith alles reisimees, ma ütlen! Ööbisime Loksa lähedal võsas. Kihelkonnakirikud: Ambla ja Kadrina
Kolmas päev: 14) "Tulnuka" võttepaik Kuusalus, olematu burksi-putka. Burksi-putka olematusest sõltumata - Kuusalu ise oli hea leid ja need külaajaloo killud, mis me putka otsingul saime, väärisid ka küünlaid. 15) Ülgase fosforiidikaevanduse sissekäik. Vaat see punkt oli tõest vaatamist ja ronimist väärt. 16) Pikavere küla vana kaupluse olematu silt. Punktide paikapanijad olid siin puskut teinud, ma selle punkti üle nuriseks küll. Et kui liigpalju olematusi korraga, siis võiks saata mõnda muusse kohta, kus midagi ka olemas on. 17) Koluvere piiskopilinnus 18) boonuspunkt - tädi Salme? Malle? kellegi tädi lehm ketiga tee ääres 19) Virtsu Mutionu baar. Perekondlik punkt Pärnus. Reena sünnipäev.
Kihelkonnakirikud: Kuusalu, Jõelähtme, Kullamaa, Martna, Karuse
Neljas päev: 20) Sindi paisu kalatrepp, vaat, jälle sarjast andekaid punkte, kuhu päris niisama ei sattu ja midagi vaadata on küll. 21) Allikukivi koopad Kilingi-Nõmme lähedal 22) Tuhalaane õigeusu kirik 23) Viljandi
Kuna me pidime lõpetamiselt ära putkama, siis ise täpselt ei tea. Kurjad keeled räägivad, et me olla saanud 5. koha.
Subscribe to:
Posts (Atom)