Sõiduõppija päevik: vägivallast

Autokool õpetab teadupärast elulist ja enese kohta kohutavalt palju – ehk isegi rohkem kui tehnilist. Selle suure õppimise sees avastasin end juurdlemas... vägivaldsuse üle. Ja leidsin, et viimastel kuudel olen lasknud enda kallal vaimset vägivalda tarvitada kahel inimesel – iseendal ja sõiduõpetajal nr 1. Tore, et märkasin, eksole. Ja ilmatuma tore, et mul on sellised sõbrad, kes moodustavad tõeliselt hea kaitse- ja arengukeskkonna. Näituseks L. käest sain väga konstruktiivselt, tõhusalt ja armsalt nahutada, et ma õiendavat sõiduõpetajat üldse veel pean. Tulemus on see, et enam ei pea. 

Autosõit ja üldse igasugused tehnilised praktilised oskused on midagi, mis on mulle võõras ja siiani katsetamata ja eks ma algul ikka kartsin küll väga. Siiani olen natukene pinges, suretan nagu kulda ja vigu ja lollusi teen omajagu. Muudkui maksan ja arenen. Hetkel x avastas sõiduõpetaja nr 1, et ma olen ikka veel närvis ja ikka veel teen neid vigu, mida ma tema plaani järgi enam teha ei tohiks. Päris algul oli täitsa leebe ja meeldiv, aga miskil hetkel muutus närviliseks ja ebameeldivaks - selline tingimisi sõbralikkus. Paar sõidutundi olid väga ebameeldivad ja ma päris vihastasin ja sealt edasi suutsin justkui end kehtestada ka, nii et ta võttis õiendamise poolest päris vaikseks. Nüüd viimane tund sisaldas uuesti tugevaid ebameeldivuselamusi. Tulemus on see, et ma tundsin end jube halvasti ja edenen tema tundides ilmselgelt aeglasemalt kui heas õhkkonnas. Ja õigus küll - sellist asja ei peaks nii kalli raha eest (või üldse ükskõik mis põhjustel või tingimustel) tolereerima. Nii et nüüd saan ma ka sõiduõpetaja nr 3.

Väga-väga arendav on sõiduõpetaja nr 2 (tema ma otsisin endale pärast noid esimesi ebameeldivusi) - vahva, natuke boheemlaslik inimene, kelle arusaamad ja õpetamisviis mulle väga sobivad. Ja kes on hämmastavalt tore ja rahulik, mida iganes ma ka ei teeks. Ja kiidab vahel. Ma ise arvan, et temast on väga-väga palju kasu eelkõige just "sõiduks elus ja pärast eksamit". Autokooli poolt tahan kõrvale süstemaatilisemat, rangemat ja igavamat õpetamislaadi, mis treeniks mu nõrgemaid külgi ja "eksamisõiduks". Aga sõimata saamiseks - ega isegi mitte ohuks sõimata saada - pole ma enam valmis. Nii et olgu parem tore ja flegma too õpetaja nr 3.
 

Mis mind kõige rohkem üllatab, on see, et ma enda jaoks jama keskkonda nii/liiga kaua talusin. Kuidagi vabandad välja - teiste käest oled ju kuulnud, et olla rahulik (jumal küll, ma ajan rahuliku õpetaja ka endast välja!); olukord on uus ja sa ei tea, mida oodata - siis ka talud ja tolereerid rohkem; aga äkki ma teengi nii hulle vigu, et...; võib-olla see ongi hea võimalus enesekehtestamist harjutada
Tegelikult pole jobutsemisel vabandusi. Tegelikult ei tohi endaga õiendamist lubada. Eks ma õpin ja arenen.