Pühendatud

Meeleolu laul, kummitas ükspäe (see ilusam ots kummitas)

Ma täiesti kogemata asusin kunagi kusagile väga intensiivselt teele, või lasin end minna. Ja see, mis mulle näidatakse, on kingitused ja mõõtmed ja avarused. Ja siis ma vahel jonnihoos küsin, et kas ma olen nii palju ja intensiivset teed üldse palunud, et kas ma olen palunud niisugust kraami kogeda (tegelikult ju olen vist küll, karta on). Kohati väga kiiresti väga palju. Ja ma ei tea, milleks ja kuhu see viib. Ja mis see mulle inimesena annab. Päris kindlasti avarama olemis- ja liigutamisruumi. Tervema minu. Indikeerib ühtlasi minu parajast tervusmäära (päris hästi on, vist!). Aga ega ma ei tea, millega ma ennast üllatada suudan. Või kus on piirid. Või kuhu ma kukun või lendan või ronin. Kui ma olen sellist kirkust näinud, siis äkki väga topakalt kukkuma pole ma lähiajal nõuski. Kui sellist kirkust on maailmas, siinsamas, mulle üsna lähedal olemas, siis jaksan mina ka oma tugevamat ja kirkamat poolt hoida. Ja sopasuse kuidagi muidu kanaliseerida kui labasustesse.

Ma olen väga-väga tänulik, et elu ja Universum mulle selliseid radu saadab! Antud juhul ühe väga kihvti inimese kaudu.

Kingitused ja koormad tulevad koos mingi jõuga, väidab üks tark tüdruk :)

Britti tahaks ka kaugelt kallistada, Britiga ehk ka annaks noid asju jagada.

Mul on jälle kuidagi ajatu, aastaajatu olemine, avastasin just. Ööpäeva ja kellaaja rütm on ka kuidaski sassis. Argisem oleks lihtsam. Aga kui tähendusplahvatuste aeg, siis tähendusplahvatuste aeg.

Ma vist sain aru ka, mis peatükki ma õpin - ajutisuse hindamist. Ma püüan alati mingit stabiilsust, inimeste ja olukordade küljes rippumist, ma kardan väga korraks-kontakte-ja-siis-jooksen-minema - mul on selle suhtes mingi tohutu hirm ja tühjusetunne. Ja ma vaikselt olen õppinud selliseid pidetumaid inimsuhteid hindama. Nüüd vist on aeg selle teema ja hirmuga mingi suuremat sorti samm teha. Et mitte enam karta. Katkendlikkust kui elu osa. Ja alles siis, kui ma ei taha maailma sellega üle kavaldada (noh, nüüd ma enam ju ei karda! - see tähendab, et stabiilsus saab tekkida, leppimine instrumentaalselt, selle pärast: ma ju väga hästi tean, et ainult vabaks lastes saavad asjad sündida - aga üle kavaldada ei anna, kuni see leppimine pole tegelik ja täielik, seni ei zaa midagi!). Oijahh.