Gikši tantsuöö oli väga äge. Et Triinule saadetaks palju jõudu sihukeste asjade korraldamiseks. Ja et tantsuoskuslisi inimesi (mehed huvitavad mind eelisjärjekorras, kuigi vahel on täitsa tore kihnlaste moodi naistega keerutada ka) oleks ikka just nii palju ja kihvte nagu neid säändsetel üritustel on!
Peale selle loo jäi mind kummitama paar lauset ja mõtet, mis haakisid muude mõtete ja lausetega, nagu nad ikka teevad, eksole. Ja siis ma poolunise peaga neid köögis kardulaid praadides harutasin. Paiskasin eile välja steitmendi, et ma elan just nii nagu ma elada tahan ja kui mult küsiti, et kas see on alati nii olnud, siis ma küsisin täpsustuseks vastu, et "Kas see teadmine, et minu elu on minu jagu?" Eks ma ju tegelikult õpin seda teadmist. Ja kuipalju ma seda tegelikult tean või tunnistan. Või kuipalju ma ikka olen nõus leppima ja omaks võtma, et ma ise ilutegija...
Ja teine oli tolle teise inimese õhkupaisat mõte - et kui saakski elada täitsa ausalt. Mis jälle mulle tundus (ja tundub) utoopiana. Meie kellegi egod ei kannataks sellist värki välja. Reeglid (ja ka silmakirjalikkus ju) on ju kaitseks. Ja siis ma mõtlesin enese aus olemise oskuse ja julguse peale. No ega ikka päriselt ei oska ega julge küll. Enda ees tahaks ju olla, täitsa. Aga sedagi blokivad kaitsemehhanismid, ja ju need mehhanismid selleks ongi. Mõtlesin enda servade ja põhjade ja äärte peale, ja et palju ma neid kompida olen julgenud. No väga pole. Alati tahaks jätta puhvri, aga päris radikaalselt aus koledus, lahtilastud koledus tähendab ju arvestamist, et äkki puhvrit enam polegi. Mingite põhjade ja piiride kompimise soov on justkui, või kas ikka on. Pigem on vist selleks, et leida mingi põhi, millest enam läbi ei vajugi. Aga see on vist ka utoopia. Ja kui kompida ja serva taha ka vaadata, siis tahaks jälle väga leebelt. Aga leebelt ei olegi ju päris seesama. Nii et ega ikka ei taha neid piire tegelikult küll mitte, puha enesepett. Ja mõttega mängimine.
Tegelt peaks magama minema ja mitte tegelema elufilosoofiliste küsimustega enda ja teiste piiridest. Ööd!
No comments:
Post a Comment