Baabaprazdnik ja olemise ramp raskus

-
Ullakene läks täna tagasi Soome, sain 3 päeva osa tema (ja 2 päeva ka Elina ja Silvia) "suusapuhkusest". Minul oli ka hea ettekääne endale puhkepäevad tekitada, et nendega koos olla. Pole jupp aega olnud nii palju rõõmu ja laulu ja mööda tänavaid tantsimist. Tuli meelde küll, kui tore on. Käisime regilaulutoas (kogu kambaga) ja Metsatölli kontserdil (mina ja Ulla) ja kandlemängu õhtu kujunes meie boksis ja mis kõik veel. Oi, ja need õhtused ja hommikused üminad ja ühislaulud. Tõesti hing hõiskas - üks tark tüdruk on kunagi öelnud, et selleks inimene ollaksegi, et laulda ja tantsida ja rõõmustada. Ulla ja Elina on muusikud, need ühisüminad on seski mõttes küllap osa olemisest. /Noh, umbes nii, nagu minu silmis kõik jutuvestmiseks muutub./

--
Ja siis tulin õige ruttu potsti oma igapäisesse olemisse tagasi.
Avastan ikka ja jälle, et lõputöö kirjutamine... on vaat et kõige rahuldustpakkuvam osa minu praeguse hetke elust. Ma vist tõesti saan sest rohkem kui "ära" annan. Tahan väga-väga seda tunnet hoida, kaitsmiseni (k. a) ja selle järgseni välja. Tahan eduelamust ja mida kõike veel. Üldse ei kavatse ära väsida ses vallas, äkki... palun! saaks seekord nii. Kõikides kihtides ei jaksa väsinud olla. Mingi osa minust on väga-väga rampväsinud, sellega ei oskagi midagi peale hakata. Tahaks pai ja vati sees olla. (töökirjutamise ajaks näiteks unustan vatitekiihaluse ära, võtan end kokku ja olen täitsa äge mutt)
Mu põhi-tugiprogrammi kuulub huntide raamat, ilma selleta ei saaks vist üldse läbi. Ega aru, et mis ramp raskus. Tädi Clarissa ikka seletab, Lii Seppeli imeilusas tõlkes, et mis radu ma luusin.

Soe

Kuulan Tõnis Mäge, toksin Exceli tabelit ja avar on olla. Tahaks sooja hoida ja anda ja kiirata ja saata. Selline ehe* välgatus.

*Bendixi definitsiooni vt, autentsuseotsingute vallas

Külm

Ärkasin täna hommikul külmatunde peale, selle vastiku, ahistava külmatunde, et teki tihedamini ümbermässimine ei aita. Üles tõusta külma sisse ammugi ei taha. Midagi ei taha. Ja pääsu ei ole. Selline unesegane väljapääsmatustunne. Ma ei tea, kas nii käibki kohastumine? Lillekesest mingiks vastupidavamaks olendiks. Sest pimedaga - teise elemendiga, miks ma talvesid pööraselt kartnud olen - olen vist päris-päriselt ära leppinud. Mina ja Pime justkui saamegi läbi. Aga külmaga - oo ei.
Ja siis ma duši all ligunedes mõtlesin, et see ju ongi see, miks hingeline külm, inimsuhete külm mind täitsa maatasa teeb. Praegu elangi nii, justkui mingi duši all käimise sooja pealt, väljast saadud soojusest, ajutisest. Aga ega niimoodi lõpmatult ei saa. Ega muu ei toida ega aita, kui oma sisepõlemismootor, sõpruse sõlmimine tollega, keda ma justkui taludagi ei suuda.

Auntsik, kallis, kirjutus kohealgavasse homsesse

Aitäh, et sa olemas oled!
25 pole naljaasi, vigyazz magadra!

Ja kui ma sinu ukse taha kraapima tulen, jalakalaga, siis vaata enne sisselaskmist, mis värvi mu kingad on. Või ega ma üldse paljajalu või jalutult ei tulnud.

Mina katsun omalt poolt nuhutada õhku, et kas otihäire või mitte.

Aga hoolimata otist ja häiretest, on sulle mu uksed ja hing valla, tral-lal-laa, kingavärvist, aastaajast ja lembelauludest sõltumata.

Siinkohal klassikaline pühenduslaul - mis must ikka midagi muud oodata ;)

Tantsuöö ja kardulapraadimismõtted

Gikši tantsuöö oli väga äge. Et Triinule saadetaks palju jõudu sihukeste asjade korraldamiseks. Ja et tantsuoskuslisi inimesi (mehed huvitavad mind eelisjärjekorras, kuigi vahel on täitsa tore kihnlaste moodi naistega keerutada ka) oleks ikka just nii palju ja kihvte nagu neid säändsetel üritustel on!

Peale selle loo jäi mind kummitama paar lauset ja mõtet, mis haakisid muude mõtete ja lausetega, nagu nad ikka teevad, eksole. Ja siis ma poolunise peaga neid köögis kardulaid praadides harutasin. Paiskasin eile välja steitmendi, et ma elan just nii nagu ma elada tahan ja kui mult küsiti, et kas see on alati nii olnud, siis ma küsisin täpsustuseks vastu, et "Kas see teadmine, et minu elu on minu jagu?" Eks ma ju tegelikult õpin seda teadmist. Ja kuipalju ma seda tegelikult tean või tunnistan. Või kuipalju ma ikka olen nõus leppima ja omaks võtma, et ma ise ilutegija...

Ja teine oli tolle teise inimese õhkupaisat mõte - et kui saakski elada täitsa ausalt. Mis jälle mulle tundus (ja tundub) utoopiana. Meie kellegi egod ei kannataks sellist värki välja. Reeglid (ja ka silmakirjalikkus ju) on ju kaitseks. Ja siis ma mõtlesin enese aus olemise oskuse ja julguse peale. No ega ikka päriselt ei oska ega julge küll. Enda ees tahaks ju olla, täitsa. Aga sedagi blokivad kaitsemehhanismid, ja ju need mehhanismid selleks ongi. Mõtlesin enda servade ja põhjade ja äärte peale, ja et palju ma neid kompida olen julgenud. No väga pole. Alati tahaks jätta puhvri, aga päris radikaalselt aus koledus, lahtilastud koledus tähendab ju arvestamist, et äkki puhvrit enam polegi. Mingite põhjade ja piiride kompimise soov on justkui, või kas ikka on. Pigem on vist selleks, et leida mingi põhi, millest enam läbi ei vajugi. Aga see on vist ka utoopia. Ja kui kompida ja serva taha ka vaadata, siis tahaks jälle väga leebelt. Aga leebelt ei olegi ju päris seesama. Nii et ega ikka ei taha neid piire tegelikult küll mitte, puha enesepett. Ja mõttega mängimine.

Tegelt peaks magama minema ja mitte tegelema elufilosoofiliste küsimustega enda ja teiste piiridest. Ööd!

Talsipühi pido

Sissekanne sel päeval, kui Mallel (Hiiemäel, eksole) on sünnipäev ja ta on muuhulgas saatnud presidendi kantselei metsa ja palunud Ilvesel endale lilli mitte saata.
Võrratu naine! <= mitte küll nende lillede pärast

Deniss** käis eile ukse taga trummi tagumas ja teatas, et me saame varsti Uebanda kontserdile, öelgu aga uksenumber. Juhhuu!

Ja sel päeval, kui ma olen - hämmastavalt külma kõhuga, muide; täitsa uus nähtus - saanud hambadristis pandud vene keele arvestuse. ÕISi pole veel ilmunud, vara hõisata äkki? Etteaste oli kergelt... noh, kesine. Ja kui ma nüüd mõtlen, mis ma olen Liisilt, Kailt ja Reedalt laiskade ja lohakate keeleõppijate kohta kuulnud, siis on ikka piinlik küll, aga no... elu on selline. Kui olla *peopõrsas.

Aga mitte sellest ei plaaninud ma kirjutada. Hoopis talsipühist. Ma olen Annikale hirmus tänulik, et ta minekut pakkus. Mul on nimelt kombeks toredatele pakkumistele "jah" öelda (sinna see vene keele arvestus läks, muuhulgas). Ühesõnaga käisin laupäeval Obinitsas setode jõule tähistamas. Talsipühad on, sellisel kujul nagu me neid seal pidasime, kogukonnapidu, kogukonnajõulud. Vist ju ka uustraditsioon, mille Viljandi omad (taas)käivitasid. Setod tähistavad kahtesid jõule, eesti jõule ja vana kalendri järgi talsipühi ka. Viimased, nii nagu need nüüd Obinitsa seltsimajas välja nägid, on tõesti kogukonnapüha ja -pidu, ehk isegi seto-liikumise aktivistide ja importsetode pidu eelkõige. Korralikud inimesed käisid enne Petseris kirikus. Aga Obinitsa seltsimajas oli laulu ja etteasteid, küünlavalgust, lauake-kata-end külalislahkust. Peremees käis ringi õlle- ja viinaklaasiga. Mulle hirmsasti meeldib rituaalne joomine, mil on taga mingi tunne, jagamine, ühendatus, seltskondlikkus. See klaasitäitmine=>tagasi=>järgmine rüüpab=> tagasi täidab kuidaski enam just seda ülesannet, tundub mulle. Tantsida sain päris palju.
Ja Vuss saab oma sõle. Aune ähvardas, et muidu ma koduuksest sisse ei pääse, kui Vussile Setost meenet ei too, eks ma siis hirmuga...

Enne õhtust ilutsemist käisime Maarjaga Terje Lillmaa juures. Ta on kodus, kosub jalaopist. Ja mul on hästi hea meel, et me läksime. Tema ja ta pere on nii vahvad, levitavad seda sooja tunnet ja pereidülli, millest on hea osa saada (idüll oleks justkui kahtlane ja magus sõna; aga no on idüll, kõige mittemagusamas tähenduses, kiirgava soojuse tähenduses). Nii säravat opistkosujat ma polegi varem näinud kui Terje.

Taarka haual käisime Maarjaga ka. Too Taarka haual käik oli tegelikult ka miski otste kokkujooks(uta)mine. Mul on kooliasjades seto etapp. Nii et ma vaatasin 1. jaanuaril "Taarka" filmi uuesti üle. Ja pisardasin lõpus paar pisarat, nende naiste teemal, kes justkui siia maailma ei mahugi. Ühtlasi ma olen väga soojalt ja tänutundega Siiri Sisaskile mõelnud, kui säärasele naisele, kes Eestis midagi ülal hoiab. Oma energia ja olemasolu ja eripära ja väega. Nii et Obinitsa ja setondus ja filmi-Taarka ja päris-Taarka ja Siiri Sisask kuuluvad minu peas natuke nagu ühte potti, ühe suure plaani, suure jutustuse juurde. Nii me siis jõime Taarka haual oma rituaalsed lonksud ja laulsime talle.

Püha pidamisest varem
Pidu pildis
* põrsas, sest kaldub pidutsema?
**meie koridori kõige kuulsam poiss

Hull aasta

Ma tahaks jälle hõisata, et mul on olnud täitsa pöörane aasta, ma olen liikunud tont teab kust tont teab kuhu, and I like it! Ja tunnen end oma elus ja maailmas ja iseenese ilmaski vist tüki maad paremini. Struktuuride muutumise aasta. Haarete lõdvendamise ja kaasakulgemise õppimise aasta. Ja mul pole aimugi, kuhu see kõik liigub. Vahel on natuke ränk ju ikka ka. Vahel tundub väga ränk. Aga isegi ränkus on kuidaski ausamaks ja rahulikumaks muutunud. Ja kuna "õnnestumine on vältimatu", mitte isegi "varem või hiljem", vaid just praegu ja kogu aeg, siis nii ongi, et kulgeb kuhugi. Kulgen kuhugi.

Küll on ikka tore, et Moonike oma blogi märkab siis kirjutada, kui "kõik on hästi, kõik on selge...", Tartus, 2011. Sotapotat pole ju mõtet konserveerida.

Ja küllap mu hõiskamistes on ikka tubli annus protesti mustaprilsuse ja pessimismuse vastu ka, eluhoiakuna. Minu meelest täitsa toimimatu hoiak. Aga protest annab vahel päris hästi jõudu omaenda prille hoida kah, niiet kõik toimib.