Minul vist tegelikult ainult nii toimibki, et/kui ma ei rabele oma elu ja asjade ja sihtidega. Usk, lootus ja armastus - aga päriselt ja kahtlemata - siis kõik toimib ja tuleb ja voolab ja kulgeb. Alati on nii olnud. Ainult seda usku hoida on kole raske. Ja kui juba midagi justkui ei toimi, siis ma hakkan vägisi rabelema. Seni rabelen kuni ära väsin või tüdinen, siis loksub energia paika ja päike tuleb jälle välja. Enne kulub kotiga musta masendust ja hirme ja nuttu ja hala ja verd, tatti ja pisaraid. Võib-olla ma kunagi õpin. Aga võib-olla ei õpi ka.
Omaenda mikrotasandist veel - juba mu tööl on nii palju lugusid, mida sellest rääkida võiks.
- Ma töötan Mehis Heinsaare vaimus ajatus toas, pea ajatus majas, olengi päevast päeva (riigi raha eest) muinasjutus.
- Mu ümber on täiesti võrratud inimesed, vaimsust pritsib, päevast päeva, ja need vestlused ja kohvilauad...
- Ma teen erialast lihttööd. Aga erialast. Ja see poolik koht annab mulle väga suure ja olulise vabaduse, ilma milleta ma võib-olla väga ei oskakski. Toda teist poolt ma ei himustagi - kui himustaks, siis ilmselt (raha)häda sunnil, ja sunnitööd, eksole, pole kunagi tegelikult toiminud. Ja ma vist julgen öelda küll, et ma saan täpselt õiglaselt palka.
- Hoopis teistlaadi jutu saaks ka: "Sa oled muuseumitöötaja!" (peaaegu et ahastuse või haledusega hääles) Olen jah. Meie toas on külm ja pime ja kole mööbel, mis sest, et ise enam suurt ei märkagi (mis on ohu märk ju tegelikult, et ei märka). Rahajõgesid ilmselt ses majas voolama ei hakka. Ja kui natukenegi norida, siis leiaks arhiivis logisevat ja mitte rahuloldavat oi kui palju.
Makrom tasand. Me nõuame liiga vähe. Või kas nõuame? Või mis pagana naistekas mõtteviis see on. Või kuhu sest edasi minna on. Kui rohkem ei küsi, siis vast rahaline väärtus ongi just täpselt nii suur, usun ma. Mulle küll tundub, et raha on kõigepealt energia ja väärtustatus ja kindlustunne. Ja kuni kuskil mujal on enesekindlus (= mina olengi nii palju väärt, küsin ja mulle makstakse seda, ja selle asja hind ongi vat nii suur) suurem... seni on lihtsalt nii. Mulle tundub see (= alates kultuuri rahastusest kuni lasteaednike palkadeni) kuramuse vildaka süsteemina, mis ei peaks, võiks ega tohiks nii olla, aga täpselt nii kaua see nii on, kuni kollektiivse vaikiva kokkuleppe korras lastakse olla. Õpetajate streik oli ses mõttes ju märgiline tegelikult küll. Iseasi, kas midagi edasi saab.
Isiklikust tasandist niipalju veel, et muidu võin ma ju oma vaba boheemielu rõõmsalt elada, aga... mingid tulevikku suunatud sotsiaalsed tagatised panevad mind muretsema küll. Rahavaba lastekasvatus või pensionipõli ei ole päris see, mida ma endale korraldada võiks või tahaks. See on vastutustundetu. Ja hirmutab. Ja ma pole end sellest hirmust kuidagi välja ka keerutanud. Ma ei saa endale vähenõudlikkust lihtsalt lubada, kui see hiljem kurjalt kätte maksab. Seda enam, et ega vähenõudlikkus ja kasinus mulle eluviisina ei meeldi. Meeldib niivõrd vähe, et mulle tundub, et tegelikult ma päriselt ei teagi, kuidas õige kokkuhoidlik elu käib - mul on alati kuidagi rahakotinduses kavaldada õnnestunud, nii et ma olengi enam-vähem kõike saanud, mida ma tahan. Ja elanud palju rikka(liku)malt kui see justkui minu sissetulekute juures võimalik.
Süsteemid on tegelikult meie teha. Mis on päris hirmus, sest süüdistada polegi sel juhul kedagi. Ja minu enda süsteemid on minu teha. Mis on veel hirmsam. Kui ma kunagi jõukaks* saan, eks ma siis olen süsteemi enda jaoks toimima pannud.
