Peipsi äärt mööda Narva, Kirsikivikestest rääkimata

Selle suve rattamatkast, et päris meelest ei läeks (näe, juuksed ja hambad puhtad ja päriskohv hinge all, nüüd hea rääkida). Statistikat:
- Kai tegi pilte, eks me selle peale vist kõik lootsime
- 5 päeva ja 5 telgiööd, 6 inimest (selle seltskonnaga, jaa, võib Tartust Narva minna küll), ainult üks vihm, seegi läbi telgiseina - ilmataat armastab ..., ... ja lillekesi
- ujumiskordi minul isiklikult 7 ringis

Teekond kaartidel
1. päev: Tartu - Varnja - Kasepää- Kolkja -Alatskivi - Kallaste - Peipsiäärne võsa
2. päev: Vihmajärgne (Peipsiäärne) võsa - Omedu - Kasepää (Jõgeva mk) - Mustvee - Alajõe - Karjamaa
3. päev: Karjamaa - marjamaa - Vasknarva - Kuremäe - Kurtna järved
4. päev, rattaga jupiti: Kurtna järved- Jõhvi, bussiga Jõhvist Narva => Modern => Narva linnus => sjupermarket ja õhtul ratastega Narva - Narva-Jõesuu - maaliline maaliline sääserand
5. päev Narva-Jõesuu - Sillamäe - Toila - Kohtla-Järve - Põld 
6. päev: varavalges Kohtla rongijaama Narva-Tallinna rongi peale - Tapal rongivahetus => Tartu
Kokku ümmarguselt 305 km (eriti ümmarguselt 300, eksole)

Muljetuskatkeid:
Ma ajasin Peipsiäärt ja Narvat peale vist küll juba eelmise aasta rattamatka planeerimise aegu, eks ma vist ikka eksootika peal väljas olen. Vanausulised ja Ida-Viru, värviline sibulatee, õigeusk ja Ida-Viru tondilinnad, üks jälle natukene teistsugune Eesti nukk, mida ju tegelikult üldse ei tunne. Tööstus, eelarvamused, pankrannik. Mina näiteks käisin Narvas teist korda elus (Eesti suuruselt 3. linn).

Oli väga venekeelne ja -kultuurne matk, juba Varnjast peale. See "venesuse" määr ja tonaalsus küll varieerus suurel määral, vanausuliste tänavkülad on hoopis teistsuguse meeleoluga kui näituseks Narva-Jõesuu slaavihõnguline kuurort ja sellest omakorda erinevad on tööstus/stalinistlik/paljuski mahajäetud majadega Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva. Kui zoomida veel natuke, on kõik need ka omavahel päris erinevad, aga lahmimise korras kõlbab ühte potti panna küll.

Mis eelarvamustesse stiilis "nagu Venemaa..." ...teed/...korrasolu/...mentaliteet puutub, siis Narva turismiinfos ja kõrtsis Modern räägiti meiega väga korralikku eesti keelt, Sillamäe Konsumis ka. Kaiga täheldasime vist üsna ühtemoodu, et Narva sildindus oli eestikeelne sedavõrd, kuivõrd keeleseadus just häda-hädapärast nõuab (?), siseturismile orienteerunult räägitakse ja kirjutatakse eesti keeles küllap ka, Sillamäel ja Kohtla-Järvel oli seesama sildindus juba märksa eestikeelsem.
Narva tänavate kohta naapalju, et jalgrattaid, lapsevankreid, ratastoole ses linnas vist küll pole, vähemalt minu silm ei haaranud ühtki rattatee märgistust + kohtasime vist küll eranditult kõrgete äärekividega kõnniteid. Augud ka.
Suvine Narva ei mõjunud küll mitte selle pimeda-kõleda tondilinnana nagu ma teda talvisena mäletasin. Turiste oli, rohelust oli, head teenindust ja toitu kohtasime ka.
Kommentaar purjakil (?) onult, kes kuulis meid eesti keelt kõnelevat:
- Mis te sinnapoole lähete, kui te eesti keelt räägite! Ma olen narva eestlane... (Kuldar rääkis onuga pikemalt, mina ei jaksanud suurt keskustelutada, et miks me sinnapoole minna ei võiks ja mis ta oma narva eestlusest veel mõtleb).
Kolledži uus kerkiv hoone oli minu silmis pisut kummaline oma nokaga.

Narva kohta veel: Vot, üles leidsin: 3,81 % eestlasi viimase rahvaloenduse järgi. 64057 elanikku => Narva arvudes <= lõbutsetagu, siin on kõiksugu fakte, a la Narva pikimad ja lühimad tänavad ja edukaimad olümpiaadidel käijad nimepidi. Ärahirmutatud eestlasi võiks huvitada peatükk "turvalisus", aga neist numbritest millegi väljalugemiseks peaks ma omama võrdlusmaterjali.

Folkloristlikke ja ideoloogia-alaseid tähelepanekuid:
Folkloristi kiiksuga vaadates oli väga põnev Meriküla mänd ehk Musumänd ehk Šiškini mänd. Just see imponeeris mulle, kuidas on segunenud pulmarituaal, mis minu meelest võiks minna ühte patta Russalka ja tabade kinnitamisega ning hiiepuule lintide kinnitamine, mis oleks justkui hoopis teisest ooperist, sestsamusest maausu/taarausu ooperist.

Mälestusmärgid ja nende juurde kuuluv info oli põnev, just II ms mälestusmärkide tutvustused ja retoorika, a la fašistide vastane võitlus, sangarid ja isamaa vabastamine. Kuldari sõnul olla nt atlases n mälestusmärgi tutvustus lahendet väga neutraalses laadis. Ise ta tegi ühest järjekordsest fašistide vastase võitluse mälestusmärgist vahva kokkuvõtte: "Mälestusmärk neljakümne neljanda aasta sissetungi auks" (!) Ajaloojutustused - et kuis on õpetatud "meid" ja "neid" ja kuidas me näeme, mõistame ja retooritseme.

Luksushariduse kiituseks

Ei jõua mina ära imestada, kuidas mu maka saab tõepoolest Juhendamist suure tähega. Kusjuures ju mitte eelduselt, et ma ise möku olen ja mõelda või kirjutada ei oska. See on väga demokraatlik ja vabu käsi andev ja salliv juhendamislaad. Vaid lihtsalt ongi päris pühendumine. Ja pole vist minu asi mõelda, et kuidas juhendaja jõuab (sest ega ma sellest aru ei saa ka mitte), minu asi on tänulik olla. Seeju ongi minu arusaamise järgi päris-ülikool.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.

K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.

Et mis must alles jääb

Ei ma hakka surema ühti, aga eks ma olen mõelnud küll, et mis ma tahan endast siia ilma kiirata, anda, jätta, pärandada. Heledust ja helgust, biit sobib ka, aga olgu parem hea ;)
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.

Annele

Kullake, ilusat sünnipäeva!

Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:

26. mai 2005:

Mooni käekiri: Pärnu, 10:00 dejavu

5 autot - Poola piir

Katu annab ülevaate pealesaadud autode markidest ja võtab kokku, et: Ühesõnaga kõik masinad olid praktiliselt viimasepeal (va Ford)

27. mai ja 2005 kui me peax lõplikult ajataju kaotama.

Ooooo - sürr! Väga sürr. Tšehhis. 2 päevaga - 6 autoga. Läbi Poola Sassiga ja Terminaatori ja Tinasõduri ja lastelauludega. Öövalves. Oleme turvalised. Lageda taeva all ~lagedal platsil mingi ringtee ääres. A la bensukas. Tähistaevas. Poolas oli 33 ja 38 C. Praegu meeldivalt jahe. Ja ritsikad laulavad. PS Passin PUNAST kuud.

28. mai 05.00 Anne võtab valvekorra üle. HEA uni oli. Eelmised 2 päeva uskumatud siiski - nii kaugel nii vähese ajaga. Katu ja Moon magavad nii nummilt :P 

Päike paistab juba üle põõsaste - ikka esimesena tuleb pea soojaks saada.

Tiboriga Tšehhi-Austria piiri. Edasi lennukiga Viini (kesklinn on ilus küll, aga suured linnad pole siiski päris toredad kohad). Auring Viini mustlas-moslemi-tööstuslinnaosas. Siia turistid juba ei satu! Tegelikult "natuke" valus. Aga saab küll Tondilt Narva.

Hea tava kohaselt oleme pärast südaööd Sloveenias ja Severina juures. Voodi.

Viin - juuakse palju (6 h päikeses kottidega), aga peale ei võeta. Õhtuks oleme nii väsinud, et alles 3. kord sain aru, et Moon räägib viina asemel Viinist.

2. juuni. Naine Ljubljanasse. Mu elu parim käeviibutus (et tema sõbranna). Blanca.

3. juuni, päev nr 9

Kodune hommikusöök kenade sloveenia kuttidega (loe: nemad valmistasid). Ja Koperisse sõit. Portorož. Väga nunnu => rannas nagu turistid.

Hääletasime väikesi otsi ja veel päikest.

Lõpuks jõudsime ka Horvaatiasse. Väike turismilinn - Vrsar. Vanalinn ja vaateplatvormid. Kotid jätsime mere äärde põõsasse. Hukust päästsime:

dokumendid&raha

Mooni lõpukleit

Katu pesu (piisab kõigile)

Anne roheline kleit (pesu pole vaja)

juuksehari

hambaharjad

Katu fotokas + Anne 2 filmi

LOGI + pastakas!

Anne rätik

cd-pleier

suits + tikud

päikeseprillid

telefonid

hügieeniline + nöör

küünal (jutupunkt)

Jutupunkt minu poolt ka, praeguseks. Järjejutt jätkub ühel ilusal hetkel. Mul hakkas film küll jooksma.

Inimvõrgustikud

... on ühed isemoodi asjad. Mõtlesin just inimestele, kes on ilmselt ise seda teadmatagi mind viimsel ajal hoidnud ja kaitsnud. Inimesed, kes on lihtsalt tuttavad, kellelt ma eal midagi ei ootaks. Või ka näituseks töökaaslased, kelle olemasolu on oluline. Kellega harutatud mingid jutujupid on mulle väga paljut tähendanud. Või ühikanaabrid. Kõik need inimesed, kes on kuskil kuklataga olemas ja see olemasolu on tegelikult poolnähtamatult väga oluline. Kui väga ootama hakkad, ei saa midagi (või saad väga valusalt vastu näppe), ütleb mulle viimaste aegade kogemus. Ja ega ma seda  kogemust väga aktsepteerima kipu. Samas need on need mängud minu enda siseilmas, selles pole midagi "objektiivset", ikka mu enda blokid ja ootused ja tee, mis lihtsalt tuleb käia. Seda teed saab jagada ehk kunagi, kuidagi, kellegagi. Kõigepealt tuleb ära käia. Aga see nähtamatu võrgustik on mind väga-väga hoidnud küll. See tekitab tohutu tänutunde.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.

Vahelduvvool

See aasta kriibib-kraabib kõik vanad hirmud ja taagad ja muu koleda kraami lagedale. Ja ajuti ma lihtsalt ei jaksa - ei jaksa uskuda imesid ega ennast ega midagi. Ja tundub, et ma olen kõike valesti teinud. Siis võtan end jälle kokku. Sest selline õhus- ja õhustelamine nõuab palju usku.

Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!

Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.

Vitamiinisid Maailmafilmilt

Minu Maailmafilmi väljavalik oli küll täna... väga vitamiinine.
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.

Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.

Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!

Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)

"Regilaulu" treiler