Sissekanne sel päeval, kui Mallel (Hiiemäel, eksole) on sünnipäev ja ta on muuhulgas saatnud presidendi kantselei metsa ja palunud Ilvesel endale lilli mitte saata.
Võrratu naine! <= mitte küll nende lillede pärast
Deniss** käis eile ukse taga trummi tagumas ja teatas, et me saame varsti Uebanda kontserdile, öelgu aga uksenumber. Juhhuu!
Ja sel päeval, kui ma olen - hämmastavalt külma kõhuga, muide; täitsa uus nähtus - saanud hambadristis pandud vene keele arvestuse. ÕISi pole veel ilmunud, vara hõisata äkki? Etteaste oli kergelt... noh, kesine. Ja kui ma nüüd mõtlen, mis ma olen Liisilt, Kailt ja Reedalt laiskade ja lohakate keeleõppijate kohta kuulnud, siis on ikka piinlik küll, aga no... elu on selline. Kui olla *peopõrsas.
Aga mitte sellest ei plaaninud ma kirjutada. Hoopis talsipühist. Ma olen Annikale hirmus tänulik, et ta minekut pakkus. Mul on nimelt kombeks toredatele pakkumistele "jah" öelda (sinna see vene keele arvestus läks, muuhulgas). Ühesõnaga käisin laupäeval Obinitsas setode jõule tähistamas. Talsipühad on, sellisel kujul nagu me neid seal pidasime, kogukonnapidu, kogukonnajõulud. Vist ju ka uustraditsioon, mille Viljandi omad (taas)käivitasid. Setod tähistavad kahtesid jõule, eesti jõule ja vana kalendri järgi talsipühi ka. Viimased, nii nagu need nüüd Obinitsa seltsimajas välja nägid, on tõesti kogukonnapüha ja -pidu, ehk isegi seto-liikumise aktivistide ja importsetode pidu eelkõige. Korralikud inimesed käisid enne Petseris kirikus. Aga Obinitsa seltsimajas oli laulu ja etteasteid, küünlavalgust, lauake-kata-end külalislahkust. Peremees käis ringi õlle- ja viinaklaasiga. Mulle hirmsasti meeldib rituaalne joomine, mil on taga mingi tunne, jagamine, ühendatus, seltskondlikkus. See klaasitäitmine=>tagasi=>järgmine rüüpab=> tagasi täidab kuidaski enam just seda ülesannet, tundub mulle. Tantsida sain päris palju.
Ja Vuss saab oma sõle. Aune ähvardas, et muidu ma koduuksest sisse ei pääse, kui Vussile Setost meenet ei too, eks ma siis hirmuga...
Enne õhtust ilutsemist käisime Maarjaga Terje Lillmaa juures. Ta on kodus, kosub jalaopist. Ja mul on hästi hea meel, et me läksime. Tema ja ta pere on nii vahvad, levitavad seda sooja tunnet ja pereidülli, millest on hea osa saada (idüll oleks justkui kahtlane ja magus sõna; aga no on idüll, kõige mittemagusamas tähenduses, kiirgava soojuse tähenduses). Nii säravat opistkosujat ma polegi varem näinud kui Terje.
Taarka haual käisime Maarjaga ka. Too Taarka haual käik oli tegelikult ka miski otste kokkujooks(uta)mine. Mul on kooliasjades seto etapp. Nii et ma vaatasin 1. jaanuaril "Taarka" filmi uuesti üle. Ja pisardasin lõpus paar pisarat, nende naiste teemal, kes justkui siia maailma ei mahugi. Ühtlasi ma olen väga soojalt ja tänutundega Siiri Sisaskile mõelnud, kui säärasele naisele, kes Eestis midagi ülal hoiab. Oma energia ja olemasolu ja eripära ja väega. Nii et Obinitsa ja setondus ja filmi-Taarka ja päris-Taarka ja Siiri Sisask kuuluvad minu peas natuke nagu ühte potti, ühe suure plaani, suure jutustuse juurde. Nii me siis jõime Taarka haual oma rituaalsed lonksud ja laulsime talle.
Püha pidamisest varem
Pidu pildis
* põrsas, sest kaldub pidutsema?
**meie koridori kõige kuulsam poiss
Tubli, Lilla! Így tovább!
ReplyDeleteFolklorist minus tahaks klaarida ülbeid väiteid uustraditsiooni kohta, pärast Indrek Jäätsi lugemist. Setos on jõule (ja jaanipäeva) peetud kahekordselt sest ajast peale, kui nad võtsid üle ka Eesti pühade tähistamise. Uustraditsioon võiks ilmselt olla tõesti vaid väga kitsalt seal rahvamajas, ses vormis tähistamine, mille keegi kultuuriakadeemlane algatas?
Oh, lahmida on nii tore. Ja siin ju võiks. Aga siis vist tuleb pärast ausalt üle ka kommenteerida.