Sõiduõppija päevik: vägivallast

Autokool õpetab teadupärast elulist ja enese kohta kohutavalt palju – ehk isegi rohkem kui tehnilist. Selle suure õppimise sees avastasin end juurdlemas... vägivaldsuse üle. Ja leidsin, et viimastel kuudel olen lasknud enda kallal vaimset vägivalda tarvitada kahel inimesel – iseendal ja sõiduõpetajal nr 1. Tore, et märkasin, eksole. Ja ilmatuma tore, et mul on sellised sõbrad, kes moodustavad tõeliselt hea kaitse- ja arengukeskkonna. Näituseks L. käest sain väga konstruktiivselt, tõhusalt ja armsalt nahutada, et ma õiendavat sõiduõpetajat üldse veel pean. Tulemus on see, et enam ei pea. 

Autosõit ja üldse igasugused tehnilised praktilised oskused on midagi, mis on mulle võõras ja siiani katsetamata ja eks ma algul ikka kartsin küll väga. Siiani olen natukene pinges, suretan nagu kulda ja vigu ja lollusi teen omajagu. Muudkui maksan ja arenen. Hetkel x avastas sõiduõpetaja nr 1, et ma olen ikka veel närvis ja ikka veel teen neid vigu, mida ma tema plaani järgi enam teha ei tohiks. Päris algul oli täitsa leebe ja meeldiv, aga miskil hetkel muutus närviliseks ja ebameeldivaks - selline tingimisi sõbralikkus. Paar sõidutundi olid väga ebameeldivad ja ma päris vihastasin ja sealt edasi suutsin justkui end kehtestada ka, nii et ta võttis õiendamise poolest päris vaikseks. Nüüd viimane tund sisaldas uuesti tugevaid ebameeldivuselamusi. Tulemus on see, et ma tundsin end jube halvasti ja edenen tema tundides ilmselgelt aeglasemalt kui heas õhkkonnas. Ja õigus küll - sellist asja ei peaks nii kalli raha eest (või üldse ükskõik mis põhjustel või tingimustel) tolereerima. Nii et nüüd saan ma ka sõiduõpetaja nr 3.

Väga-väga arendav on sõiduõpetaja nr 2 (tema ma otsisin endale pärast noid esimesi ebameeldivusi) - vahva, natuke boheemlaslik inimene, kelle arusaamad ja õpetamisviis mulle väga sobivad. Ja kes on hämmastavalt tore ja rahulik, mida iganes ma ka ei teeks. Ja kiidab vahel. Ma ise arvan, et temast on väga-väga palju kasu eelkõige just "sõiduks elus ja pärast eksamit". Autokooli poolt tahan kõrvale süstemaatilisemat, rangemat ja igavamat õpetamislaadi, mis treeniks mu nõrgemaid külgi ja "eksamisõiduks". Aga sõimata saamiseks - ega isegi mitte ohuks sõimata saada - pole ma enam valmis. Nii et olgu parem tore ja flegma too õpetaja nr 3.
 

Mis mind kõige rohkem üllatab, on see, et ma enda jaoks jama keskkonda nii/liiga kaua talusin. Kuidagi vabandad välja - teiste käest oled ju kuulnud, et olla rahulik (jumal küll, ma ajan rahuliku õpetaja ka endast välja!); olukord on uus ja sa ei tea, mida oodata - siis ka talud ja tolereerid rohkem; aga äkki ma teengi nii hulle vigu, et...; võib-olla see ongi hea võimalus enesekehtestamist harjutada
Tegelikult pole jobutsemisel vabandusi. Tegelikult ei tohi endaga õiendamist lubada. Eks ma õpin ja arenen.

Muuseumitund 2: mis mõis see on - ja miks on siia vaja muuseumi

See töö, mida ma Sargveres teen, on üks paras punk. No Leila teeb siin vähemalt sama punki tööd. Punk selles mõttes, et see on otsene vastuvoolu ujumine, selle teostamine ja tõestamine, mis pole õieti majanduslikult mõistlik. Pole ei Tallinnas ega Tartus. Ega saa ilmselt eal end ära tasuma. Mina tahaks väita, et ei peagi. Et tasub ja on väärt muudes parameetrites kui raha ja majandusnäitajad. Silmasäras, inimeste uhkustundes, imetluses, eksootikas. Just täna nägin ühe proua liigutuspisaraid - ilmselt küll mitte praeguse tohuvabohu, küll aga mingite mälestuste peale, mis tal selle mõisaga seostuvad. Liigutab, läheb korda. Minu jaoks on see piisav põhjus hoida, sellele hoidmisele kaasa aidata.

Muuseumist rääkides on vist peaaegu et paras ülbus väita, et üks üsna kehval järjel pisimuuseum vajab vahendeid juurde, vajab mõistlikumaid olme- ja töötingimusi. Ülbuseks võiks see klassifitseeruda ümbritseva taustal, kus muuseumide võrku tuleb optimeerida ja kus muuseumidel peavad olema ette näidata näitajad. Rahanäitajad. Loe näituseks Maarja Vaino arvamust.
Ma väidan, et rahanäitajaid ei saa kuskil Järvamaa väikeses külas näidata, ei peagi saama ja mingil juhul ei peaks võistlema ja väga võitlema. Sellised pisimuuseumid (ja paljud muud - tasuvad või mittetasuvad - algatused ja paigad) on eelkõige sisejulgeoleku ja kaudselt rändepoliitika hoob. Annavad kaude või otse põhjuse elada - justnimelt kuskil mujal kui Tallinn või Tartu. Annavad märgi, et siin toimub ja siin on vaim värske. Väikeses mastaabis on siia vaja suurt raha, suures, riiklikus (ja alustuseks ka maakondlikus) mastaabis on vaja üsna vähest. See ei saa ilmselt kunagi suureks ja kallist ülalpidamist vajavaks muuseumiks, aga ülalpidamist on siiski vaja. On vaja otsust, et see on oluline, rohelist tuld ja seljatagust. Eks vastugi on tarvis anda - tõestada, et rohelise tule korral siin tõesti toimub ja toimibki. Siia peaks olema asja igal kohalikul (lasteaia)lapsel ja koolilapsel ja üldse võiks kohalikel asja olla. Kaugemalt tulijatega on lihtsam. Neil on niikuinii asja.

Ja kui keegi väidab, et raha, mida jagada, ju polegi, siis mulle näib see pigem otsuste ja valikute küsimusena. Kuni raha on see energia- ja väärtusühik, milles me arveldame, kuni see süsteem pole end ammendanud, seni ma väidan, et raha pole ei ilmast ega Eesti riigist kusagile kadunud. Nii et palun, aga palun, siia kaukasse!

Muuseumitund 1: misasja ma siin ajan?!

Olen enda hoole alla saanud ja võtnud ühe pisikese kohaliku muuseumi ühes üldse mitte enam nii pisikeses Järvamaa mõisas.
Aeg-ajalt seletan kellelegi, et mis asja ma siin ajan. Enda käest küsin märksa sagedamini ja vastus... või pigem vastuse toon või hinnang sõltub mu tujust, (viimasel ajal eriti) õhutemperatuurist, väsimusastmest.
Üldiselt ma tean küll, et olen ette võtnud sellele väikemuuseumile anda nii palju hoogu kui ma suudan, see jalule aidata ja sellele miski mõistlik suund anda. Ja leida hea, pühendunud ja millegipärast just seda tööd otsiv inimene, kes siin jätkab.
Praegu on seis selline, et siin on olemas esemete kogu, idee, muuseumi nimi ja tunda palju hoolimist - mis siia mõisa paistab olevat seintesse sadestunud ja minu arvates üldse seda maja püsti ja võimalikult heades kätes hoiab. Dokumentatsiooni ei ole. Süsteemi ei ole. Leiutamine, mu lemmik (brrr). Elektrit on muuseumi osas ka vaid ühes pistikus. Palk on leiutaja-töö eest väike ja kõik need muud vingumispunktid.
On eksootika. On täieline loominguline vabadus. On võimalus ja igapäevane vajadus kõike algusest ja otsast peale õppida, kurssi viia, kursis hoida, edasi anda. Seaduste ABC, määrused ja MuIS, puhtfüüsiline mööbeldamine, arvelevõtmine, arengukava, lasteaialapsed, pensionärid, kaasav juhtimine, projektikirjutus ja ukselinkide valik. Prouad, kellelt saab infot nende annetatu kohta - mul on seda väga vaja ja paberilt ma seda ei leia. Paberimajanduse ja paberil fikseerimisega on siin see õnnetu lugu, et muuseumi rajaja, Sale Talviste, oli eakas proua, kes kogu paberil vormistamiseni kunagi ei jõudnudki. Ja kõike seda, mis oli Sale peas, minu peas ju pole. Nii et eks ma hakkan kevadel mööda küla käima ja uurima, et kelle tindipott ja kelle koolivorm. Aga kas see õlasall on teie kootud? Aaga oodake-oodake, need käpikud?
(Minu peas) on eesmärk, miks ja kellele see paik on ja kõneleb. Eks on nüüd minu asi see oma peas olev fikseerida nii, et kogu küla teaks, seltsi liikmed ja vallaametnikud teaks ja aktsepteeriks. Ja uhkust tunneks. See on omaalgatuslik muuseum, kuulub MTÜle, tehtudki algusest peale põlve otsas. Nüüd tahaks ta põlve otsast laua peale tõsta. Minu meelest see omaalgatuslikkus ja valmidus põlve otsas selline algatus teha, on päris uhke asi. On piisav põhjus, et seda hoida ja arendada.

Päris palju muud olen siin ka õppinud ja oma piiridega põrkunud. Põrkunud linnatüdruku soovide, harjumuste ja standardite otsa. Ja küll on kasulik, et see testperiood siin läbitud saab, nii et me enam nii naiivselt pole võimelised hurraaga maale kolima. Mina küll pole. Kuldar on muidugi maapoiss ja teab olmeebamugavustest ja loobumistest märksa enam.
Oma tööootuste kohta tean märksa enam. Jajah, eks ma himustan edaspidi märksa isukamalt toimivaid süsteeme, ehk isegi käsuliine, töödejaotust. Täiskohta. Korralikku palka. On aeg. Nii et kui kellelgi on sügisest ideaaltöökohta pakkuda, siis ja-jaa, mina otsingi ideaaltööd. Ise ma olen ka selline... iseendana täitsa ideaalne.
Ja regionaalpoliitika ning kohalik areng, kohanemine ja vastuvõetuski on märksõnad, milles mu meeled on teritunud.
Rääkimata sellest, et mõisaid näen ma nüüd igal nurgal. Ja unes. Ja enne und.

"Kogu asi on efektiivsuses!"*

Olen remontika ja mitmete muudegi asjadega seoses laiendamas mürinal ja mühinal seda tahku endast, mis on seotud ainelises, konkreetses, käegakatsutavas ilmas toimuva ja siin asjade ärategemise ja hakkamasaamisega. Arendamas ettevõtlikkust, konkreetsust, praktilisust, otsustavust. See ei ole mu tugevaim pool, aga eks ma saan vist isegi päris hästi hakkama.
Aga eile leidis aset üks vestlus, mis pani mu täpsemini sõnastama ja manifesteerima, et mis asja ma siin ilmas siis ikkagi ajan.
Mu päris baasuskumusi on see, et elus olles, toimetades ja valikuid tehes tegeleme me (ideaalis) kõik selle loomise ja rohkendamisega, mis meile kallis on => sellise maailma loomisega, nagu me tahame seda olevat. Iga sammu ja valikuga. Idealistlik muidugi, st minu arvates peaks see nii olema. Sellist juhtlõnga ma tahan iseenda valikute taga näha. Sestap ma ei taha kuigi paljude asjadega leppida, millega ma sisimas nõus ei ole - sest siis ma loon ju endale vastukarva maailma. Ja see tundub lausa rumal tegu.

Tegutsemist ja toimimist ma näen kahetasandilisena, nimetagem neid siis näituseks loomise ja tootmise dimensiooniks. Ei ole vastandlikud ega vastuolus, on lihtsalt täiesti eri tasandid elus. Loomine on seotud loendamatu, aistingulise, hapra, tunnetusliku-elamuslikuga, mida naljalt majanduslikesse terminitesse ei topi. Kuulub teise dimensiooni, hingeilma dimensiooni. No näita näiteks, kui efektiivselt sa armastad, lapsi kasvatad, maalid, kirjutad, tunnetad, kui efektiivsed on su elamused, kui efektiivselt sa maailma tajud...
Tootmise tasand on ette näidatav, selgem, konkreetsem, numbritesse ja aruannetesse konverteeritav, tulemuslikkuses näidatav.
Mina olen end tugevamana tundnud ikka selles loomise osas, olen väga tahtnud sellesse dimensiooni panustada, seda hoida, rohkendada. Muidugi need käivad koos, ainult ühes ei saa elada (ja no praegu mul ongi tunne, et ma eelisarendan oma toimetulekut ses teises, mulle mõnes mõttes võõramas kihis). Ma lihtsalt olen enda arvates rohkem unistaja kui tegutseja, rohkem mõtte- ja tundeilmas kinni kui minust on tolku rahmeldamisel. Ma väga vajan aega. Ei mitte eesmärgipäraselt, et pärast paremini ja kiiremini töötada - kuigi loomulikult ka selleks - vaid aega just enese ja elu tunnetamiseks, sõnastamiseks, lihtsalt aja ja kogemise enese pärast. Ja tahangi oma elu niimoodi ehitada, et mul suures plaanis on aega, enda jaoks, kallite jaoks, kõige jaoks, mida ma väärtuslikuks pean. Ja see kõik kehtib minu jaoks ka tööelus - ma tahan ka töötada pigem ses loomise dimensioonis, luua elamisruumi juurde sellele tunnetuslikule, unistuslikule maailmatunnetusele. Mulle näib, et seda tuleb kohati bürokraatliku maailmamudeli eest kaitsta, sellel aistingulisel ilmal on rahu vaja, on vaja, et ei peaks kogu aeg tõestama. Näitama. Taotlema. Aru andma.
Kuidas sa annad aru, kui nauditav miski on. Kui avaraks see ilmaruumi teeb. Kui palju see sind inimesena kasvatab.

No ei saa, ei pea saama, ei võigi saada kõike efektiivsusesse arvestada, kaaluda ja kalkuleerida. Minule isiklikult väga olulist ja kallist nurgakest kogemises ei saagi kuidagi efektiivsusesse arvestada. Ei saa üldse arvestada. Selle peale ütleb miski rahastusmaailm, et mida ei saa näidata, seda pole... olemas?? Seda ei saa kuluridadele kirjutada. Võib-olla miskis mõttes nii ongi õige, võib-olla ongi vaja muud energia saamise mudelit (raha = otseselt energia, mu meelest). Ma juba näen päris palju enda ümber naturaalmajandust, alternatiivseid süsteeme ja leiutamisi. Võib-olla miski ongi väga kõvasti muutumises, võib-olla raha kaotabki võimu ja universaalsust.

Mina püüan endale lubada, et ma otsin seni endale sobivaid lahendusi ja mudeleid, kuni ma leian. Väga palju leppida ei kavatse, kui ma ometigi näen nii palju eri süsteeme ja võimalusi. Näen päris palju süsteeme ja võimalusi. Panustamiseks tahan valida sellise, mis on minu ja mu uskumuste ja mu maailma nägu. Nii et see hoiaks ja jõudu annaks, ja mina saaksin hoida ja panustada. Nii, nagu mulle sobib.
 
* pole täpne tsitaat

See on remontika-a

Oleme siin kahe- ja kambapeale ette võtnud aguliremontika. Vuntsime oma ühiskodu, mis vuntsimise järele kangesti karjus küll.

Minu jaoks tõmbab see tapeedikäristamine ja krohviviskamine midagi väga lahti ka vaimses ja emotsionaalses plaanis. Heas ja halvas mõttes korraga, nagu ikka. Igati ootuspäraselt ja ikkagi ootamatult nagu ikka.
Miks ma seda teen: treeningu mõttes - vaimne treening, puhtoskusline õpetusi-iseseisvaks-eluks treening; pesa ja ruumi loomiseks (olgu seda pesa ja ruumi siis minu ja meie jaoks nii kaua või üürikeseks kui teda ongi; või... kui...); eks ta ole ka põgenemiseks, teadagi millest; et midagi pärist ja käegakatsutavat ära teha. Nii et eks ma tean küll, milleks.
Isiklikust siseelulisest karussellist ja ameerika mägedest olen pisut üllatunud ja ebameelitatud ikkagi, kuigi, ennast tundes peaksin ju teadma.
See energia ja hoog, millega me alustasime ja mille najal kogu see poolhull ettevõtmine püsib, on hämmastav ja imetlusväärne. Ma olen Aulile hirmsasti tänulik ja maru rõõmus, et miskis mõttes see kõik toimib täiesti õlitatult. Saamegi kokku lepitud, läbi räägitud, paika pandud, toimibki.

Et tulla tagasi, peab käima ära

arvan ma praegu. Töises-erialases vallas.
Ja olen sellest masterplaanist lähtuvalt kuskil augus/vahefaasis/hõljuvas olekus kinni vaimlises mõttes.

Üles täheldada tahtsin hoopis teist emotsiooni - seda, et niipea kui ma kuulen võimsat esitust (mis polegi üldse igapäevane) tuleb kõik jälle meelde. Et miks ma sesse kõigesse armusin. Mida ma selles näen. Millesse ma panustada tahaksin, milles osaline olla. Ja kuidas asju võimsalt esitada, nii, et mina ka usun, et see vajalik on, et see ilmaruumi avaramaks kisub. Et tasub. Et päriselt on midagi anda - maailmakultuuri, eesti kultuuri, vaimuruumi.
No näiteks tänane hilisõhtu möödub Ülo Valgu seltsis.

Ma loodan ükspäe need asjad enda jaoks ära lahendada, et kuis aineliselt rahuldustpakkuvat elu ja heaolu ja tööelu ühitada.
Eks see vahefaasi auk ammendab end ära. Ja siis saab minna ära, et kunagi ehk tiiruga tagasi tulla.

Oleks ta ainult natuke valutum, see tiirutamine.

Guajaana 3

Vahelepõike korras ei saa ma hõiskamata jätta, et loen vist vähemalt teist või kolmandat korda üle üht oma lemmik-reisiraamatuist, Peeter Sauteri "Hispaania saapad ja silmad". Ega see ju kuidagi otseselt Guajaana reisi ei puutu - ja teisipidi puutub ka, sest see raamat tuli mulle meelde seal olles ja ma olin endale märkmikku üles kirjutanud, et loetagu üle. Rändamine on rändamine, see puutub ja haakub alati.

Aga Kristinast lubasin kirjutada. Kartsin juba, et mul pole Krissust ainsamatki pilti, aga Kuldari varudes näe oli.

Kui Kuldari ametinimetus võiks olla näituseks multifunktsionaalne peasulane, siis Kristina on kogu selle kupatuse majahoidja. Poisid, st Kuldar ja teine kohalik eestlane Urmet hüüavad koduselt Krissuks. Krissu on Colombiast pärit, umbes meie vanemate vanune naine, kellega minul ühine suhtluskeel puudub. Suhtlemast see otseselt ei sega - paaril korral avastan end Krissu poolt veini joomast ja käte-jalgade abil lobisemast. Kristinas, tema temperamendis ja ka näituseks kodukujunduses on rohkelt võluvat. Kuldarit ja Urmetit kohtleb ta pisut poegadena, pisut jooksupoistena. Nii et Krissu sarmil on teine pool ka - ta paneb nad ülimalt elegantsel moel tööle. Ega mulle eriti ei meeldi küll kui õue peal järjekordselt „Kuldaar!“ kõlab - et pandagu pump tööle või tassitagu seda ja tõstetagu toda. Kristina teab, kuidas asjad käivad ja olema peavad. 
Mul on õieti päris hea meel, et Kristina emalik roll kehtib tähtajaliselt, selline ämm oleks... ai-ai-ai
Päev enne mu äratulekut näeb Kristina eriti särav välja, hõljub imekaunis valges kleidis ja on silmnähtavalt väga heas tujus - ta on just teada saanud, et saab sügisel vanaemaks. Kõlistame klaase ja eks me muidugi elame kaasa.

Kui mul vaim peale tuleb ja näpud sügelevad, siis kirjutan veel. Kui vaimu ei tule, siis ei kirjuta ka.