Ma tahaks jälle hõisata, et mul on olnud täitsa pöörane aasta, ma olen liikunud tont teab kust tont teab kuhu, and I like it! Ja tunnen end oma elus ja maailmas ja iseenese ilmaski vist tüki maad paremini. Struktuuride muutumise aasta. Haarete lõdvendamise ja kaasakulgemise õppimise aasta. Ja mul pole aimugi, kuhu see kõik liigub. Vahel on natuke ränk ju ikka ka. Vahel tundub väga ränk. Aga isegi ränkus on kuidaski ausamaks ja rahulikumaks muutunud. Ja kuna "õnnestumine on vältimatu", mitte isegi "varem või hiljem", vaid just praegu ja kogu aeg, siis nii ongi, et kulgeb kuhugi. Kulgen kuhugi.
Küll on ikka tore, et Moonike oma blogi märkab siis kirjutada, kui "kõik on hästi, kõik on selge...", Tartus, 2011. Sotapotat pole ju mõtet konserveerida.
Ja küllap mu hõiskamistes on ikka tubli annus protesti mustaprilsuse ja pessimismuse vastu ka, eluhoiakuna. Minu meelest täitsa toimimatu hoiak. Aga protest annab vahel päris hästi jõudu omaenda prille hoida kah, niiet kõik toimib.
No comments:
Post a Comment