Beebipäevik nr 2 - raamatud, mis aitavad

Ma olen sügavalt raamatuusku ka beebimajanduses. Ja ma omamoodi naudin "raamatu järgi" lapsekasvatust, st kuskilt loetud ideede ja teooriate katsetamist, kui idee või teooria jumekas ja usaldusväärne tundub. Ka nt ajakiri Pere ja Kodu on mind palju lohutanud ja edasi aidanud - neid saab Uuskasutuskeskusest 6 senti tükk; reeglina see info ei vanane.

Minu viimane raamatuleid on "Imelised nädalad" - selgitab tite arengut arenguhüpetena, mis kõik tähendavad kisa, rahutust ja muid kaasaandeid, aga ennekõike tähendavad uute oskuste omandamist, mis toovad kaasa beebi maailma muutumise ja sestap ka kriisi. /Arenguhüppaja teeb parasjagu imelikku, graafikuvälist und - tegi juba silmad lahti ja vaatas täitsa ärkvel pilguga, aga pani siis silmad uuesti kinni tagasi ja põõnab edasi, ja nii juba üle tunni; toas(!). Päeva esimeses pooles ta "tavaliselt" nii ei tee/ Kõrvutan teooriat Ekke virina- ja tissiralliga ja üht-teist justkui klapib küll. Ja eelkõige pakub lohutust ja seletust, mis selle virina taga olla võiks. Ja mul läks peaaegu silm märjaks, kui lugesin, et alates 30. nädalast hakkab jälle kergem periood. 30. nädal algab 1. novembril. Ja kui ma hästi hoolega pähe võtan, et just siis elu lilleks läheb - no küll ta siis läheb ka. Sest siis ma ju tõlgendan mõnusat tuju lillelise elu märgina, olen ise heatujulisem, sädistan vastu ja käivitub positiivne suletud ring. Neuroloogiliselt seletatud teooria võib olla, aga minu olekule ja tujudele reageerib Ekke ka ja igal juhul.

Beebipäevik nr 1

Hansode intervjuu elust nelja lapsega tekitas naapalju mõtteid, et... Mina sellist elu ilmsesti ei jaksaks ega suudaks, sest 

1.) mis siis MINU isiklikest soovidest, MINU eneseteostusest, MINU Uhhuduurist saaks. Kults ütles selle kohta nii ilusti – et mina pean oma Uhhuduurid saama. Ja olen saanud ka. Nüüd vist, ptuiptuiptuiptuiptui, julgen jälle nii mõelda ja tunda - pärast ühte päris mõnusat nädalat ja enne seda veel kolme, mis olid ju ka peaaegu enam-vähem, kui ise poleks nii surmsooda olnud. See pool suve enne septembrit oli ju küll pehmelt öeldes hullumaja, tundub mulle jätkuvalt. 

2.) Naisena oled lihtsalt puhtfüsioloogiliselt rinnalapsega märksa enam seotud, palju vastutavam, mõnda aega paratamatult vanem nr 1. Mul on teooria, et kui nüüd Kults üks hetk titega koju jääb, siis tema oskab seda teha kuidagi sujuvamalt ja mõnusamalt. Oskab nautida märksa enam. Lihtsalt ehk ongi rohkem kodusolijat tüüpi... Ega tunne nii palju sisemisi tõmblusi minna sinna, teha seda ja kolmandat ja sajandat. Eks kevadel-suvel vast saab näha, kui kõik kenasti läheb. 

3.) Ikkagi see mehed-naised-rollijaotus teema ei anna mulle rahu! Selles on nii palju ebaõiglust – juba puhtfüüsilist-füsioloogilist, tundub mulle. Sotsiaalsest, kokkuleppelisest rääkimata. Mina ei saa praegu minna õlut jooma, kui ma vähegi tahan, et Ekke oleks tissist söönd ja rõõmus. Vahepeal ei saanud kohvigi juua – ja tühja sest õllest, aga kohvivaba dieet ja ajuti tunne, et gaasihirmus pead sina sööma mitte midagi mitte millegagi – aga seda mitte miskit pead sa sööma palju! - see komplekt on pikemat aega talumiseks juba üsna vastik. Ja vabast suhupistmisest olen ma jätkuvalt väga-väga kaugel. Sealjuures võimalusega, et suur osa toidupiiramisest on tegelikult täitsa mõttetu. Ei saa minna nädalaks ära, no ei saa! Ei saa seda ja teist ja kolmandat. Kusjuures Kuldar on 21. sajandi mees ja 100% lapsevanem ja meil on üldiselt ikka väga 50-50 see asi, arvestades, et mina olen ju praegu kodune. Ma ei kujuta ette, kuis naised klassikalise(ma), vanakooli rollijaotuse puhul hakkama saavad ja veel kuidagi rõõmsakski jäävad(?).

Nüüd ma vist julgen juba öelda, et kooliminek oli väga hea mõte ja et see hoiab mind päris hästi püsti. See on see MINU Uhhuduur ja MINU aeg praegu. Ja mul on seda väga vaja. Tihendab ajagraafiku küll veel tihedamaks ja kõik kodutööd, need muudkui lükkuvad ja eks need tekitavad stressi – aga mul on mu luksuseneseteostus ja ma üldiselt väga naudin seda.

Sotsiaalse ebaõigluse poole pealt on ju mõlemat pidi – naised, kes ehk tahaksid tööle, naudivad tööd ja tunnevad, et see oleks palju hõlpsam ja õigem kui kodus “passimine” (khm, nii väljakutsuvat “passimist” kui lapsekasvatus ei paku minu meelest ka mitte üpris väljakutsuvad ametid). Ja mehed, kes teevad enda jaoks tüütut tööd või tööd, mis end ammendand ja ehk passiksid palju paremini superisa rolli või olgu või vähemsuper-isaks, aga ei julge ka koju jääda. Või ei viitsi? Või tunduks imelik? Titega kodusolu ei maksa minu meelest kinni mingi rahaga (mina teenin, sina oled kodus – see argument), see on palju pöörasem, hullem, väljakutsuvam, ägedam, avastuslikum, loovusele sundivam kui (peaaegu mistahes) palgatöö.

Ma olen seda parem ema, mida enam ma saan eemale, tundub mulle. Loov ja vahva ja vunki täis, kuni ma saan oma isikliku aja ja ruumi. Tihtipeale poolest tunnistki piisab. Või ka lihtsalt võimalusest rahulikult kahe vaba käega õhtust süüa ja väike jalutuskäik teha. Aga nädalalõpul pean mina saama rohkem – paar-kolm tundi kummalgi päeval kindlasti, et tass täis püsiks. Kusjuures see oma tassi täishoidmine ja täitmine on ühelt poolt keeruline ja omaette väljakutse, teisalt vist võtmetähtsusega, ka puhtalt beebensi heaolu seisukohalt. Lihtsustatult: kui mina olen väga stressis ja surmväsinud, siis läheb temal kõht korrast ära. Ja kui temal on kõht korrast ära, siis tekitab see meile suurt stressi ja surmväsitab. Nii, et ei jaksa enam iseenda vajadustega tegelda. Siis tuleb küünte ja hammastega kuskilt otsast kinni saada, et see nõiaring murda. Aga selleks on vaja päris palju energiat.

Jeerum, kui ma saan ja julgen endale lubada keset ööd pea tund aega blogitükki kirjutada – siis vist on head ajad tagasi! Ptuiptuiptui. Sina pead hõiskama mis iganes ajal, enne õhtut kindlasti, sest kes teab, millal hea hetk üle läheb, eksole!