Maast ja ilmast

Monday, October 17, 2011

Kohustuslik õppefilm maailmaparandajatele

Käisin just "Uut Maailma" vaatamas. Ja oli säändne, jah, natuke melanhoolne ja masendav, nagu mind oli ka hoiatet.
Et mis juhtub siis, kui laia profiiliga visionäär hakkab projekte kirjutama. Ja et kus on heade ideede ja lihtsalt läbu tasakaal.
Üks hirmus helge koht oli, kui Jaak Johanson ja CO "Mu süda, ärka üles" laulsid, säändses juba vaimselt lagunevas seltsimajas.
Tegelikult minu meelest manifestifilm ka reeglitele ja korrale (ma ei räägi jäigast bürokraatiast), sest me inimestena ei kanna paljut vabadust lihtsalt välja ("No miks kuradi pärast nad tahavad, et ma sinna aruandesse kirjutaks mingit paska, kui nad teavad, et me selle raha eest õlut ostsime!"). Mingit välist asja on vaja, mis ohjes hoiab, muidu läheb lihtsalt totakaks läbuks. Või no, eks oleneb inimestest, aga no noid kuldselt tugevaid, kes ise hakkama saavad, palju vist pole.
Ja jälle natuke sallivuse- ja pooltooninägemise kasvatamise film, sest need poisid ja tüdrukud ilmselgelt tegid palju ära. Teevad veel ilmsesti. Viis mulle meeldida ei pruugi - aga no ma ei ole ka piisavalt revolutsionäär, ma ei suuda ja mind väga ei tõmba ega huvita ka radikaalsus ja laamendamine - mille tulemusel, jah, asjad liiguvad sageli kiiremini. Radikaalsust ja laamendamist on ka vaja, ma tean, aga seda on raske välja kanda, kõrvalt see kulutab hullupööra.
Aga moraal pole ilmselgelt see, et kuidas kõik head algatused metsa lähevad ja manduvad ja ära vajuvad ja inimsuhted lörri lähvad. Vist on hoopis moraalitu film. Tükike uusboheemluse elu lihtsalt.

Thursday, October 13, 2011

"Siid"

Alessandro Baricco.

Jooksin täna hommikul kokku. Ja siis jooksutasin ennast täitsa teadlikult lahti tagasi, lugesin "Novecento" uuest läbi.

Ja õhtul "Siidi" ka.
Mõned kirjutajad lihtsalt oskavad kirjutada nii, et pilt hakkab jooksma, ja tahaks midagi luksuslikku. Veini. Ja siidpesu ja.

Aga mulle tundub, et romaani keeltes kirjutatud kirjandustes on miski... teistsugune erootika hoopis. Füüsilisem, kainem. Ei õhka hinge ja hingeläheduse järele, vaid räägib nahast ja silmist ja käsivartest. Ugri kultuurides on jälle miski hoopis muu müstika. Midagi, midagi on... mingi kultuuristereotüüp, mingi teistsugune tunne hoopis, teistsugune keel ja otsimine.
Aga hästi kirjutet lugu on hästi kirjutet lugu.

Tuesday, October 11, 2011

Soe tunne

Sõprade laul, võtsin kohe mitmes mõttes isiklikult. Ja saatsin mõttes edasi ka.

Läksime Aunega Britti koju saatma ja ühtlasi Supilinna pealt naela otsima, aga sattusime külla. Ja kogemata kontserdile, Allan mängis "retrolugusid". "Linnapiiridest välja...", ja noid teisi. Allanil ja Liisil on tõeliselt armas pesa, ja nad on ise nii vahvad, koos nii vahvad. Soojust kiirgab, seda, mida kampsunitesse on kootud. /Mis retrosse puutub, siis kunagi päris-retro ajast ma mäletan veel mingit metal-kontsertigi. Muutub see muusika, ja Jumal tänat./

Sellepärast mulle meeldib Tartu ja Supilinn. Siin juhtub lugusid, kui sa korraks õue astud. Ja need lood mõjuvad usule hästi.

Friday, October 7, 2011

Rõõm

Mul on ühe kalli sõbra pärast nii hea meel! Natuke kade meel on ka.

Tuesday, October 4, 2011

Lood, mis annavad: list

Monday, October 3, 2011

Luksus

Avastasin, et mina ju elangi luksuselu.

Olen 4. aastat mag-is, riigi raha eest ega tunne end üldse süüdi ega halvasti. Hoopis arvan, et ma olen selle ära teeninud ja et mul on sellele riigile ühtteist tagasi anda. Et mingil moel annan ju kogu aeg. Ja et säärased erialad, mis koolitavad eelkõige inimeseks olemise vallas, ongi väga kallid ja ähmase väljundiga. Ja et nii võib ja peab ja tulebki. Ja et udupäid on vaja, et maailm tasakaalus püsiks ja toredaid asju sünniks.

Ja siis ma teen veel tööd, mis annab mulle üsna suure ajalis-ruumilise vabaduse. Ja ma saan mh endale lugusid lugeda. Toas, mis on mõnesmõttes päris omamoodi, muuseum muuseumis.

Ja mul on sellised sõbrad!

Ja ma olen ära hellitatud - igasuguste väikeste imede poolt. Ja elangi sellist muinasjutuelu. Tahaks ainult oma juttudes püsida.

Monday, September 5, 2011

Selle sügise magustoidukursus

Avasin täna koolihooaja ja sain loenguelamuse, peaaegu oodatult. Ja kinnitust sellele, (mida ma ju tegelikult ammuilma tean,) et ülikoolis käid pigem kohtumas ja kogumas kui ametit õppimas (sest mis ameteid filosoofiateaduskonnast ikka saab - muud headparemat küll seda enam). Vello Salo - Armastus eesti keeles, folklooris ja kirjanduses. Peahoone aulas. Aktuse asemel. Tegelikult Kaisa ja Anna-Kristiinaga jagatud elamus. Mul oli siit-sealt kuuldu põhjal kahtlus küll, et võiks olla elamus. Aga nii võluvat raamist-välja loengut (jutlust?) pole ammu kogenud. Eestluse elujõust. Armastuse mõistest läbi teatmeteoste, Vikipeediani välja. Ja mitte Salo jutu sisu ei olnud kuidaski ennekuulmatult äge ja uudne mu jaoks - neid uudseid ja väga võluvaid lähenemisi olen kohanud kirjandusloengutes ja folgis ja küllap vist semiootikaski - vaid see, kuidas. Lõi oma isiksuse, mingi soojuse ja väga sõbraliku iroonianoodi ja hingehoidja imagoga. Ülikool jah vist kohtumisteks ongi. Elu ka.