See töö, mida ma Sargveres teen, on üks paras punk. No Leila teeb siin vähemalt sama punki tööd. Punk selles mõttes, et see on otsene vastuvoolu ujumine, selle teostamine ja tõestamine, mis pole õieti majanduslikult mõistlik. Pole ei Tallinnas ega Tartus. Ega saa ilmselt eal end ära tasuma. Mina tahaks väita, et ei peagi. Et tasub ja on väärt muudes parameetrites kui raha ja majandusnäitajad. Silmasäras, inimeste uhkustundes, imetluses, eksootikas. Just täna nägin ühe proua liigutuspisaraid - ilmselt küll mitte praeguse tohuvabohu, küll aga mingite mälestuste peale, mis tal selle mõisaga seostuvad. Liigutab, läheb korda. Minu jaoks on see piisav põhjus hoida, sellele hoidmisele kaasa aidata.
Muuseumist rääkides on vist peaaegu et paras ülbus väita, et üks üsna kehval järjel pisimuuseum vajab vahendeid juurde, vajab mõistlikumaid olme- ja töötingimusi. Ülbuseks võiks see klassifitseeruda ümbritseva taustal, kus muuseumide võrku tuleb optimeerida ja kus muuseumidel peavad olema ette näidata näitajad. Rahanäitajad. Loe näituseks Maarja Vaino arvamust.
Ma väidan, et rahanäitajaid ei saa kuskil Järvamaa väikeses külas näidata, ei peagi saama ja mingil juhul ei peaks võistlema ja väga võitlema. Sellised pisimuuseumid (ja paljud muud - tasuvad või mittetasuvad - algatused ja paigad) on eelkõige sisejulgeoleku ja kaudselt rändepoliitika hoob. Annavad kaude või otse põhjuse elada - justnimelt kuskil mujal kui Tallinn või Tartu. Annavad märgi, et siin toimub ja siin on vaim värske. Väikeses mastaabis on siia vaja suurt raha, suures, riiklikus (ja alustuseks ka maakondlikus) mastaabis on vaja üsna vähest. See ei saa ilmselt kunagi suureks ja kallist ülalpidamist vajavaks muuseumiks, aga ülalpidamist on siiski vaja. On vaja otsust, et see on oluline, rohelist tuld ja seljatagust. Eks vastugi on tarvis anda - tõestada, et rohelise tule korral siin tõesti toimub ja toimibki. Siia peaks olema asja igal kohalikul (lasteaia)lapsel ja koolilapsel ja üldse võiks kohalikel asja olla. Kaugemalt tulijatega on lihtsam. Neil on niikuinii asja.
Ja kui keegi väidab, et raha, mida jagada, ju polegi, siis mulle näib see pigem otsuste ja valikute küsimusena. Kuni raha on see energia- ja väärtusühik, milles me arveldame, kuni see süsteem pole end ammendanud, seni ma väidan, et raha pole ei ilmast ega Eesti riigist kusagile kadunud. Nii et palun, aga palun, siia kaukasse!
No comments:
Post a Comment