Ei jõua mina ära imestada, kuidas mu maka saab tõepoolest Juhendamist suure tähega. Kusjuures ju mitte eelduselt, et ma ise möku olen ja mõelda või kirjutada ei oska. See on väga demokraatlik ja vabu käsi andev ja salliv juhendamislaad. Vaid lihtsalt ongi päris pühendumine. Ja pole vist minu asi mõelda, et kuidas juhendaja jõuab (sest ega ma sellest aru ei saa ka mitte), minu asi on tänulik olla. Seeju ongi minu arusaamise järgi päris-ülikool.
Esimesel kursusel nägin massiülikooli žanrit ka pisut-pisut - see on lihtsalt teine žanr. Mina olen ju õigupoolest kogu aeg seda "pärist" tahtnud, mis on kasvukeskkond, viljakas, inimkontaktidel põhinev. Aga eks ma olen kuulnud suuremast plaanist ka - kasvõi ajalehtedest vaatab vastu see pilt, kus tunnid on kiivalt loetud ja töid saab osta-müüa-vahetada ("mis, mööngem, eksole, vist on jah probleem, aga ega sellega suurt midagi teha ei saa") - see on ka üks teine žanr. Või sõpradelt-tuttavatelt nende väiksemast plaanist. Ja saan sestap aru, et minu kogemustes on erandlikku ja haruldast üksjagu. Nii et ma imestan eelkõige vedamist omas žanris - luksushariduse žanriski pole inimressursi ja energia jagumine enesestmõistetav.
Ja kui ma ütlen, et ma vahel ei oska oma tänutunnet kusagile õieti pannagi, siis... eks ta lendub ilmaruumi ja teeb selle ruumi natuke ilusamaks ehk. Energia jäävuse seadus.
K: "Elu on tegelikult ilus, seda tuleb ka vahel endale öelda!"
Tean-tean.
Wednesday, May 9, 2012
Tuesday, May 8, 2012
Et mis must alles jääb
Ei ma hakka surema ühti, aga eks ma olen mõelnud küll, et mis ma tahan endast siia ilma kiirata, anda, jätta, pärandada. Heledust ja helgust, biit sobib ka, aga olgu parem hea ;)
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Kosmikud arvavad nii
Öö ei lase magada, vabandan ennast makaks lugemisega. Aga tegelikult olen hoopis imestunud ja emotsionaalne ja igapäisest olemisest välja loksunud. Või mis see igapäine on, kui imestamine on olnud üsna igapäine juba kaua-kaua aega. Ju ma siis imestan parajasti veel rohkem kui muidu.
Sunday, April 8, 2012
Annele
Kullake, ilusat sünnipäeva!
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Tead, mul on pseudo-mure - öö ei lase magada, on jälle inspiratsiooniatakk. Ja siis ma kraamisin välja meie reisilogi paljunduse. Parimaid palasid:
26. mai 2005:
Mooni käekiri: Pärnu, 10:00 dejavu
5 autot - Poola piir
Katu annab ülevaate pealesaadud autode markidest ja võtab kokku, et: Ühesõnaga kõik masinad olid praktiliselt viimasepeal (va Ford)
27. mai ja 2005 kui me peax lõplikult ajataju kaotama.
Ooooo - sürr! Väga sürr. Tšehhis. 2 päevaga - 6 autoga. Läbi Poola Sassiga ja Terminaatori ja Tinasõduri ja lastelauludega. Öövalves. Oleme turvalised. Lageda taeva all ~lagedal platsil mingi ringtee ääres. A la bensukas. Tähistaevas. Poolas oli 33 ja 38 C. Praegu meeldivalt jahe. Ja ritsikad laulavad. PS Passin PUNAST kuud.
28. mai 05.00 Anne võtab valvekorra üle. HEA uni oli. Eelmised 2 päeva uskumatud siiski - nii kaugel nii vähese ajaga. Katu ja Moon magavad nii nummilt :P
Päike paistab juba üle põõsaste - ikka esimesena tuleb pea soojaks saada.
Tiboriga Tšehhi-Austria piiri. Edasi lennukiga Viini (kesklinn on ilus küll, aga suured linnad pole siiski päris toredad kohad). Auring Viini mustlas-moslemi-tööstuslinnaosas. Siia turistid juba ei satu! Tegelikult "natuke" valus. Aga saab küll Tondilt Narva.
Hea tava kohaselt oleme pärast südaööd Sloveenias ja Severina juures. Voodi.
Viin - juuakse palju (6 h päikeses kottidega), aga peale ei võeta. Õhtuks oleme nii väsinud, et alles 3. kord sain aru, et Moon räägib viina asemel Viinist.
2. juuni. Naine Ljubljanasse. Mu elu parim käeviibutus (et tema sõbranna). Blanca.
3. juuni, päev nr 9
Kodune hommikusöök kenade sloveenia kuttidega (loe: nemad valmistasid). Ja Koperisse sõit. Portorož. Väga nunnu => rannas nagu turistid.
Hääletasime väikesi otsi ja veel päikest.
Lõpuks jõudsime ka Horvaatiasse. Väike turismilinn - Vrsar. Vanalinn ja vaateplatvormid. Kotid jätsime mere äärde põõsasse. Hukust päästsime:
dokumendid&raha
Mooni lõpukleit
Katu pesu (piisab kõigile)
Anne roheline kleit (pesu pole vaja)
juuksehari
hambaharjad
Katu fotokas + Anne 2 filmi
LOGI + pastakas!
Anne rätik
cd-pleier
suits + tikud
päikeseprillid
telefonid
hügieeniline + nöör
küünal (jutupunkt)
Jutupunkt minu poolt ka, praeguseks. Järjejutt jätkub ühel ilusal hetkel. Mul hakkas film küll jooksma.
Friday, April 6, 2012
Inimvõrgustikud
... on ühed isemoodi asjad. Mõtlesin just inimestele, kes on ilmselt ise seda teadmatagi mind viimsel ajal hoidnud ja kaitsnud. Inimesed, kes on lihtsalt tuttavad, kellelt ma eal midagi ei ootaks. Või ka näituseks töökaaslased, kelle olemasolu on oluline. Kellega harutatud mingid jutujupid on mulle väga paljut tähendanud. Või ühikanaabrid. Kõik need inimesed, kes on kuskil kuklataga olemas ja see olemasolu on tegelikult poolnähtamatult väga oluline. Kui väga ootama hakkad, ei saa midagi (või saad väga valusalt vastu näppe), ütleb mulle viimaste aegade kogemus. Ja ega ma seda kogemust väga aktsepteerima kipu. Samas need on need mängud minu enda siseilmas, selles pole midagi "objektiivset", ikka mu enda blokid ja ootused ja tee, mis lihtsalt tuleb käia. Seda teed saab jagada ehk kunagi, kuidagi, kellegagi. Kõigepealt tuleb ära käia. Aga see nähtamatu võrgustik on mind väga-väga hoidnud küll. See tekitab tohutu tänutunde.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.
Kaisale:
Kipun jah vist krüpteerima, või siis lihtsalt mõtlengi sedasi, raskestitõlgitavalt ja abstraktselt.
Wednesday, March 28, 2012
Vahelduvvool
See aasta kriibib-kraabib kõik vanad hirmud ja taagad ja muu koleda kraami lagedale. Ja ajuti ma lihtsalt ei jaksa - ei jaksa uskuda imesid ega ennast ega midagi. Ja tundub, et ma olen kõike valesti teinud. Siis võtan end jälle kokku. Sest selline õhus- ja õhustelamine nõuab palju usku.
Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!
Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.
Praegu on raske isegi seda uskuda, mida ma muidu väga usun. Arvo kuldsed sõnad: Aga kas sa oled elus millestki ilma jäänud, mida sa päriselt tahad - kui välja arvata need asjad, mida sa ainult arvad, et sa tahad? No ei ole ju!
Ehk ma ütleks juba tunni aja pärast midagi muud. Vahelduvvool, ongi.
Wednesday, March 21, 2012
Vitamiinisid Maailmafilmilt
Minu Maailmafilmi väljavalik oli küll täna... väga vitamiinine.
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
"Polüfoonia" Albaania polüfoonilisest laulust - imeilusad Balkani loodusvaated, eluterved inimesed ja hoiakud, väärtused, perekonnad. Balkanil reisides olen ma selliseid vaateid ju näinud, selliseid nägusid, helisid, valgust. Õige pisut-pisut ehk näinud ka säärast tüüpi inimesi... Ja need laulud, need laulud. Ja naerukortsud ja silmasära ja see mulje, et need pered vist tõesti oskavadki kokku hoida, kui nad sellise uhkusega pereväärtustest räägivad.
Ja "Regilaulu" esikas. Alustuseks publik, tõesti väga palju etno-folk nägusid üheskoos, ikka väga palju. "Regilaulust" saaks imehea Eesti tutvustusfilmi, need imeilusad loodusvaated, värvid, valgus, suvemüstika ja talveilu võtavad tõepoolest kokku palju sellest, mis Eestis imeilusat on, mis siin maal silma ja hinge särama paneb. Muusika. Müstika. Vägi. Tõest oli tabatud palju sellest, mis ma (ja küllap paljud) siin riigis armastan.
*Kahe jalaga tänapäevas film.
*Ajuti pisut nagu Meelika Hainsoo ja Lauri Õunapuu perefilm, kuigi, vist ka mõned kõige-kõige imearmsamad kaadrid olid nende perest (nood lapse varbad üle autoistme, nii- ja naa- ja kolmandat pidi)
*Tuhamägede tantsu (millest ma polegi kuulnud, nagu ilmselt paljudest säärastest liikumistest) kaadreid vaadates sain aru, et olen ikka väga tundlik ja maitselt pirtsakas "loomulike" ja "kunstlike" rituaaliloomiste suhtes. Haakub mu mag-tööga igatepidi see teema (ehedus-konstrueeritus ja kogemuslik eheduse määratlus), ja eks ma olen ses teemas peadpidi veel kirjutamise lõpuni ja uue hooga sealt edasi ka.
*Lõpp kiskus minu jaoks venima.
*Ja merikotkad kakukaamera kaudu läbiva motiivina mõjusid minu jaoks viiendal, kuuendal ja sealt edasi näitamiskorral juba põhjendamatuna.
Ulrike Koch on filmi püüdnud jah, selle loo eestlastest, eestlusest ja ilu ja traditsiooni edasikandumisest, mis minu maitsele sobib. On just niisugune pilt nagu ma hea meelega meist endist näen. Ilus!
Leidsin säärase kommentaari Jaak Johansonilt: "See on adekvaatne film hetkeseisust Eestis", ütleb Jaak Johanson, "Ulrike Koch suudab anda läbi väga kitsa teema -- regilaulu -- edasi laiema pildi. Sellel filmil puudub "eksootikapedaal" täielikult -- läbi metsa jooksvaid paljaid naisi ei ole. Tal on õnnestunud teha film sellest, mis on olnud ka Veljo Tormise nö sisekonfliktiks -- käsitleda midagi olulist, mida tegelikult enam ei ole ja mis samas ikkagi eksisteerib. Tõenäoliselt keegi Eestist seestpoolt ei saakski sellist filmi teha." Mul vist on pisut teistsugune arusaam eksootikast, sest seda on minu meelest filmis palju-palju, häirivalt eksotiseeritud tõesti ei ole, ülevõlli müstifitseeritud. Aga teha regilaulust filmi nii, et see poleks eksootiline pole a)võimalik b)kui ka on võimalik, siis ei vaataks seda nüüd küll keski (mis see siis oleks, puhas uurimus, taktimõõdu lahkamine, arhiivisalvestuste ülevaade? - eksootikapedaalita regilaulule läheneda oleks ikka väga raske)
"Regilaulu" treiler
Tuesday, March 13, 2012
Raha otsas, kurjad ilmad
Rahast nii palju ja nii mitmel eri levelil kui sel aastal pole ma küll vist kunagi mõelnudki. Ümbrus ju ka soosib. On suur plaan, eriti suur plaan, keskmine plaan, minu isiklik mikrotasand nagunii. Töö. Raha. Panus. Energia. Väärtus. Enese eest seismine. Kultuuripoliitika. Raha on otsas. Praekartul. Pangaarve. Sõbrad. Arved. Ja et mis ma päriselt tahan. Ja kuidas asjad toimivad. Hirmud. Paanika. Haprus.
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
*seisund, et sul on jõudu?
Subscribe to:
Posts (Atom)